Haneema jutud. Charles Perrault
inimsööja ärkas, ütles ta naisele:
„Mine üles ja sea eileõhtused vennikesed korda.“
Naine imestas väga mehe headuse üle, sest tal ei tekkinud kahtlust, mida mees kordaseadmise all mõtles, nimelt et mees käskis lapsed riidesse panna. Naine läks üles ja ehmatas hirmsasti, nähes oma seitset tütart läbilõigatud kõridega oma veres maas lebavat.
Kõigepealt ta minestas. See on esimene abinõu, mida niisugusel puhul suurem jagu naisi leida oskab. Kartes, et naine toimetuse juures, mis ta temale ülesandeks oli teinud, ülearu aega viidab, läks inimsööja üles naisele appi. Hirmsat vaatepilti nähes polnud aga tema ehmatus sugugi väiksem naise omast.
„Huu, mis ma olen teinud!“ hüüdis ta. „Selle eest need õnnetud maksavad mulle kallilt. Ja kohe praegu!“
Kähku viskas inimsööja naisele potitäie vett vastu nägu, ja kui see oli mõistusele tulnud, ütles:
„Too ruttu mu seitsmepenikoormasaapad, ma lähen püüan nad kinni!“
Ta asus poisse taga ajama, ja kui ta oli kõik ümberkaudsed paigad risti-rästi läbi jooksnud, jõudis ta lõpuks tee peale, kus kõndisid vaesed lapsed, vaevalt sadakond sammu isakodust eemal. Lapsed nägid, kuidas inimsööja mäelt mäele astus ja jõgedest niisama hõlpsasti läbi tuli, nagu oleksid need hõbenired.
Silmates ligilähedal kaljukoobast, peitis Pöialpoiss oma kuus venda sinna ja puges ka ise järele, pööramata seejuures pilku inimsööjalt, et näha, mida too teeb. Inimsööjal oli ilmaaegu käidud pikast teest võhm päris väljas (sest seitsmepenikoormasaapad väsitavad kandjat kõvasti), ta tahtis puhata ja juhtus istuma kaljule, kuhu poisikesed peitu olid pugenud.
Inimsööja oli väsimusest päris otsas. Kui ta oli natuke jalgu puhanud, jäi ta magama ja hakkas nii kohutavalt norskama, et lapsed niisama koledat hirmu tundsid nagu siis, kui inimsööjal oli suur nuga käes, et nende kõrisid läbi lõigata. Pöialpoiss nii koledasti ei kartnud. Ta ütles vendadele, et nad sel ajal, kui inimsööja sügavasti magab, kiiresti koju põgeneksid ja et tema pärast ei pruugi nad muret tunda. Vennad võtsid nõu kuulda ja jõudsidki kähku koju.
Pöialpoiss astus inimsööja juurde, tiris tal tasakesi saapad ära ja tõmbas need endale jalga. Saapad olid väga suured ja laiad. Et need aga olid võlusaapad, siis suurenesid ning vähenesid nad kandja jala järgi ja nii said nad Pöialpoisile päris parajaks, just nagu oleksid nad tema jaoks tehtud.
Pöialpoiss sammus otseteed inimsööja majja, kus ta leidis naise tapetud laste kõrval nutmas.
„Teie meest ähvardab koletu oht,“ ütles Pöialpoiss. „Üks vargajõuk on ta kinni võtnud ja lubab ta maha tappa, kui te kogu oma kulda ja hõbedat neile ei anna. Parajasti kui vargad teie mehel pussi kõri peal hoidsid, märkas ta mind ja palus mul tulla teile teatama, mis olukorras ta on, ja et teie minu kätte kõik oma hinnalise vara annaksite ega midagi kõrvale ei paneks, sest muidu tapavad nad tema halastuseta maha. Et asjaga on väga kiire, käskis ta mul võtta oma seitsmepenikoormasaapad – siin nad on! – et ma ruttu siia jõuaksin ja et teie mind petiseks ei peaks.“
Hea naine ehmatas koledasti ja andis poisile paugupealt kõik, mis tal oli, sest ehkki inimsööja väikesi lapsi sõi, ei takistanud see tal hea abikaasa olemast. Saanud nõndaviisi kogu inimsööja vara endale, tuli Pöialpoiss tagasi isamajja, kus teda suure rõõmuga vastu võeti.
On küll hulk inimesi, kes ei taha viimase asjaoluga nõus olla ja kinnitavad, et Pöialpoiss pole inimsööja tagant ilmaski varastanud. Seitsmepenikoormasaapad võtnud ta kerge südamega, sest nendega ajas inimsööja väikesi lapsi taga. Need inimesed kinnitavad, et teavad seda kohe päris kindlasti ja et nad on puuraiuja majas koguni lasknud söögil-joogil hea maitsta. Nad kinnitavad veel, et kui Pöialpoiss oli inimsööja saapad jalga tõmmanud, läinud ta kuningakotta, kus oldi suures mures sõjaväe pärast, mis oli kakssada miili eemal tapluses olnud. Nad kinnitavad, et ta läinud kuninga juurde ja ütelnud temale, et kui kuningas soovib, võib ta veel enne päeva lõppu temale sõjaväe kohta teateid tuua. Kuningas lubanud talle palju raha, kui see peaks tal korda minema. Pöialpoiss oli veel samal õhtul sõnumeid toonud. See retk tegi ta kuulsaks ja ta võis nüüd nii palju teenida, kui süda himustas. Kuningas maksis talle heldelt sõjaväele käskude kätteviimise eest ja paljud daamid andsid talle, mis ta iganes soovis, et saada teateid oma armsamate kohta. Sellega teenis ta kõige rohkem. Oli ka neid naisi, kes andsid talle kaasa kirju oma meeste tarvis, aga need maksid nii kehvasti ja see tegi nii vähe välja, et sel kombel teenitud raha ta oma arvepidamisse üles ei pannudki.
