Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
küsisin järsku peatudes ja Stamfordi poole pöördudes, „kuidas, pagana pihta, ta teadis, et ma Afganistanist olen tulnud?”
Mu kaaslane naeratas mõistatuslikult. „See on lihtsalt tema väike iseärasus. Paljud inimesed on tahtnud teada, kuidas ta niisuguseid avastusi teeb.”
„Oo, see on siis saladus?” imestasin käsi hõõrudes. „Väga huvitav. Suur tänu teile, et meid tuttavaks tegite. Te ju teate, et inimkonna tõeliseks uurimisobjektiks on inimene.”
„Mis siis muud kui uurige teda,” ütles Stamford minuga hüvasti jättes. „Aga küll te näete, ta on siiski keerukas probleem. Vean kihla, et tema õpib teid paremini tundma kui teie teda. Head tervist!”
„Head tervist,” vastasin ma ja lonkisin hotelli poole, olles oma uuest tuttavast päris tõsiselt huvitatud.
Teaduslik järeldamine
Kohtusime järgmisel päeval, nagu Holmes ette oli pannud, ja läksime vaatama Baker Street 221-b asuvat korterit, millest ta meie eelmisel kohtumisel kõneles. See koosnes paarist hubasest magamistoast ja avarast õhurikkast, meeldivalt sisustatud elutoast, millel oli kaks laia akent. Korter oli meile igas suhtes nii meelepärane ja üür tundus kahe peale nii mõõdukas, et sõlmisime otsekohe lepingu ja saime korteri oma valdusse. Samal õhtul tõin oma asjad hotellist ära ja järgmisel hommikul tuli Sherlock Holmes mitme kasti ning kohvriga. Päeva või paar olime kibedasti ametis oma kraami lahtipakkimisega, püüdes kõike nii hästi kui võimalik paika panna. Pärast seda hakkasime vähehaaval uude olukorda sisse elama ja uue ümbrusega kohanema.
Holmes ei olnud kindlasti mitte niisugune mees, kellega oleks raske olnud koos elada. Tal olid vaiksed elukombed ja reeglipärased harjumused. Õhtul oli ta harva pärast kümmet veel üleval, hommikul aga alati juba einetanud ja välja läinud, kui mina tõusin. Mõnikord veetis ta päeva keemialaboratooriumis, teinekord lahkamiskambris, ja vahetevahel tegi pikki jalutuskäike, mis viisid teda nähtavasti kõige viletsamatesse linnaosadesse. Tema energia oli ületamatu, kui ta oli töötujus, kuid aeg-ajalt haaras teda masendus ja siis lebas ta päevade kaupa hommikust õhtuni elutoas sohval, peaaegu sõna lausumata või sõrme liigutamata. Neil puhkudel märkasin ta silmis vahel isesugust unelevat, tühja pilku, nii et oleksin võinud teda kirglikuks narkomaaniks pidada, kui kogu ta eluviisi kainus ja puhtus poleks niisugust arvamust võimatuks teinud.
Nädalate möödudes süvenes ja kasvas järk-järgult minu huvi tema ja ta elueesmärkide vastu. Juba tema väline isik oli niisugune, et köitis ka kõige juhuslikuma vaataja tähelepanu. Ta oli tublisti üle kuue jala6 pikk ja nii kõhn, et näis veelgi pikemana. Ta silmavaade oli terav ja läbitungiv, välja arvatud neil tardumuse päevil, millele eespool vihjasin; kitsas kullinina andis kogu ta näole erksa ning otsustava ilme ja ettetungiv kandiline lõug osutas tugevale iseloomule. Ta käed olid alati tindised ja kemikaalidest plekilised, kuid ta puudutused siiski harukordselt õrnad, nagu mul sageli oli võimalus tähele panna, vaadeldes, kuidas ta oma hapraid katseriistu käsitses.
Kui ma tunnistan, kuivõrd see mees minus uudishimu äratas ja kui sageli püüdsin läbi murda tagasihoidlikkusest, mida ta kõige teda ennast puudutava suhtes ilmutas, võib lugeja küll arvata, et ma oma nina ülearu teiste asjadesse topin. Enne sellise otsuse langetamist lubatagu siiski meenutada, kui eesmärgitu mu elu oli ja kui vähe oli seda, mis mu tähelepanu köitis. Tervise pärast söandasin välja minna ainult hästi sooja ilmaga, ja mul polnud sõpru, kes oleksid mind külastanud ning mu argielu üksluisusse vaheldust toonud. Säärases olukorras tervitasin õhinal teatavat saladuslikkust, mis mu kaaslast ümbritses, ja kulutasin palju aega tema saladuse mõistatamisele.
