Aegade sadestus. Karl Ast Rumor
Päevakeste ja Sääga vahel oli ristlõimene: oli toimunud õdede vahetus kahe abielluja mehe vahel. Pulmadki peetud ühiselt. Mu isa kosis Sääga Mari; Sääga Jaan – Päevakeste Hellu. Mu võluvaimaks peibutajaks polnud ometi Hellust sõtse-onunaine, vaid vanaema – toosama Sääga Imä, kes oma karuohakasest mehe ümber olevat olnud keerus just kui roheliste nuppudega kassitapp. Kõneldi, et ta häält peaaegu ei kuuldudki talus, aga ta hõng hõljunud kõikjal. Hoolimata iseloomude vastuoksusest, valitsenud mehe ja naise vahel kooskõla. Perenaine saavutanud leebusega niisama palju või rohkemgi kui peremees valjusega.
Minu jaoks olid mõlemad vanad juba liiga vanad, tõmbunud perekonnaelustki tagasi. Tänu sellele võis vanaema valada ülejäänud helluse oma noorema tütre viimsele põngerjale. Ma ei tea, millisest imelaekast tulid vanaema kompvekid, šokolaadikillud ja präänikusõõrid, aga nad tulid, just kui muinasjutu tuvi munetud, ja olid alati mekis minu mokkadega. Sõtse meeallikas oli mulle teadupärane, kuigi ma mesipuudest kaugele hoidusin. Marjadest ma suurt ei hoolinud, sest neid olid koduski kõik põõsad täis. Aga kui sõtse kollast saia sõi ja rosinad minu jaoks tassi korjas, siis ma uskusin, et ta on ikka tõepoolest väärt sõtse. Rosinaid ma ei osanud marjadeks pidada, vaid arvasin, et need on ühe kuldputuka munad, nagu kinnitas kõikteadja rätsep Kimm.
Onu Jaan – ta võis vajaduse korral ka sõtsemees olla – tegeles alati õues või oli koguni sepale läinud „adrale uut nina panema”. Saanud peremeheks, ta oli lasknud uue elumaja ehitada – minu meelest lausa toreduse: kolm tuba, kaks esikut ja maailmatu köök. Vanad kahekesi asusid kõige tagumises toas. Sääga-Sääga oli notaril lasknud kirja panna, et ta annab talu küll pojale, aga poeg peab maksma vanadele, kuni ükski neist veel elus püsib, poole aastasulase palgast ning andma neile ülalpidamise, mis väärib peremeest ja perenaist. Selle printsliku apanaa žiga oleksid mõlemad tagasitõmbujad võinud lilli liigutamata mõnuleda. Aga Sääga-Sääga poleks käsi rüpes hoides olnud enam viimast popsigi väärt. Kõikjal ta nuuskis, iga asja ta katsus ja iga töö juures tahtis olla vägimees ka siis, kui sada aastat kukkus käona ta turjal. Kuid nurisemise ja „õpetamise” oli poeg talle ära keelanud.
Vanaema veetis suurema osa päevast tagakambris, kus hõljus kummalisi aroome. Ta pidi olema asjatundja lõhnaõlide alal, mida keetis ning leotas ise küll kummelist, küll maarjaheinast. Kui enam midagi tagavaras polnud, võeti tükk suhkrut ja põletati see siirupilõhnaliseks suitsuks.
Mäletan istuvat teda voodiserval pooleni kootud suka või kindaga näppudes. Näis kogult väikesena ja haprana, hallid juuksed hoolikalt tanu alla peidetud. Tõstis aeg-ajalt hallide silmade kulme ja lauge, just kui võideldes lühinägelikkusega. Voodieesriidel oli vaid jalutsipoolne osa lahti tõmmatud. Kinnise poole tagant ilmusid nood ahvatlevat maiused, mis olid kui osa vanaemast enesest. Üksindust jagas vanaemaga ta väheldast kasvu valge puudel. Mitte säärane moonutis kui linnadaamide puudlid – veidrikeks pöetud, tutt rootsiku saba tipus. Vanaema puudel oli ühtlaselt ning üleni valgevillane, päris säbrune lammas. Ometi ei meeldinud ta mulle, sest näis, nagu oleks ta varjanud oma pruntis mokkade taga irevil hambaid. Ka nimi oli tal võõrapärane – Sisor. Kuidas sattus külanaisele puudel, jäägu mõistatuseks.
Majarahvas vahtis tagakambri poole pisut kõõrdi. Pandi ju tähele, et selle elanike paar ei lahkunud toast ealeski üheaegselt: viibigu vanamees kui kaua tahes eemal, pidi eit truult tuba valvama. Põhjuski oli muigajatele mõistetav: teati sosistada, et voodi põhukotti olid peidetud rahapatakad. Praegu, mõeldes vanade umbusule, ma ei arva, et too sääst oleks ületanud palju paarisada rublat, aga Sääga-Säägale oli see muidugi üheväärne hingeõndsusega. Julgeoleku huvides ta hoidis voodipeatsi kõrval terava otsaga raudkangi. Kord tulekahju puhul – mitte oma talus, vaid naabruses – tahetud vanalt kangi saada. Vana löönud kogu rammuga vastu: kas tulite mind röövima?