Kui Pöialpoiss oli tükk aega virgatsiks olnud ja oma ametiga palju vara kogunud, tuli ta tagasi isa juurde, kus kõik temaga jällenägemise üle nii suurt rõõmu tundsid, et seda on võimatu ette kujutada. Pöialpoiss tegi kogu pere jõukaks. Ta ostis uued ametid isale ja vendadele, aidates nad sedaviisi järje peale, ja ega ta endagi käsi halvasti käinud.
EESLINAHK
Elas kord vägev kuningas, keda rahvas nii väga armastas, naabrid ja liitlased nii väga austasid, et teda võis maailma kõige õnnelikumaks valitsejaks pidada. Tema õnne kinnitas veelgi abiellumine printsessiga, kes oli samavõrra ilus kui vooruslik. Õnnelikud abikaasad elasid täielikus üksmeeles. Nende karskest abielust sündis nii meeldiv ja võluv tütar, et nad raasugi kahetsust ei tundnud, et neil järeltulevat sugu rohkem ei olnud.
Toredus, hea maitse ja küllus valitsesid kuningapalees. Ministrid olid targad ja osavad, õukondlased vooruslikud ja ustavad, teenrid truud ja töökad. Avarates tallides olid maailmatu ilusad hobused, kaetud uhkete tekkidega. Võõraid, kes tulid uhkeid hobusetalle imetlema, pani aga hämmastama see, et kõige silmapaistvamal kohal üks eesliisand oma pikki suuri kõrvu liigutas. Mitte tuju pärast, vaid põhjusega oli kuningas eeslile eriliselt väljapaistva koha andnud. Haruldase looma voorused õigustasid esiletõstmist, sest loodus oli ta nii erakordseks teinud, et hommikuti ei olnud ta aluspõhk sõnnikune, vaid kuhjaga kaetud igas suuruses rahadega, eküüde8 ja luidooridega9, mis tema ärkamisel kokku korjati.
Et saatuse heitlikkus nii kuningate kui alamate elu üle valitseb ja hea on alati mõnesuguse halvaga segatud, tabas äkki kuningannat taeva tahtel äge haigus, mille vastu arstide tarkusest hoolimata mingit abi ei leitud. Kurvastus oli üldine. Õrn ja armastav kuningas – kuigi kuulus vanasõna ütleb, et abielu on armastuse haud – oli piiritus ahastuses. Ta andis kirglikke tõotusi kuningriigi kõigis pühakodades, pakkus oma elu palavasti armastatud abikaasa eest, aga asjatud olid kõik palved haldjate ja jumalate poole.
Tundes oma viimset tunnikest liginevat, ütles kuninganna pisaraisse uppuvale mehele:
„Lubage, et ma enne surma teilt midagi nõuan. Kui te peaksite tahtma uuesti abielluda…“
Nende sõnade peale karjatas kuningas südantlõhestavalt, haaras naise käed, ujutas need pisaratega üle ja kinnitas, et on ülearune talle teisest abielust kõnelda.
„Ei, ei, kallis kuninganna,“ ütles ta lõpuks, „kõnelge mulle parem sellest, et ma teile järele tuleksin!“
„Riik nõuab teilt järeltulijaid,“ jätkas kuninganna kindlusega, mis valitseja ahastust veelgi suurendas, „ta nõuab teilt teiesuguseid poegi, mina aga olen teile ainult ühe tütre andnud. Ja ma palun teid tungivalt, kogu armastuse nimel, mida mu vastu tundsite, ärge andke oma rahva tahtmisele enne järele, kui olete minust kaunima ja veetlevama printsessi leidnud. Tõotage seda mulle ja siis võin ma rahus surra.“
Arvatakse, et kuninganna, kes oli küllaltki enesearmastaja, nõudis seda tõotust lootuses, et maailmas ei olegi temaga võrreldavat naist ja et sel kombel kuningas ei abiellugi uuesti.
Siis kuninganna suri. Kunagi pole üks mees sellisel puhul nõnda kärarikkalt ahastanud: ta nuttis, nuuksus ööd ja päevad ja tegeles ainult lesepõlve pisiaskeldustega.
Kuid suur kurvastus ei kesta kaua. Pealegi tulid riigi vägevad mehed üheskoos kuningalt nõudma, et ta uuesti abielluks. Nõudmine oli kuninga meelest julm ja ta uppus uuesti pisaraisse. Ta kõneles kuningannale
vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga
Louis XIII ajal löödud kuldmünt, mis 1803. a. asendati 20-frangise kuldmündiga