Filmiesteetika. Alain Bergala
figuuride tegelik uurimine piirdus enamasti sellega, et pärast kokkuvõtlikku defineerimiskatset loetleti ridamisi näiteid, mida koguti järjekindlalt filme vaadates.
Eriuuringute areng on viimastel aastatel kindlasti kahandanud sääraste õpikute aktuaalsust, sest uurimustes seatakse nende teoreetilised alused sageli kahtluse alla.
Tegelikult ei ole tänapäeval enam võimalik püstitada filmikeele probleemi, minnes seejuures mööda semio-lingvistilistest analüüsidest; kinole iseloomulikku samastumisfenomeni ei saa seletada psühhoanalüütilist teooriat eirates ning filmi kui narratiivi uurimiseks tuleb olla kursis terve hulga kirjanduslikel tekstidel põhinevate narratoloogiliste uurimustega.
Kõigist neist kategooriatest didaktilise ülevaate andmine ei ole sugugi väike töö, kuid just seda me käesolevas raamatus teha püüame. Enne aga, kui päriselt teema juurde jõuame, peame selgitama veel mõningaid teoreetilisi ja metodoloogilisi lähtekohti.
2 KINOTEOORIAD JA FILMIESTEETIKA
Filmiteooria võtab sageli omaks esteetilise käsitlusviisi. Need terminid kuuluvad aga eri valdkondadesse ja seepärast on kasulik neil vahet teha.
Lisaks on seoses filmiteooriaga selle algusest peale vaieldud küsimuse üle, kas muudelt erialadelt (lingvistikast, psühhoanalüüsist, poliitökonoomiast, ideoloogiateooriast, ikonograafiast jm – kui mainida ainult neid distsipliine, millest on viimastel aastatel lähtunud olulised teoreetilised debatid) pärit, seega mitte spetsiifiliselt kinosse puutuvate käsitlusviiside rakendamine kino valdkonnas on ikka asjakohane.
Kino kultuuriline mittelegitiimsus on teoreetiliste hoiakute endi raames esile kutsunud omamoodi šovinismi, mille ajel väidetakse, et filmiteooria ei saa tuleneda kuskilt mujalt kui filmidest endist ning muud teooriad võivad valgustada vaid kino teisejärgulisi tahke (mis pole kinole olemuslikud). Sellisel filmispetsiifika erilisel väärtustamisel on teoreetilistes mõttekäikudes jätkuvalt kaalukas roll: filmiteaduse eraldatust jätkates pärsib see mõnevõrra tolle arengut.
Eeldus, et filmiteooria saab olla üksnes valdkonnasisene, välistab võimaluse arendada hüpoteese, mille viljana senised analüüsid kaalule pannakse. Ühtlasi tähendab see, et jäetakse teadvustamata tõsiasi: film on tegelikult kino ja paljude muude, sugugi mitte otseselt kinematograafiliste elementide kohtumispaik. Just seda aga püüame meie käesolevas raamatus näidata.
2.1 “Algne” teooria
Filmiteooria piires on olemas traditsioon, mida mõnikord kutsutakse “algteooriaks” [théorie indigène]. See tegeleb filmikriitika kõige asjaomasemate ja peenemate vaatluste akumulatiivse teoretiseerimisega. Parimaks näiteks sellest teooriast on tänaseni jäänud André Bazini raamat “Mis on kino?” (Qu’est-ce que le cinéma?, 1958–1962).
Teiselt poolt tõestab prantsuse filmiteooria vaieldamatu klassik Jean Mitry oma kaheköitalises raamatus “Kino esteetika ja psühholoogia” (Esthétique et psychologie du cinéma, I 1963, II 1965) rohkete ja mitmekesiste väljastpoolt kino valdkonda pärinevate viidete varal, et sellist esteetikat ei saa üldse välja töötada, toetumata loogikale, tajupsühholoogiale, kunstiteooriale jne.
2.2 Deskriptiivne teooria
Iga teooria kujutab endast käsitust, mille juurde kuulub vastavate objektide analüüsimiseks sobilike mõistete väljatöötamine. Sel terminil on kindlasti teatud normatiivseid resonantse, mida tuleks hajutada. Filmiteooria selles mõttes, nagu meie seda siin mõistame, ei kujuta endast mingit reeglistikku, mille järgi peaks filme tegema. Vastupidi, see teooria on deskriptiivne, ta püüab teadvustada filmides nähtavaid fenomene ning loob formaalseid mudeleid, suutes välja joonistada niisuguseid figuure, mis pole veel konkreetsetes teostes aktualiseerunud.
2.3 Filmiteooria ja esteetika
Filmile võib kahtlemata läheneda väga mitmel moel ja seepärast ei saa ka olemas olla ühtainsat kõikehõlmavat filmiteooriat, vaid neid teooriaid on palju ja igaüks vastab ühele kindlale lähenemisviisile.
