Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
perekonnast pärinev neiu või lesknaine hulkurist mehele läks, see on muidugi südamete saladus. Kodujumalate – penaatide – soostumine pidi tal kaasas olema, sest muidu oleks ta tegu hukka mõistetud ja unustamisele määratud. Kuid ei – vanade Vreemanite ja vanade Astide vahel valitses klaanivaim, mida nooremad põlved vaevu mõistsid.
Mäletan, kuidas mu isa oma Võrru sõidud ikka nii kohandas, et Vreemanite pool ööbida: Ninova külas, Võrust üheksa versta ida poole. Neid asus seal tervenisti kolm talu, kõik keskmiselt lasterikkad. Õhtul tulid vanaperemehed vestlema, konverentsitades koiduni. Lapsena ma nende juttu ei mõistnud; sageli eksles see sugulus- ja hõimlusastmete tihestikus – kes too või teine olnud ja mis tast saanud. Vaevu nad isegi selles orienteerusid, aga onu- ja lellepojad nad omavahel olid, vähemalt tituleerisid üksteist sellistena. Kord aastas külastasid Vreemanid Päevakestet. Ma võisin umbes kümneaastane olla, kui viimast korda neid nägin õige uhkelt õue sõitvat – ei enam ega vähem kui oksjonilt ostetud mõisahärraste tõllaga. Pärastised eesti põlved ei omanud enam säärast hõimlusest tingitud ühtekuuluvuse tunnet.
Ninova küla keskpõlvlastest omandas Richard VreemanVeermaa ülikoolihariduse. Minust umbes kümme aastat noorem, paistis ta silma elava poliitilise huvi poolest. Oli Kaarel Eenpalu valitsuses siseministriks. Ehkki üks meist oli Põllumeeste Kogude aktiivne tegelane, teine sotsialist, vahetasime tervitusi soojemalt, kui oleks tarvitsenud: möödane heitis olevasse veelgi hiliseid helke. Katsusime ka isaisade kombel mineviku aganatest ivakesi otsida, ent asjata. Pidime endile tunnistama: ei tea, ei ole aimu.
Tulles tagasi esimese Asti ja ta naise loo juurde, näeme võõristades, et nende abielust sündis ainult üks laps: poeg Jakob. Mingit haridust talle ei antud, ei saadudki anda, peale tähtede kätteõpetamise kodusel teel. Juhmiks ta ei jäänud, mis tõestub sellest, et ta vanul päevil rahvale jutlust ütles ja pühakirja ette luges. Töömehena polnud ta vist kuigi südi, sest ega teda muidu mõisa öö- ning väljavahiks pandud. Naiseks ta sai endale samast lähikonnast vaese talutüdruku, kelle väärnime ma ei mäleta. Ristinimeks oli tal Mai. Tema suguseltsiga, kui neid üldse oli, puudus Päevakeste talul suhtlemine. Mõeldavasti olid Maie vanemad saabunud Lasva kanti kusagilt võõrast kihelkonnast, venitades omaette kinnist kehvikute elu.
Iseloomulik ajale, oludele ning mõisa töörahva mentaliteedile oli päevade umbne ärakadumine. Inimesed sündisid, kännisid kasvades, kulutasid rängas vaevas oma jõu ning surid, ilma et sellele mingit teravat tähelepanu oleks omistatud. Nii näiteks ei mäletanud enam keegi, kus, kuidas ja millal lõpetasid oma elupäevad Jakobi vanemad – Pirka-Purtna oma naisega. Nende hauda ei külastatud kunagi, ei tuntud selle asukohtagi, just kui oleks toonane põgenik sukeldunud tagasi sinna, kust ta ilmus, ning viinud naisegi kaasa. Pime eesriie rambivalguseta.
Minule võiks see teatud lohutuseks olla, sest lõplik kadumine on lõplik vabanemine. Aga minus pole veel lõplikku; pole ka vabanemist. Tahaksin teada olulist tollest mehest, kes tulles kustutas oma jäljed, minnes ei põhjustanud mälestuskellade helistamist. Ma usun, mõned tema ajedest elavad minus ja mu lastes edasi. Moosese ja Aaroni jumalast väidetakse, et ta olevat püha vihaga jumal, kes tasub vanemate patud laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni. Olgu see nii. Mind see ei häiri, sest ma ei tea, mis on patt. Ja kuni ma seda ei tea, pole mu jaoks pattu olemas. Kuid ilmalikest tõdemistest teame, et pärilikud impulsid võivad kanduda pikaski ketis lülidest lülideni. Mitte kunagi ei sarnane järelpõlve eneseavaldused eelmiste põlvede omadega täpsustatud žestidena. Impulss annab tõuke; tagajärjed olenevad löögi tugevusest ja miljöö omadustest. Kasutame peamiselt neid impulsse, mis meis prevaleerivad. Selles seisabki meie saatuse saladus. Olen hakanud arvama, et kuna ma ise, mu vend ja mu lapsed – kõik meie tallame pagulusteid, jälitatavad korduvalt mitmesuguste võimude poolt, siis peitub põhjus ehk tolle mehe reageerimise võimeis, kellelt pärisime oma nime.
