Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
läheme kumbki oma teed,” vastasin. „Mulle näib, Stamford,” lisasin oma kaaslasele valjult otsa vaadates, „et te tahate mingil põhjusel oma käed sellest loost puhtaks pesta. Kas sel mehel on nii raske iseloom või milles asi seisab? Ärge ometi keerutage!”
„Ei ole kerge väljendada väljendamatut,” vastas ta naerdes. „Holmes on minu maitse jaoks natuke liiga teaduslik – tema teaduslikkus läheneb juba julmusele. Võin ette kujutada, et ta on võimeline sõbrale näputäit uusimat alkaloidi andma – mitte pahatahtlikkusest, saate aru, vaid lihtsalt uurimisvaimust, selleks et saada täpset ettekujutust, kuidas mürk toimib. Tegelikult arvan küll, et ta oleks ise samuti valmis seda sisse võtma. Tal näib olevat lausa kireks omada kindlaid ja täpseid teadmisi.”
„On ka väga õige.”
„Jah, kuid see võib viia liialdusteni. Kui ta juba niikaugele läheb, et lahkamiskambris uuritavaid laipu kepiga peksma hakkab, siis võtab see kirg kahtlemata kaunis pentsiku vormi.”
„Hakkab laipu peksma!”
„Jah, et kindlaks teha, mil määral võib veel pärast surma löögijälgi tekitada. Nägin teda selle tegevuse juures oma silmaga.”
„Ja siiski ütlete, et ta ei ole arstiteaduse üliõpilane?”
„Ei. Taevas teab, mis eesmärki ta oma uurimistega taotleb. Aga nüüd olemegi kohal ja te võite tema üle ise otsustada.” Vesteldes olime pöördunud kitsasse põiktänavasse ning astusime sisse väikesest kõrvaluksest, mis viis suure haigla ühte tiiba. See paik oli mulle tuttav, nii et kõledast kivitrepist üles minnes ja mööda pikka, valgeks lubjatud seinte ning pruunjashallide ustega koridori edasi sammudes ma juhtimist ei vajanud. Enne koridori lõppu keeras ära madal võlvitud käik, mis viis keemialaboratooriumi.
See oli kõrge ruum, kus oli loendamatul hulgal pudeleid, küll reastikku, küll korratult laiali. Siin-seal olid madalad laiad lauad tihedasti kaetud retortide, kolbide ja väikeste Bunseni põletitega, millel võbisesid sinised leegid. Ruumis viibis ainult üks üliõpilane, kes oli ühe kaugema laua kohal kummargil töösse süvenenud. Meie samme kuuldes tõstis ta pilgu ja hüppas rõõmuhõiskega püsti. „Ma avastasin selle, avastasin selle!” hüüdis ta mu kaaslasele, joostes meie poole, katseklaas käes. „Avastasin reaktiivi, mis ei sadestu mitte millegi muu kui ainult hemoglobiini toimel!” Ta nägu poleks võinud vaimustusest rohkem särada ka siis, kui ta kullasoone oleks leidnud.
„Doktor Watson – mister Sherlock Holmes,” tutvustas meid Stamford.
„Väga rõõmustav teiega tutvuda,” sõnas Holmes südamlikult ja haaras nii tugevasti mu käe, et ma talle samade sõnadega küll poleks vastanud.
„Näen, et olete olnud Afganistanis.”
„Kuidas, pagana päralt, teie seda teate?” küsisin imestunult.
„Pole oluline,” sõnas ta omaette muheldes. „Praegu on küsimuse all hemoglobiin. Te muidugi mõistate mu avastuse tähtsust?”
„Keemia seisukohalt on see kahtlemata huvitav,” vastasin, „kuid praktiliselt…”
„Oh, inimene, see on üle mitme aasta kõige praktilisem arstiteaduslik avastus. Kas te ei mõista, et see võimaldab eksimatult vereplekke kindlaks teha. Tulge siia!” Suures agaruses haaras ta mul kuuekäisest kinni ja tõmbas mu oma töölaua juurde. „Võtame natuke värsket verd,” ütles ta, torkas pika nõelaga endale sõrme ja tõmbas torkehaavale valgunud veretilga pipetti. „Nüüd lisan selle väikese verekoguse liitrile veele. Te näete, et saadud segu näeb välja nagu puhas vesi. Suhe ei saa olla suurem kui üks miljoni vastu. Ometi ei kahtle ma põrmugi, et saavutame iseloomuliku reaktsiooni.” Seda öeldes viskas ta nõusse mõned valged kristallid ja tilgutas sinna siis pisut mingit läbipaistvat vedelikku. Silmapilkselt omandas sisu tuhmi mahagonivärvuse ja klaaspurgi põhja vajus õhuke pruunikas sade.”
„Ha-haa!” naeris ta käsi plaksutades ja näis olevat vaimustatud nagu laps uuest mängukannist. „Mis te sellest arvate?”
