Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
inimesi eksisteerib ka väljaspool raamatuid.”
Sherlock Holmes tõusis ja süütas piibu. „Kindlasti arvate, et teete mulle komplimendi, võrreldes mind Dupiniga,” tähendas ta. „Minu arvates aga on Dupin üpris alamat sorti mehike. Tema trikk – pärast veerandtunnilist vaikimist oma sõpradele öelda, mida nood parajasti mõtlevad – on ju tõesti väga efektne, ent pinnapealne. Mõningal määral tal ju analüüsivõimet kahtlemata on, kuid niisugune fenomen nagu Poe näis kujutlevat, pole ta kaugeltki mitte.”
„Kas te Gaboriau teoseid olete lugenud?” küsisin. „Kas Lecoq9 küünib teie arusaamise järgi detektiivi tasemeni?”
Sherlock Holmes tegi põlglik-pilkava grimassi. „Lecoq on vilets käpard,” sõnas ta pahuralt. „Tal on ainult üks positiivne omadus, nimelt tema energia. See raamat tegi mind täitsa haigeks. Küsimus seisis seal tundmatu vangi kindlakstegemises. Mina oleksin sellega kahekümne nelja tunni jooksul hakkama saanud. Lecoqil kulus küsimuse lahendamiseks umbes kuus kuud. Selle võiks teha detektiivide käsiraamatuks, mis neile õpetaks, kuidas ei tule toimida.”
Olin kaunis pahane, et kaks raamatukangelast, keda olin imetlenud, nii üleoleva kriitika osaliseks said. Läksin akna juurde ja jäin tänavaaskeldust vaatama. „See mees võib ju õige tark olla,” mõtlesin endamisi, „aga ta on kindlasti väga ennast täis.”
„Meie ajal pole ei õigeid roimi ega roimareid,” jätkas ta nurisemist. „Mis kasu on meie kutsealal mõistusest? Tean väga hästi, et mina oma võimete juures võiksin oma nime kuulsaks teha. Ei ela praegu ega ole ka kunagi varem elanud meest, kes roimarite jälitamise küsimust nii palju oleks uurinud kui mina või kellel sel alal samal määral loomulikku talenti oleks kui minul. Aga mida pakub tegelikkus? Ei ole ühtki roimarit jälitada. Kõige enam leidub mõni saamatu suli, kelle teo motiiv on nii läbipaistev, et isegi tavaline Scotland Yardi10 ametnik võib selle läbi näha.”
Olin tema suurustava väljendusviisi pärast ikka veel pahane ja pidasin paremaks kõneainet muuta.
„Ei tea, mida see mees seal otsib?” osutasin lihtsalt riietatud turskele mehele, kes aeglaselt teisel pool tänavat sammus ja hoolega majanumbreid vaatas. Tal oli käes suur sinine ümbrik – nähtavasti oli ta virgats.
„Te mõtlete seda mereväe eruseersanti?” küsis Sherlock Holmes.
„Küll aga kehkleb,” mõtlesin endamisi. „Ta teab, et ma ei saa ta oletust kontrollida.”
Vaevalt oli see mõte mul peast läbi käinud, kui mees, keda vaatlesime, meie maja numbrit silmas ja kärmesti üle tänava jooksis. Kuulsime tugevat koputust, sügavat häält all, ja siis tulid rasked sammud trepist üles.
„Mister Sherlock Holmesile,” ütles ta tuppa astudes ja ulatas mu sõbrale kirja.
Nüüd oli paras juhus Holmesist liigset iseteadlikkust välja rookida. Vaevalt ta seda võimalust arvestas, kui oma lause ennist huupi lendu laskis.
„Tohin ma küsida,” sõnasin kõige leebema häälega, „mis elukutse teil on?”
„Käskjalg, söör,” vastas ta järsult. „Munder on parandada.”
„Ja varem olite…?” pärisin edasi, heites oma kaaslasele pisut õela pilgu.
„Seersant, söör, kuninglikus merejalaväes, söör. Vastust ei ole? Just nii, söör.”
Ta lõi klõpsti kannad kokku, tõstis käe sõjaväeliseks tervituseks ja oli läinud.
Lauristoni pargi saladus
Tunnistan, et olin oma kaaslase teooriate paikapidavuse uuest tõendusest päris jahmunud. Mu lugupidamine tema analüüsivõime vastu kasvas tohutult. Siiski jäi mu mõtteisse teatav kahtlusevari, nimelt et ta kogu selle episoodi oli ise organiseerinud kavatsusega mind rabada; ent mis eesmärki ta minu hanekstõmbamisega võis taotleda, seda ei suutnud ma ära mõistatada. Kui ma tema poole vaatasin, oli ta kirja lugemise lõpetanud ja ta silmisse oli tulnud tühi tuhm pilk, mis näitas, et ta mõtted viibisid eemal.