Paistab, nagu oleks ta oma ainsale pojale, Jakobile, pärandanud vähe oma pulbitsevast vaimsusest. Minu isa seevastu kuulus rahutu hingega tüüpide hulka, olgugi mõistuselt ja instinktidelt püsivalt tasakaalustatud; ägenes ruttu, ilma et kaotanuks enesevalitsemist. Armastas tegelda väljaspool kodu ning koormata ennast ühiskondlike ülesannetega. Jakobi päevad veeresid ühtlaselt ja rahulikult. Nüüd puhkab ta Vastseliina surnuaial ühise kääpa all oma naisega.
Mu ema oli kositud Orava valla Kahkva külast, mis asub Räpinast Vastseliina kulgeva „suurtee” peal, Päevakestest kahe tubli versta kaugusel. Suurteedeks kutsuti noid kaardistatud teid, kus peeti teatud korrashoidu – kuhu veeti kevadeti koormate kaupa kruusa rööbaste ning haudade katteks. See ülesanne asus naturaalkohustusena taludel, igale talule kooskõlas ta suurusega vastav osa teest juba ostu-müügi lepinguga kindlaks määratud. Mõisad jätsid oma majapidamise teekohustusest vabaks, loovutades ainult sõmerjaid künkaaluseid, kust maksuta kruusa võis ammutada. Sageli asusid „kruusahauad” parandatavast teeosast õige kaugel.
Lisaks suurteele läbis Kahkva küla veel tavaline külatee, venides Päevakeste nurmede ja Orava metsade kaudu Petserisse. Võru ning Pihkva maakonna piiril ühines see Värskast tuleva külateega. Neid armetuid teise järgu sõidusooni ei parandatud kunagi; vihm taevast ja loodusjõud maa seest pidid neid korras hoidma. Talvel olid nad siiski sõidusoodsad.
Kahkva küla oli tekkinud Mädasoo kaldale juba ammustel aegadel. Minu lapsepõlves koosnes ta paariteistkümnest talust, kõik keskmiselt jõukad. Ja ta oligi ainus Päevakeste lähikonna küla, kui mitte arvestada setu külasid teispool sood. Mu ema sündis seal Sääga talus noorema peretütrena, nime poolest Marie Täht. Ta isa kutsuti Sääga-Säägaks, ema – Sääga Imäks. Mõeldavasti omistas rahvas neile need hüüdnimed alles siis, kui too vanade paar ealt juba sajale lähenes: mõlemad nad kandsid oma päevade koorma sajast aastast tublisti kõrgemale.
Kõneldi, et lapimaade terviklikeks kruntideks „ajamisel” langenud Sääga talule vanemad ning paremad põllud koos õuealuse kopliga, kuhu valgus küla virts ja ramm. Sellega püüti põhjendada Sääga talu ettejõudmist teistest taludest. Igas väites peitub tükk tõde. Suurim teene pidi siiski langema Sääga peremehe tublidusele, ahnusele, kitsidusele ja halastamatusele nii iseenda kui pererahva suhtes. Kui teistes taludes alles silmist und hõõruti ja vikateid „tikutati”, olnud Sääga omadel rohi juba kaarde löödud. „Ega vikat niida, niidab koidueelne kaste,” tavatsenud vana Sääga lausuda. Jõululaupäeva õhtuks sõitsid teiste talude rahvad kirikusse, Sääga koormas regedele küttepuud ning läks Pihkva järve taha kaubareisile. Selleks oli tal ka sulane – rohkem karutapja kui tossipussike. Pastor jagas pühapäevarikkujale noomitusi, aga Sääga-Sääga vastanud:
„Ma pole laisk sulane, kes selle, mis Issand minu kätte usaldanud, jätaks tulutamata. Igast punnast peab saama mitu punda.”
Mu ema mälestused sünnimajast polnud kuigi rõõmsad. Hoolimata talu jõukusest, püütud kibedal hooajalgi palgalist tööjõudu võimalikult mitte kasutada. Mõisasse teopäevade „tasategemiseks” saadetud neid, kes rammult nõrgemad. Mõis nurises, kuid Säägal sealgi paras vastus: „Ega mul ole töövaimude asemel piisonihärgi anda!” Mu ema oli alles leeriealine, kui ta mõisa heina- ning rukkiteole käsutati. Palavatel päevadel töötanud naised ja tüdrukud ainult särgiväel – palja jalu, sääred marraskil. Harva kandnud too või teine neist undrukut, sest tolleaegsed undrukud olid paksvillased, rasked ja liiga soojad. Meeste riietus koosnenud poollinasest „hammest” ja takupükstest. Ehkki mõisavõimude karistamise õigus oli juba aegunud, kõndinud rukkipõimajate kannul kubjas piitsa või nüblikuga. Juhtunud tihti, et ta mingis vihakiusus nägusamatele tüdrukutele nähvaka säärde valas. Kodus ei tohitud sellest iitsatadagi, sest siis öeldud: „Laisk saab ikka malka.”
Sääga talus valitses sama traditsioon, mis paljudes teisteski täistaludes: peremehe õigused anti isalt vanimale (esimesena sündinud) pojale. Teistele poegadele määrati hüvitus võrdlemisi kasina rahasumma näol või osteti pikaajalise laenu varal mõni võõras laokile jäetud talu. Tütarde asjaks oli mehele minna ja leppida rõivavarustuse ning paari mullikaga, mis neile kaasavaraks määrati. Sellest paratamatust ebaõiglusest tekkis rohkesti perekondlikke tülisid. Sääga-Säägale ei valmistanud talu pärandamise küsimus raskusi, sest tal oli küll mitmeid tütreid, kuid üksainus poeg – Jaan.
Minu