Haneema jutud. Charles Perrault
tõttas ust lahti tegema ja ütles siis lapsi kallistades:
„Kui hea meel mul on, et ma teid jälle näen, kallid lapsed! Olete vist väga väsinud ja näljas. Oh, sina, Pierrot7, oled ju päris mudane, tule ma teen su puhtaks.“
Pierrot oli kõige vanem poeg, teda armastas naine teistest rohkem, sest poiss oli kergelt punapea ja ka tema ise oli kergelt punapea.
Lapsed istusid lauda ja sõid isa-ema heameeleks suure isuga ning jutustasid läbisegi, kuidas nad metsas hirmu olid tundnud. Head inimesed rõõmustasid, et lapsed jälle nende juures olid, aga seda rõõmu jätkus ainult niikauaks, kuni jätkus kümnest eküüst.
Kui raha otsa sai, tuli vana mure jälle tagasi. Vanemad otsustasid lapsed veel kord ära eksitada, ja et asi õnnestuks, viia nad hoopis kaugemale kui esimene kord. Isa-ema ei saanud aga nii salaja arutada, et nende juttu ei oleks kuulnud Pöialpoiss, kes lootis asjaga toime tulla nagu esimene kord. Ehk ta küll tõusis koidu ajal, et minna kivikesi korjama, ei tulnud sellest midagi välja, sest uks oli kaks korda lukku keeratud. Ta ei teadnud, mida ette võtta, aga kui ema hommikusöögiks igaühele palukese leiba andis, tuli ta mõttele kasutada seda kivikeste asemel ja poetada raasukesi teele, mida mööda nad lähevad. Nii pistiski ta leivapalukese taskusse.
Isa-ema viisid lapsed kõige tihedamasse ja pimedamasse padrikusse. Kui nad olid kohale jõudnud, jätsid vanemad lapsed sinnapaika ja põgenesid ise kõrvalist metsarada mööda. Pöialpoiss iseäranis muret ei tundnud, sest ta arvas, et leiab hõlpsasti tee leiva abil, mida oli maha poetanud igale poole, kust läbi oli tulnud.
Aga suur oli tema imestus, kui ta ainsatki raasukest ei leidnud. Linnud olid tulnud ja kõik ära nokkinud.
Lapsed olid väga õnnetud. Mida rohkem nad ringi ekslesid, seda sügavamasse metsa nad sattusid.
Öö jõudis kätte, tõusis kange tuul, mis neile koleda hirmu peale ajas. Neile näis, et ümberringi uluvad hundid, kes tulevad ja söövad nad ära. Lapsed ei julgenud sõnagi öelda ega peadki pöörata. Hakkas vihma valama ja lapsed said üdini märjaks. Nad libisesid igal sammul, prantsatasid porri, ajasid ennast üleni mudastena püsti ega teadnud, mida oma poriste kätega peale hakata.
Pöialpoiss ronis puu latva, et vaadata, kas ta ehk kuskilt midagi ei märka. Ta pööras pead igasse kanti ja nägi väikest küünlatule moodi tulukest vilkumas, aga see oli kaugel metsa taga. Ta tuli puu otsast alla, ja kui ta maas oli, ei näinud ta enam midagi. See ajas ta meeleheitele. Olles siis vendadega tüki aega sinnapoole sammunud, kus ta tuld oli näinud, silmas ta seda metsast välja tulles uuesti.
Viimaks jõudsid nad maja juurde, kus vilkus küünal. Teel olid nad ühtepuhku hirmu tundnud, sest iga kord, kui nad mõnest nõost läbi läksid, kadus tuluke silmist.
Nad koputasid uksele ja üks lahke naine tegi lahti. Ta küsis lastelt, mida nad tahavad. Pöialpoiss kostis, et nad on vaesed lapsed, kes metsa ära eksinud, ja paluvad halastusest öömaja. Naine, kelle meelest nad kõik olid väga kenad, hakkas nutma ja ütles:
„Oi, vaesed lapsed, kuhu te olete tulnud! Siin majas elab inimsööja, kes sööb väikesi lapsi.“
„Oh, proua,“ kostis Pöialpoiss, kes värises kogu kehast nagu ta vennadki, „mida me peame tegema? Hundid murravad meid täna öösel metsas päris kindlasti maha, kui te ei taha meid enda juurde võtta. Et asi on nii, parem siis söögu meid see isand ära. Aga võib-olla tunneb ta meile kaasa, kui te teda ilusasti palute.“
Inimsööja naine arvas, et tal ehk õnnestub lapsi mehe eest peita järgmise hommikuni, laskis nad sisse ja juhatas mõnusa tule juurde sooja, kus praevardas küpses terve lammas inimsööjale õhturoaks. Nad hakkasid just sooja saama, kui kostis kolm-neli kõva põrakat vastu ust – inimsööja jõudis koju. Naine lükkas lapsed voodi alla peitu ja läks ust lahti tegema. Inimsööja küsis kõigepealt, kas õhtusöök on valmis ja vein kallatud, ning istus siis kohe lauda. Lammas oli veel päris verine, aga inimsööja meelest seda suupärasem. Siis ta tõmbas ninaga vasakult ja paremalt ning ütles, et tunneb toore liha lõhna.