Vähe on mul teistest igiammustest inimestest nii selget mälupilti kui Sääga vanaisast. Käies esimest talve koolis, jäin ma tuisuöödel ikka Säägale ööbima. Olesklesin vanadega tagatoas soojuses ning mõnususes. Vanaisa pikk ja kõhn kogu ei sobinud hästi istumiseks; sel põhjusel ta enamasti kas lamas või nõjatus ahju najale. Oli alaliselt laetud uudishimu ja kärsitusega. Tahtis kuulda, mis peretoas räägitakse. Surus kõrva ukselahkme vastu; püüdis kinni iga vestlejate sõna, vahel omaette itsitades. Selles pingutatud poosis oli ta lahtine palgepool just kui vanast plekist kõrva, nina ja kulmude kujuliseks taotud. Sorakil kitsehabe langes õlateravikule, varjates suud ning lõuga. Põlvini ulatuva ürbi alt paistsid tikksirged sääred – luu ja nahk vaid. Võis seista selliselt liikumatuses, avaldamata väsimuse tunnuseid. Sekka vaid viipas minule näpuga, et kuulaku mina kah. Ei pidanudki mind endast halvemaks. Ja kui ta kõigi meelest ihne oli, siis mitte minu meelest. Mu lahkudes pistis ta mulle alati viiekopikalise pihku, noomides hoiatavalt:
„Ära pilla, ära raiska! Kes kopikat ei hoia, too rublat ei näe.”
Vanaisa surm möödus minust mingipärast märkamatult. Koduste suust kuulsin, et ta oli heitnud hinge kuu või paar enne saja ning kuue aastaseks saamist. Vanaema nägin viimati õige haletsemisväärses olukorras. Ta polnud enam Sääga talus, sattunud haigestuma oma vanema tütre kodus, mitte kaugel Kahkvast. Oli palav suvepäev, kui ma oma emaga sinna jõudsin, juba ette teades, et varsti pidavat tulema peied ning et kompvekisaak on nüüd ikalduses. Vanaema lamas, avamata silmi, kostmata küsitlejatele. Kaotanud meelemärkuse, ta ei neelanud enam toda piskutki, mis talle teelusikaga suhu topiti. Nii kestnud ta halvatus paar nädalat. Surres avanud ometi korra silmad – surisilmad. Oli vanaisast ainult natuke noorem. Peab imestama, et nii kõrgesse ikka jõudnud inimene nii visalt surmale vastu pani.
Mõtlen tollele talurahvast abielupaarile sooja sisetundega. Ei taha uskuda, et too ivake vitaalsust, mis nad minulegi kahtlemata pärandasid, oleks negatiivne.
Ähmasusest teadvusele
Kui varajasse ikka ulatub inimese mälu algus? Millal ja milline oli too moment, kui meie mällu jäi jälg teadvusest, et „ma eksisteerin, olen elav olend”? Sellele pärimisele ei leidu ühist vastust, sest iga indiviid areneb erisuguselt ja mälu säilitamisvõime inimestel on samuti erisugune. Lisaks tungivad meie teadvusse eksitavad kõrvalmõjud ning meie kaldume pidama mälu rudimendiks mõnd sisendust, mis on tõeliselt vaid pookoks meie mälus. Mõned müstitsismi kalduva vaimulaadiga isikud julgevad kinnitada, et nad tunnetasid endid juba emaihus mingi olendina, säilitades sellest ka pideva teadvuse alamäluna. Sündimise momenti – emaihust vabanemist – ütlevad nad ometi mitte mäletavat. Nende pärastised meenutuslikud jädemed pidavat koosnema hirmu tajumisest, ängistustest, protesti- ja vihapursetest, aga ka mahedast kiikumisest, rinnaimemisest, soojast veest ja muust säärasest. Kõik see arenenud pikkamööda nende püsivaks „mina-tunnetamiseks”, oma isiku kestvaks tajumiseks ning eritlemiseks.
Ei taha ma riisuda kelleltki illusioone, kuid arvan ometi, et selline kvaasimälestuste rodu, nabanöörist triiksärgini, on kujunenud unelevas tagasimõtestamise protsessis, kuulumata realistlikku mäluvarasse. Minu enda mällu on settinud kujund ühest lapseea elamusest, mis mulle küll tõetruuna tundub, aga mida ma siiski ei söanda lõpliku tõena omaks võtta. Lamasin hällis, virgunud unest. Tahtsin tõusta ja olla tegev. Sain upitamisi hällinöörid pihku võtta, kiskuda enda jalule ning asusin hälli üles-alla õõtsutama. Kaotasin aga tasakaalu ja langesin põrandale. Kas ma karjusin ja kes minu põrandalt ära koristas, sellest puudub aim. Lahtist eesriiet, mis poolitas tuba, ning toa valgustatud aknaid arvan näinud olevat. Aga neid nägin ma ju hiljem loendamatuid kordi, mil ma enam hällis ei maganud, vaid voodis sama eesriide taga.
Noil ajul olid lastehällid eesti taludes tüübilt kõik ühesugused: peergudest punutud pikergune korv, mis nelja nööri abil kinnitati lae all asuva ridva painduva ladva külge. Ridvaks kasutati käsivarrejämedust vibalikku kaske, milliseid kasvas metsatihnikuis. Lisaks hälli kinnitusnööridele langes ridva ladvast peaaegu põrandani veel lahtine nöör või tugev pael, varustatud silmusega kiigutaja jala jaoks. Mitte asjata ei naljatatud, et taluema teeb ühel hoobil kolme tööd: kiigutab last, koob sukka ja tõreleb mehega. Vahel kuulunud veel neljaski amet selle juurde: vanemale lapsele aabitsa õpetamine.
Kui oletada, et mu mälupilt hällimisest ja põrandale langemisest on lapsepõlves kogetud tõik, mitte mõni hilisem