Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
jakilt, rohelist mirdipärjalt, ruuget ja pikapatsilist soengult, hõbedasõõrilist rinnasõlelt. Olin näinud teda ikka kas kitsaste käistega või paljaste käsivartega. Nüüd ümbritses ta randmeid kohev pitsivaht; õlad olid kõrgeks puhvitud ja tikandatud. Õde küll, jah… õde… kuid mine tea seda õieti – on hoopiski ehk ingel, nii nagu jutustati inglitest. Selle virvendleva mõtte katkemisega polnud mind ärkvel maailma jaoks enam olemaski.
Virgunud taas, nägin õues suveöist hämarust. Ma polnud üksi. Ema tukkus voodi peatsipoolel; haigutas ja äigas pihkudega uniseid silmi. Tõusis ning rututas mindki tõusma: pulmad veel lõpetada, peatselt algab kojusõit. Pidulaud oli ära viidud ning eestoa põrand lagedaks tehtud. Nooremad inimesed keerlesid ja trampisid tantsuhoos. Ma taterdasin kartlikult pillihelide poole, hoidudes seina ligi. Lõõtspilli olin ainult kaugelt kuulnud ja samal hoobil ka unustanud. Nüüd vapustas mind helide rohkus ning nende jõulisus. Mingit viisi ma ei tajunud, ei kahtlustanud sellise mõiste olemasolugi. Kuid mu ihu mõnules ning tulvitses ärevusest. Kükitasin pillimehe jalge ees – tombuke aimust ning sõnulkirjeldamata ootust. Kuidas haihtus pulmapidu, kuidas veimevaka toojate voor tagasi sõitis, see jäi ema teadule, kes mu suurrätikusse oli hõlmanud ning vankrisse viinud.
Kuna ma tollest pulmapeost palju vaatlusi ja muljeid kaasa tõin, siis jääb oletada, et olin varemgi vaadelnud ning muljeid kogunud, kuid talletanud need alateadvusse, vahest koguni alateadvuse tagamaile. Samuti toimivad alaarenenud loomad: nad omavad küllaldaselt teadmisi ja käitumise oskust, ilma et endale sellest aru anda. Vist sarnaneb inimese mälupind õlise või steariinitatud paberiga, mille peale ei hakka pliiats ega tindisulg. Kuid järsku keeratakse paberil teine külg. Sinna võib kirjutada, maalida ja kritseldada kui palju tahes. Tollest lehekeeramisest algabki inimelu teater, mille etendused kestavad lakkamatult, kuni kustuvad tuled.
Lapsele avaneb maailm otsekui suitsuse klaasi tagant harjumata silmadesse. Esimene maailma vaatlemine on vaistlik tähelepanu omistamine ebamäärasele kaootilisusele. See ei imesta meid ega häiri, kuid ahvatleb. Pikapeale joonistuvad sinna mõningad kontuurid, needki muutlikud ja piirjoonteta. Laps sirutab nende poole käsi – mitte tabamiseks, pigem tõrjumiseks. Mõtteid see ei ärata, sest see on lapsele omamoodi eimiskiks. Tunnetuste kompleks koosneb passiivseist osiseist ning võrdub ähmasuselt peaaegu nägemismeele saamatusega. Isegi nälga tunnetab laps ängistusena, mitte otsese söögiisuna. Võib ju olla, et ma eksin; kuid mu isiklike tunnetuste analüüs mõnedes eriseisundeis on mind sellele arvamisele toonud.
Laps ei ründa maailma, sest maailm ise läheneb talle ja ründab teda. Möödub mitu kasvukuud, enne kui laps välismõjudest tingitud tülikusi eritlema hakkab ja neile tahteliselt reageerib. Algul ta alistub passiivselt ebamugavustele, kuid on rahutu, kaitstes ennast nende vastu unne langemisega. Sellega tohiks seletatav olla, miks lapsed – kõigiti terved – ärgates enamasti nutuselt silmi avavad.
Esimeseks maailmaks on meile meie ema. Kui ema puudub, siis otsime teda ebateadlikult ja satume ärevusse. Meie ei küsi, kes on ema, sest ta on meile kõik: leebus, sujuvus, arm, julgestus ning meie olemusepärane hergus. Kõik imetajate liiki kuulujad alustavad elu otsekui kasvujätkuna ema elust. Kogenud inimene, kes on juhtunud poegivat kassi abistama, teab, kuidas märjad ning pimedad kiisukesed mitte huupi ei ukerda, vaid ronivad vaistlikult ema poole. Neid juhib sama mõistatuslik ind, mis suunab kala vette ja vihmaussi maa sisse. Kiisukesed piuksuvad, kuni leiavad emarinna. Emakassi üsasoojuses nad rahunevad.
Täpselt samasugune on ka inimlapse hakatis; tõeliselt veelgi abitum, sest tal puudub jõud roomamiseks. Igikauges minevikus – võib-olla miljonite aastate eest – pidi see olema teisiti. Tõenäoliselt tingib inimese ihulikku mannetust tema etteruttavalt arenenud intellekt. Instinktid võisid samal põhjusel nürineda, kuid mitte hukkuda. Ema jäi ikkagi meie olemuse põhiheliks, nii selle iiliks kui tuulevaikuseks. Pisike siil ei julge nina põhu alt välja pista, aga jookseb ema kannul kuhu tahes. Väike ahv hoiab ema kaelast kramplikult kinni; katsutagu teda sealt lahti kiskuda. Elevandivasikas – põrakas loom – kõnnib vabatahtlikult kaasa, kui püünistajad ta ema köite varal kraali veavad. Ema on ullikeste jaoks hiiglane, võimuküllus ning ustavuse kants.