„Küllap see on vasikast,“ kostis naine. „Sain just nülgimisega valmis.“
„Ma tunnen toore liha lõhna, ütlen ma sulle veel kord!“ käratas inimsööja ja põrnitses altkulmu naise poole. „Siin on midagi, millest ma aru ei saa.“
Nende sõnade peale tõusis ta lauast ja astus otsejoones voodi poole.
„Või nii tahad sa mind tüssata, neetud moor!“ hüüdis inimsööja. „Ma ei tea isegi, miks ma sind ära ei söö! Sinu õnn, et sa säärane vana eidekrõnks oled. Saak tuleb parajal ajal, nüüd saan võõrustada oma kolme sõpra inimsööjat, kes mulle mõne päeva pärast külla tulevad.“
Inimsööja tiris lapsed üksteise järel voodi alt välja. Vaesed lapsed langesid põlvili ja palusid haledasti armu. Aga see oli üks väga julm inimsööja, ta ei tundnud laste vastu mingit halastust ja õgis neid juba silmadega, sõnades naisele, et neist saavad päris maiuspalad, kui ta sinna juurde hea kastme teeb.
Inimsööja võttis suure noa ja laste poole astudes ihus seda pikergusel kivil, mida hoidis vasemas käes. Ta oli juba ühest lapsest kinni sasinud, kui naine talle ütles:
„Mida te nii hilisel ajal veel teha tahate? Homme on ju aega küll.“
„Pea suu!“ käratas inimsööja. „Seda pehmemad saavad.“
„Aga teil on veel nii palju liha järel,“ lausus naine. „Terve vasikas, kaks lammast ja pool siga.“
„Õigus jah!“ ütles inimsööja. „Anna neile hästi süüa, et nad lahjaks ei läheks, ja vii nad siis magama.“
Hea naine rõõmustas südamest ja tõi lastele kõvasti süüa. Aga lastel ei läinud palukestki alla, nii suur oli nende hirm. Rõõmustades, et saab sõpru kostitada, hakkas inimsööja uuesti jooma. Ta kummutas tosinajao peekreid rohkem kui tavaliselt, see hakkas talle natuke pähe ja ta pidi asemele heitma.Inimsööjal oli seitse tütart, kõik veel alles lapseohtu. Väikesed inimsööjad olid väga ilusa jumega, sest nad sõid toorest liha nagu nende isagi, aga neil olid väikesed hallid sõõrsilmad, kongus nina ja üsna suur suu, väga teravate ja harvade hammastega. Nad ei olnud veel päris metsikud, aga juba üsnagi paljutõotavad, sest nad hammustasid väikesi lapsi ja imesid nende verd.
Tüdrukud olid varakult magama pandud ja nad olid nüüd seitsmekesi suures voodis, igaühel kuldkroon peas. Toas oli veel teine niisama suur voodi, sinna pani inimsööja naine seitse väikest poissi magama. Seejärel läks ja heitis ise mehe kõrvale.
Pöialpoiss oli tähele pannud, et inimsööja tütardel olid kuldkroonid peas, ja kartis, et inimsööja võib kahetsema hakata, et ei olnud juba õhtul poistel kõrid läbi lõiganud. Seepärast tõusis ta enne südaööd üles, võttis vendade ja oma mütsi ning pani need inimsööja tütardele pähe. Enne oli ta neilt ära võtnud kuldkroonid, mis ta oma vendadele ja endale pähe pani, et inimsööja peaks neid oma tütardeks ja oma tütreid poisteks, kellele tahab otsa peale teha.
Juhtuski nii, nagu ta oli arvanud. Inimsööja oli keskööl üles ärganud ja kahetsust tundnud, et oli eelmise õhtu toimetuse teisele päevale lükanud. Ta hüppas kähku voodist välja, kahmas oma suure noa ja ütles:
„Lähme õige vaatame, kuidas need vennikesed ennast tunnevad. Mis sest teiseks korraks jätta!“Ta läkski käsikaudu kobades tütarde tuppa ja astus voodi juurde, kus olid väikesed poisid. Kõik magasid peale Pöialpoisi, kes tundis koledat hirmu, kui inimsööja ta pead katsus, nagu oli vendadelgi katsunud. Inimsööja tundis kuldkroone oma käe all.
„Tohoh,“ pomises ta, „oleksin ma vast tembuga hakkama saanud! Jõin vist õhtul liiga palju.“
Seejärel astus ta oma tütarde voodi juurde, ja tundes poiste mütsikesi oma käe all, ütles:
„Ahaa, siin need kanged sellid ongi! Anname aga pihta!“
Nende sõnade peale lõikas ta kõhkluseta oma seitsme tütre kõrid läbi. Väga rahul oma retkega, heitis ta uuesti naise
loe: pjeroo