„See näib olevat väga peen katse,” tähendasin mina.
„Suurepärane, suurepärane! Vana guajakikatse5 oli väga kohmakas ja ebakindel, samuti nagu vereosakeste mikroskoopiline uurimine. Viimasest polegi kasu, kui plekid on juba mõni tund vanad. Selle katse toime näib aga ühesugune olevat nii vana kui ka värske vere puhul. Kui see katse varem oleks leiutatud, siis oleksid sajad inimesed, kes praegu maailmas ringi patseerivad; oma kuritegude eest ammugi pidanud maksma.”
„Kas tõesti?” pomisesin mina.
„Kriminaalasjad keerlevad alalõpmata selle punkti ümber. Inimest võidakse hakata roimas kahtlustama alles mitmeid kuid pärast seda, kui kuritegu on toime pandud. Uurides tema pesu või üleriideid, avastatakse seal pruunikaid plekke. Kas need on vere-, pori-, rooste- või puuviljaplekid – või mis need õieti on? See küsimus on nii mõnelegi eksperdile peamurdmist valmistanud. Ja miks? Sellepärast, et ei olnud usaldatavat katset. Nüüd on aga olemas Sherlock Holmesi katse, ja enam ei ole mingisugust raskust.”
Kõnelemisel ta silmad lausa sädelesid. Ta pani käe südamele ja kummardas nagu mingile aplodeerivale rahvahulgale, keda ta enda ees kujutles.
„Teid tuleb õnnitleda,” tähendasin, olles ta entusiasmist kaunikesti üllatatud.
„Möödunud aastal oli Frankfurdis von Bischoffi lugu. Ta oleks kindlasti oksa tõmmatud, kui seda katset oleks tuntud… Siis olid veel Mason Bradfordist, kurikuulus Müller, Lefevre Montpellier’st ja Samson New Orleansist. Võiksin nimetada oma paarkümmend juhtu, mille puhul see katse oleks olnud otsustav.”
„Te näite olevat elav kuritegude register,” ütles Stamford naerdes. „Võiksite sel alal hakata ajalehte välja andma. Nimeks pange talle „Politseiuudised Minevikust”.”
„Saakski väga huvitava lugemismaterjali,” tähendas Sherlock Holmes, kleepides oma sõrme torkehaavale tükikese plaastrit. „Pean ettevaatlik olema,” naeratas ta minu poole pöördudes, „sest mul on kätega palju mürkides sobramist.” Kõneldes sirutas ta käe ette ja ma nägin, et see oli plaastrikillukestest üleni lapiline ning kangete hapete toimel loomuliku värvuse kaotanud.
„Me tulime siia asja pärast,” ütles Stamford kõrgele järile istudes ja lükkas jalaga teise istme minu poole.
„Mu sõber siin otsib peavarju, ja kuna te kurtsite, et ei leia kedagi, kellega koos korterit võtta, mõtlesin, et teen teid õige tuttavaks.”
Sherlock Holmesile näis õige hästi meeldivat mõte minuga eluaset jagada. „Ma pean ühel korteril Baker Streetil silma peal,” ütles ta. „See sobiks meile imehästi. Loodan, et teil pole midagi kange tubaka lõhna vastu?”
„Suitsetan ise alati meremeeste oma,” vastasin.
„Siis on hästi. Mul on tavaliselt kodus kemikaale ja vahetevahel teen katseid. Kas see häirib teid?”
„Mitte põrmugi.”
„Las ma mõtlen, missuguseid vigu mul veel on… Jah, aeg-ajalt satun süngesse meeleollu ja siis ei tee ma päevade viisi suud lahti. Ärge siis arvake, et ma pahane olen. Jätke mind lihtsalt rahule, ja varsti olen jälle endine. Aga mis teil on tunnistada? On hea, kui kaks inimest, kes kavatsevad koos elama hakata, teavad enne seda teineteisest kõige halvemat.”
Naersin tema küsimuse peale. „Ma pean buldogikutsikat; ei kannata kära, sest mu närvid pole korras; magan poole päevani ja olen üldse äärmiselt laisk. Kui terve olen, on mul veel hulk teisigi pahesid, kuid praegusel momendil on need põhilised.”
„Kas arvate ka viiulimängu kärade kategooriasse?” küsis ta murelikult.
„Oleneb mängijast,” vastasin. „Hea viiulimäng on jumalatelegi naudinguks, halb aga…”
„Oh, siis on kõik korras,” naeris ta lõbusalt. „Arvan, me võime öelda, et asi on otsustatud – sel juhul muidugi, kui korter teile meeldib.”
„Millal me seda vaatama läheme?”
„Tulge
Guajakikatse – katse vere olemasolu kindlakstegemiseks guajakipuust saadava vaigu alkoholilahuse abil.