„Millest te küll ometi seda järeldasite?” küsisin.
„Mida ma järeldasin?” küsis ta turtsakalt vastu.
„Noh, seda, et ta mereväe eruseersant oli.”
„Mul pole aega tegelda tühiste asjadega,” vastas ta järsult, lisas aga kohe naeratades: „Vabandage mu jämedust, te katkestasite mu mõttelõnga – aga võib-olla polegi sellest midagi. Te siis ei saanud aru, et see mees oli mereväe seersant?”
„Ei, tõepoolest mitte.”
„Seda oli kergem teada, kui on nüüd selgitada, kuidas ma seda teada sain. Kui teid palutaks tõestada, et kaks ja kaks on neli, leiaksite selle võib-olla mõnevõrra raske olevat, ja siiski olete täiesti kindel, et see nii on. Nägin juba üle tänava mehe käeseljale tätoveeritud sinist ankrut. See lõhnas mere järele. Kuid tal oli ka sõjaväeline hoiak ja tavakohane põskhabe – no ja nii saamegi merejalaväelase. Mehel oli peale selle aga ka mõnevõrra iseteadvust ja ilmes midagi käskivat. Te panite muidugi tähele ta peahoiakut ja seda, kuidas ta oma keppi viibutas. Kogu ta välimus näitas, et tegemist on soliidse, väärika keskealise mehega. Kõikide nende faktide põhjal arvasingi, et ta on olnud seersant…”
„Suurepärane!” avaldasin oma imetlust.
„Täitsa tavaline,” vastas Holmes, kuigi ta näost oli näha, et minu ilmne üllatus ja imetlus teda meelitasid.
„Ütlesin just praegu, et roimareid pole. Näib, et eksisin – vaadake seda!” Ta viskas mulle kirja, mille käskjalg oli toonud.
„Oh,” ehmusin, kui lasksin silmad sellest üle käia, „see on ju hirmus!”
„See näib jah tavalisest pisut erinev olevat,” tähendas ta rahulikult. „Kas te loeksite selle mulle kord veel valjusti ette?”
Siin on kiri, mille ma talle ette lugesin.
Lugupeetud mister Sherlock Holmes.
Täna öösel on Brixton Roadi põiktänavas, Lauristoni park nr. 3, juhtunud ebameeldiv lugu. Umbes kella kahe ajal öösel nägi meie ringkäigul viibiv kordnik seal valgust, ja kuna maja on elaniketa, tekkis tal kahtlus, et midagi on korrast ära. Ta leidis ukse lahti olevat ja eesmises toas, mis on mööblist tühi, avastas hästi riietatud härrasmehe laiba, kelle taskust leitud nimekaartidel seisis „Enoch J. Drebber, Cleveland, Ohio, USA”. Röövimist pole toime pandud. Mehe surma põhjust ei saanud kindlaks teha, sest kuigi ruumis on verejälgi, pole laibal ühtki haava. On täiesti seletamatu, kuidas ta tühja majja sattus, ja tõtt öelda on kogu see lugu suur mõistatus. Kui saate tulla sündmuskohale ükskõik mis ajal enne kahtteist, leiate mind eest. Kuni Teie saabumiseni jätan kõik in statu quo 11 . Kui Te tulla ei saa, teatan Teile täiendavaid üksikasju ja hindaksin seda väga suureks teeneks, kui mulle lahkesti oma arvamust avaldaksite.
„Gregson on Scotland Yardi meestest kõige taibukam,” tähendas mu sõber, „tema ja Lestrade moodustavad tolle näruse kamba paremiku. Nad on mõlemad kiired ja energilised, kuid lausa kramplikult tavades kinni. Peale selle on nad omavahel verivaenlased. Nad on teineteise peale nii kadedad nagu paar elukutselisi iludusi. Kui neil mõlemal hais ninas on, saab selle juhtumiga veel natuke nalja.”
Mind hämmastas, kui rahulikult ta vestlust jätkas. „Kindlasti ei tohi siin hetkegi kaotada,” katkestasin teda ärevalt. „Kas lähen ja toon voorimehe?”
„Ma ei tea veel kindlasti, kas ma lähen. Olen kõige parandamatum laiskvorst taeva all – tähendab siis, kui mul niisugune tuju on, sest teinekord võin olla küllaltki kärmas.”
„Nojah, kuid see on just niisugune juhtum, mida te pikisilmi olete oodanud.”
„Kulla mees, mis mul sellest kasu on! Oletame, et mina asja lahendan, aga võite
Lecoq – elukutselise detektiivi kuju prantsuse kirjaniku Émile Gaboriau (1835–1873) kriminaaljuttudes.
Scotland Yard – Inglise kriminaalpolitsei keskasutus.
Endisesse seisukorda (lad. k.).