Salambo. Gustave Flaubert
õgujoones õhku ja lausus, ise taeva poole vaadates ja ikka veel karikat hoides:
«Tervist kõigepealt sulle, vabastaja Baal-Ešmun*, keda minu isamaa inimesed Aesculapiuseks kutsuvad! ja teile, allikate, valguse ja hiite haldjad! ja teile, mägede alla ja maakoobastesse peidetud jumalad! ja teile, kiiskavate soomusrüüdega tugevad mehed, kes mind olete vabastanud!»
Siis laskis ta karika langeda ja jutustas oma loo. Teda kutsuti Spendiuseks*. Kartaagolased olid ta vangistanud Aegineusese lahingus, ja kreeka, liguuria ja puuni keelt kõneldes tänas ta veel kord palgasõdureid; ta suudles nende käsi. Lõpuks soovis ta neile söömingu puhuks õnne, seejuures imestades, et siin Püha Leegioni* karikaid ei märganud. Need karikad, mille kõigil kuuel kuldsel tahul oli smaragdist viinapuu-kujutisi, kuulusid miilitsale, mis eranditult koosnes noortest patriitsidest, kes kõige pikema kasvuga. See oli eesõigus, peaaegu preesterlik au; seepärast polnudki Vabariigi varade hulgas midagi, mida palgasõdurid enam oleksid himustanud. Selle tõttu põlgasid nad Leegioni ja nende seas teati sääraseid olevat, kes oma elu kaalule panid arusaamatu lõbu pärast sealt juua.
Nõnda siis käskisid nad minna karikaid otsima. Need olid laos süssiitide* juures – kaubitsejate ühinguil, kes üheskoos sõid. Orjad tulid tagasi. Sel tunnil magavat kõik süssiitide liikmed.
«Äratage nad üles!» vastasid palgasõdurid.
Peale uut käiku seletati neile, et karikad olevat suletud ühte templisse.
«Avatagu see!» kostsid nad.
Ja kui orjad värisedes tunnistasid, et need on väejuht Gisko käes, kisendasid nad:
«Toogu nad ta siia!»
Varsti ilmuski aia sügavuses Gisko, Püha Leegioni saatesalga keskel. Ta lai must ürp, mis pea kohale kalliskividega külvatud kuldse mitra külge oli kinnitatud ja tal ümberringi kuni hobuse kapjadeni rippus, segunes kaugelt öö värvidega. Võis näha ainult tema valget habet, soengu kiirtepärga ja kolmekordset, laiade siniste naastudega kaelakeed, mis ta rinnal kõlkus.
Tulekul teretasid teda sõdurid valju hüüuga, üheskoos kisendades:
«Karikad! Karikad!»
Ta alustas seletusega, et kui nende vahvust silmas pidada, on nad need ära teeninud. Rahvahulk röökis rõõmust ja plaksutas käsi.
Tema teadvat seda hästi, tema, kes neid seal kaugel juhtis ja kes viimase kohordiga viimasel galeeril tagasi tuli!
«Tõsi! tõsi!» ütlesid nad.
Kuid siiski, jätkas Gisko, on Vabariik austanud nende jaotust rahvuste järgi, nende kombeid, usutalitusi; nad on Kartaagos vabad! Mis aga Püha Leegioni jooginõudesse puutub, – see on eraomandus. Äkki sööstis Spendiuse lähedalt üle laudade keegi gallialane, jooksis otse Gisko juurde ja ähvardas teda, kahe palja mõõgaga vehkides.
Kõnet katkestamata rabas väejuht teda oma ränga elevandiluust sauaga pähe; barbar kukkus. Gallialased hakkasid röökima, nende metsik viha nakatas teisi ja oli kaasa haaramas leegionäregi. Neid kahvatamas nähes kehitas Gisko õlgu. Ta mõtles, et tema vahvus nende tooreste, meeleheitlike elajate vastu oleks asjatu. Parem oleks juba hiljem mingi kavalusega enda eest tasuda; nõnda siis andis ta oma sõduritele märku ja eemaldus pikkamööda. Siis, värava all, palgasõdurite poole pöördudes, hüüdis ta, et nad kord veel kahetsevad.
Pidu algas uuesti. Kuid Gisko võis tagasi tulla, viimaste vallideni ulatuva aguli sisse piirata ja nad vastu müürisid puruks suruda. Siis tundsid nad end hulgast hoolimata üksi olevat; ja neist allpool varjus magav suur linn tekitas neis äkki hirmu oma treppiderägaga, kõrgete mustade majadega ja sellest rahvast veelgi verejanulisemate ebamääraste jumalatega. Kaugel libisesid mõned laevatuled sadama suunas ja Hamoni* templis nähti valgust. Meelde tuli neil Hamilkar. Kus ta on? Miks ta nad maha jättis, kui rahu sõlmiti? Need tülitsemised Nõukoguga on kahtlemata mäng, et neid hukutada. Nende kustutamatu vihatunne langes tema peale, ja nad needsid teda, üksteist oma vihaga meeleheitele viies. Sel silmapilgul koguneti plataanide alla, et vaadata neegrit, kes käte ja jalgadega pekseldes maas püherdas ja kelle silmaterad olid tardunud, kael väänus, vaht huultel. Keegi karjus, ta olevat mürgitatud. Kõik arvasid nüüd enese mürgitatud olevat. Karati orjade kallale; tõusis kole kära ja joobnud sõjaväele laskus äkki hävitava meeletuse keeris. Nad rabasid enese ümber uisapäisa, lõhkusid, tapsid; mõned paiskasid lehestikku tunglaid; teised, lõvide lasipuile nõjatudes, tapsid neid nooltega; kõige julgemad jooksid elevantide juurde, nad tahtsid neil londid maha raiuda ja himustasid nende kihvu.