Üks neist paljudest teooriatest on niisiis seotud esteetilise lähenemisviisiga. Esteetika seisneb järelemõtlemises nende tähenduslike nähtuste üle, mida peetakse kunstiks. Järelikult uurib filmiesteetika kino kui kunsti ning filme kui kunstilisi sõnumeid. Filmiesteetika eeldab varjatult teatud “ilukontseptsiooni”, niisiis ka arusaama nii vaataja kui ka teoreetiku maitsest ja naudingust. See on seotud üldise esteetikaga, filosoofiaharuga, mis tegeleb kõigi kunstidega.
Filmiesteetikal on kaks tahku: üldine, mis peab silmas kinole omast esteetilist efekti, ning spetsiifiline, mis keskendub üksikute teoste analüüsimisele; see on filmide analüüs või kriitika sõna kõige avaramas mõttes, nii nagu seda kasutatakse ka kujutavates kunstides ja muusikateaduses.
2.4 Filmiteooria ja tehniline praktika
Nagu näitasime alajaotises 1.3, laenasid filmikeelde sissejuhatavad teosed suure hulga termineid filmitehnika sõnavarast.
Teoreetilise käsitluse ülesanne on uurida süstemaatiliselt neid tehnilise praktika väljal defineeritud mõisteid. Tegelikult on nii režissöörid kui ka tehniline personal pidanud leiutama – iga kord, kui see vajalik näis – teatud hulga sõnu, mis aitavad nende praktikat kirjeldada. Suuremal osal neist mõisteist pole kuigivõrd ranget alust, nende tähendus võib eri ajajärkudel, maadel või ka filmiloojate ringkonniti märgatavalt varieeruda. Ajakirjanikud ja kriitikud on kandnud need mõisted filmi tootmise väljalt üle filmide retseptsiooni valda, ilma et sellise ülekande tagajärgi oleks piisavalt analüüsitud. Vahel juhtub, et tehnilised kategooriad maskeerivad tähistamisprotsesside toimimise reaalsust: nii on juhtunud heli on/off eristusega, mille juurde me hiljem (1. peatükis) veel naaseme.
Neid termineid süstemaatiliselt küsitledes püüab filmiteooria omistada neile analüüsi kontsepti staatust. Käesoleva raamatu peatükid püüavad sünteetilises ja didaktilises perspektiivis tuua selgust neisse mitmesugustesse empiiriliste mõistete teoreetilise uurimise katsetesse, näiteks vaagides niisuguseid mõisteid nagu väli ja plaan, mis on pärit tehnilisest sõnavarast, aga ka samastumine, mis on lähtunud kriitilisest sõnavarast, jne.
2.5 Kinoteooriad
Kinoteooria definitsioonini pole võimalik jõuda, lähtudes objektist enesest. Täpsemalt öeldes on teoreetilisele lähenemisele omane just see, et ta ise moodustab oma objekti ning töötab välja rea mõisteid, mis ei kata empiiriliste nähtuste eksistentsi, vaid, vastupidi, püüavad seda seletada.
Termin “kino” hõlmab oma traditsioonilises kasutuses tervet hulka eri fenomene, millest igaüks on seotud spetsiifilise teoreetilise lähenemisega. “Kino” osutab institutsioonile (juriidilis-ideoloogilises mõttes), tööstusele, tähistavale ja esteetilisele produktsioonile, ka mitmesugustele tarbimisviisidele – kui piirduda siin vaid olulisemate tahkude loetlemisega.
Niisiis seonduvad need termini erinevad tähendused ka eraldiseisvate teoreetiliste käsitlustega. Viimastel ei ole sellega, mida võib nimetada kinofenomeni “spetsiifiliseks tuumaks”, võrdselt lähedased suhted. See spetsiifika jääb alati illusoorseks ning tugineb reklaamiga seotud ja elitaarsetele hoiakutele. Film kui üks vaatemängutööstuse majanduslik element ei ole vähem spetsiifiline kui kunstiteosena vaadeldav film. Neis sama objekti erinevates otstarvetes varieerub nimelt filmilise spetsiifilisuse aste (spetsiifilise/mittespetsiifilise eristuse kohta vt 4. ptk).
Paljud neist teoreetilistest käsitlustest seonduvad distsipliinidega, mis on suurel määral moodustunud väljaspool “algset” kinoteooriat. Nii näiteks filmitööstus, rahastamismoodused ja filmilevisüsteem kuuluvad kokku majandusteooriaga, mis mõistagi eksisteerib väljaspool filmikunsti välja. Tõenäoliselt on kinoteoorial kitsamas mõttes üsna vähe puhtspetsiifilisi mõisteid, samas kui üldine majandusteooria pakub välja kõige olulisemad mõisted või vähemalt põhjapanevad suured kontseptuaalsed kategooriad.
Sama kehtib kinosotsioloogia puhul: sellist käsitlusviisi rakendades tuleb ilmselt anda endale aru reast tavadest, mis on sotsioloogias juurdunud