Hiljem näeme oma kodus õdesid, vendi ning teisi majalisi. Oleme õppinud tundma nende pädevust ja saanud teadlikuks ka iseenda isiku pädevusest. Tunneme neid kuju ja käitumise poolest. Nad erinevad omavahel ning suhtuvad ka meisse teatud erinevusega. Hakkame neid usaldama; naeratamegi neile, sest nad ei möödu meist ilma et mõne liigutuse või sõnaga meile tähelepanu omistada. Ema ei sarnane ühegagi neist; ta ei kuulu teiste hulka; ta on üksainus; erand oma tervikluses, kelle poole tunglevad meie ihad, võlumõtted, aistingud… tunglevad ning auranduvad sealt jälle meisse tagasi. Pärastised kogemused õpetavad meile kaitsevahendeid ja iseseisvumist, aga ängistuses tahaksime olla ema kaitse all. Kui oleme juba tülikaks nooreks võrsunud, peab ema meile vahel ka vitsakimbuga lähenema. Õmbleksime endile kas või kolmekordsed vatipüksid. Kuid arenenud laps mõistab, et karistus ei tule emalt, vaid temast enesest. Ema ei ole meile kohtumõistjaks: ta on meie saatus. Ta kõnnib meiega kaasas hauani. Paljud raugad langevad surma eel lapseikka tagasi: kutsuvad ema. On neid, kes vikatimehe asemel näevad ema endale vastu tulevat. Kujutelm talutab nad õndsusse.
Isa astub lapse ellu küllaltki kauge vahemaa tagant. Ta on vastandina emale mitte sise-, vaid välismaailma figuur. Vastsündinud laps ei otsi isa; ei oskaks otsida teda ka hiljem, kui perekondlik elu ja inimlikud vahekorrad isa väärtust silmanähtavale ei tõstaks. Oleneb isa iseloomust, tema ellusuhtumise ajedest ja intellekti tasemest (mitte haridusest), milline vastastikkus sugeneb isa ja lapse vahele. Igatahes areneb kontakt isa ning lapse suhetes rohkem teadvuslikku kui tunnetuslikku kanalit mööda. Laps näeb, kuidas kõik perekonnaliikmed, isegi ta ema, isa kohtlemises suuremat enesekontrolli omandavad, ja teeb sellest juba õrnas arenguastmes teatud järeldused. Ema jääb muutumatuks – isa suurus kasvab. Poistele saab isast peagi autoriteet. Kes meist ei soovinud lausa maast madalast omada isa kasvu, isa väärikust ja isa teadmisi? Ema armastatakse, isale soovitakse sõber olla. Kui paljud noorukid kannatavad selle all, et isa neist mööda vaatab või kohtleb neid aina käskivalt! Pärastiseski elus kannavad nad endis veel haavumust.
Oleme juhtunud nägema perekondi, kus lapsed isa kardavad. Seda põhjustab muidugi isa valjumeelne, sageli jõhker, võimuahne ja paindumatu loomus. Säärased isad pole üksnes lastele türanniks, vaid hoiavad kõiki majakondseid, kui peremehe ohjad nende käes on, pingelises meeleolus. Teenijad põlgavad ja alavääristavad neid. Tütred põgenevad säärase isa eest, moodustades koos emaga salavihase rinde. Pojad löövad talle peagi oma tahtejõu rinnutsi vastu. Käes ongi küllaldaselt tuntud „kiusuperekond”.
Minu isa oli paraja habemega mees, kasvult kõrge ning silmapaistev, ehkki kõhnusse kalduv. Ta tugevad kondid oleksid võinud hoopis rohkem liha kaalu kanda. Iseloomult peeti teda sobivaks inimeseks: armastas vestelda ja heitis jutu hulka kuivavõitu nalja, nagu heidetakse kerisele aeg-ajalt leili. Lorijuttudesse ta ei laskunud ja ebasündsaid sõnu ei tarvitanud. Mitte kunagi ei avanud ta suud nilbusteks, aga pikantse lookesega võis ometi toime tulla, ilma et naised oleksid tarvitsenud silmi maha lüüa. Niipea kui ma kõnelemisoskuse olin omandanud, tavatses isa minuga just kui täisealisega vestelda: ei peibutanud, ei lausunud „lapse keeli” magususi, ei püüdnud mind meelitamisega võluda. Kõneles tõsise rõhuga, nagu huvitaksid minu lapsikused tedagi. Eales ta ei väitnud, et ma alles rumal olen.
See käitumisviis tõstis mu enesetunnet ja julgustas mind. Tahtsin kõigis isa tubastes talitustes asjaomane olla. Kui isa sedelgaid või päitseid parandas, olin ma talle nõu ja jõuga abiks. Isa teeskles, nagu oleks ta pidanud mind meistermeheks. Päris: „Kuhu see pannal sinu arvates tuleks paigutada?” Kui ma sootuks rumalat nõu andsin, lõi ta kahtlema… et mõnel pool tehtavat ka teisiti. Arutlesime ja katsetasime kahekesi. Vahel tabas mu arvamine ka märki. Siis ma ei kahelnud, et olengi meister, isa ainult õpipoiss.
Vahel tuli isa kas põllult või vallamajast üpris väsinult; mina aga täis ettevõtlikkust. Kihutada poiss kambrist välja oleks tundunud valjusena. Isa kavaldas: „Ma mõtlen, et täismeestele kuluks nüüd paras uinak. Löö sina ka sirgu. Pigistame silmad kinni ja ärgem lausugem enam ühtki sõna. Katsume, kumb rutem magama jääb. Aga kes varem ärkab, peab äratama ka teise.” Imelik see oli: sulgenud võistluseks silmad, polnud neis unehelvetki,