Baleaari linguheitjad aga, kes, et mõnusamini rüüstata, ümber lossi nurga olid läinud, jäid peatuma india pilliroost kõrge tara taha. Pussidega lõikasid nad luku rihmad läbi ja jõudsid siis Kartaago poole vaatava esikülje alla, teise, pöetud taimestikuga täidetud aeda. Ükshaaval kõrvuti seisvate valgete õite read joonistasid sinavale pinnale pikki paraboole, mis lendtähtede jälgi meenutasid. Põõsad täis pimedust hingasid sooje, mesiseid lõhnu. Leidus kinaveriga võõbatud puutüvesid, mis veriste sammastega sarnanesid. Keskel kandsid kaksteistkümmend vasest alustulpa igaüks suurt klaaskuuli, ja punakad kumad täitsid tuhmilt neid õõnsaid kerasid nagu suuri silmateri, mis oleksid veel nagu vilkunud. Sõdurid näitasid endale tõrvikutega valgust, kogu aeg maapinna sügavalt ülesharitud kallakul komistades.
Kuid nad märkasid väikest järve, mida sinisest kivist müürid mitmeks häiluks jaotasid. Vood olid nõnda selged, et tõrvikute hubisevad leegid tungisid põhjani, valgetest munakatest vetesängi ja kuldse liivatolmuni. Vesi hakkas kohuma, liugles vilkuvaid kuldkübemeid ja veepinna lähedale ilmus lõua küljes kalliskive kandvaid suuri kalu.
Laialt naerdes pistsid sõdurid neile sõrmed lõpustesse ja kandsid nad laudadele.
Need olid Barka perekonna kalad. Kõik põlvnesid neist iidseist lutsudest, kes müstilisest munast olid välja haudunud selles peituva jumalanna. Mõte pühadust rüvetada taaselustas palgasõdurite maiust; kiiresti tegid nad ärtsist astjate alla tule ja tundsid lõbu kauneid kalu keevas vees siplemas nähes.
Sõdurite summ voogas ja tõukles. Neil ei olnud enam hirmu. Uuesti hakkasid nad jooma. Otsaesiselt voolavad lõhnaõlid niisutasid laiade tilkadena nende närudes tuunikaid, ja kahe käega laudadele toetudes, mis näisid neile laevadena kõikuvat, lasksid nad oma suuri viinastanud silmi ringi käia, et vaatega õgida, mida nad võtta ei saanud. Sööginõude keskel purpurlinadel kõndides lõhkusid teised jalahoopidega elevandiluust järisid ja Tüürose klaasist fioole. Purustatud karikate keskel segunesid laulud surmaheitluses orjade korinaga. Sõdurid nõudsid viina, liha, kulda. Nad karjusid, et toodaks naisi. Nad jampsisid sadades keeltes. Mõned arvasid enese leiliruumis olevat, nende ümber hõljuva leitsaku tõttu, või jälle lehestikku märgates kujutlesid enese jahil olevat ja jooksid oma seltsimeeste nagu metsloomade kallale. Tulekahju kandus ükshaaval kõigile puudele ja kõrged rohelusemassid, kust pikki valgeid spiraale kerkis, sarnanesid suitsema hakkavate vulkaanidega. Kära kasvas; haavatud lõvid möirgasid varjus.
Korraga lõi loss kõrgemal terrassil valgeks, keskmine uks avanes ja keegi naine, Hamilkari enese tütar, ilmus musta riietatult lävele. Ta laskus alla mööda esimest treppi, mis ülakorda küljetsi palistas, siis mööda teist, kolmandat, ja ta seisatas alumisel rõdul, pealpool galeeride treppi. Liikumatult ja longus päi vaatles ta sõdureid.
Tema selja taga, kummalgi pool, seisis kahes pikas rongis kahvatuid mehi, valges riides, punaste narmastega, mis sirgelt nende jalgadele langesid. Neil polnud habet, juukseid ega ripsmeid. Sõrmustest sätendavais kätes kandsid nad hiiglasuuri kandleid ja nad laulsid kõik heledal häälel hümni Kartaago jumalusele. Need olid Taniti* templi kohitsetud preestrid, keda Salambo sageli oma majja kutsus.
Viimaks laskus ta mööda galeeride treppi alla. Preestrid järgnesid talle. Ta liikus edasi küpressi-puiesteel ja sammus aeglaselt pealikute laudade vahel, kes tema möödumist vaadeldes vähe taganesid.
Violetse liivaga puistatud ja kaanani* neitsite kombel tornikujuliselt kokkupandud juus laskis teda veel pikemana paista. Meelekohtadele kinnitatud pärlipalmikud laskusid tal pakatanud granaatõunana roosa suu nurkadeni. Ta rinnal oli kogu säravaid kive, mis oma kirjususega muräänkalade soomuseid jäljendasid. Tema teemantidega kaunistatud