Ta ei õppinud arstiteadust. Vastusega mu sellekohasele küsimusele kinnitas ta ka ise Stamfordi arvamust. Nähtavasti polnud ta ühelgi alal läbi teinud õppekursust, mis oleks talle ülikoolidiplomi andnud või õpetatud maailma mõne teise tee avanud. Siiski oli ta agarus mõningate ainealade uurimisel tähelepandav ja ta teadmised eriskummalistes piirides nii erakordselt ulatuslikud ning täpsed, et ta mõtteavaldused mind lausa hämmastasid. Kindlasti ei töötaks keegi nii pingsalt ega omandaks nii täpseid teadmisi, kui tal kindlat eesmärki ei oleks. Pealiskaudsed õppijad paistavad harva silma teadmiste täpsusega. Ja ükski inimene ei koorma oma mälu pisiasjadega, kui tal selleks väga mõjuvat põhjust ei ole.
Tema võhiklus mõnes ainevallas oli niisama silmatorkav kui ta teadmised teistel aladel. Tänapäeva kirjandusest, filosoofiast ja poliitikast ei paistnud ta peaaegu mitte kui midagi teadvat. Kui ma Thomas Carlyle’i7 tsiteerisin, päris ta üpris naiivselt, kes see mees küll võiks olla ja mida ta on teinud. Minu hämmastus jõudis aga haripunkti, kui ma juhuslikult avastasin, et talle oli täiesti tundmatu Koperniku teooria ja päikesesüsteemi ehitus. See, et tsiviliseeritud inimene käesoleval, üheksateistkümnendal sajandil maakera tiirlemisest ümber Päikese midagi ei tea, oli minu meelest niivõrd erakordne seik, et ma vaevalt suutsin seda mõista.
„Paistab, et olete imestunud,” lausus ta minu üllatusilme üle muiates. „Nüüd, kus ma seda tean, teen oma parima, et seda unustada.”
„Seda unustada!”
„Vaadake,” selgitas ta, „mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et sealt naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks. Võite kindel olla, et kord tuleb aeg, mil iga uue teadmise lisandumisega unustate midagi, mida varem teadsite. Seepärast ongi ülimalt tähtis mitte teada kasutuid fakte, mis vajalikud välja tõrjuksid.”
„Kuid päikesesüsteem!” protesteerisin mina.
„No pagan võtaks, mis see mulle loeb!” segas ta kannatamatult vahele. „Te ütlete, et me liigume ümber Päikese. Kui me ka ümber Kuu liiguksime, siis minu ja mu töö suhtes ei muudaks see olukorda penni eestki.”
Pidin just pärima, mis töö see tal siis õieti on, kuid millestki tema käitumises oli näha, et küsimus oleks ebameeldiv. Siiski mõtlesin meie lühikese keskustelu üle ja püüdsin sellest järeldusi teha. Ta ütles, et ei omanda mingisuguseid teadmisi, mis tema eesmärgiga seoses ei ole. Järelikult olid ta teadmised ainult niisugused, millest tal kasu oli. Mõttes loendasin kõiki erinevaid ainevaldkondi, milles ta oli harukordset asjatundlikkust ilmutanud. Võtsin isegi pliiatsi ja märkisin need lühidalt üles. Kui olin lõpetanud, ei saanud ma seda dokumenti vaadates muiet tagasi hoida.
See nägi välja niisugune:
1) Teadmised kirjandusest – null.
2) „ filosoofiast – null.
3) „ astronoomiast – null.
4) „ poliitikast – null.
5) „ botaanikast – mitmesugused: tunneb hästi belladonnat, oopiumi ja üldse mürke, praktilisest aiandusest ei tea midagi.
6) „ geoloogiast – praktilised, kuid piiratud. Eraldab ainsa pilgugaerinevaid pinnaseid. Pärast jalutuskäike on näidanud mulle pritsmeid oma pükstel ja nende värvi ning koostise järgi öelnud, missugusest Londoni osast need pärinevad.
7) Teadmised keemiast – põhjalikud.
8) „ anatoomiast – täpsed, kuid süsteemitud.
9) „ kõmukirjandusest – tohutu suured: ta näib teadvat kõigi käesoleval sajandil toimepandud hirmutegude üksikasju.
10) Mängib hästi viiulit.
11) On osav kepivõitleja, poksija ja vehkleja.
12) Tunneb praktiliselt
jalg = 30,5 cm.
Carlyle, Thomas (1795–1881) – kodanlik reaktsiooniline inglise filosoof, ajaloolane ja publitsist.