Salambo. Gustave Flaubert
tõmbasid preestrid kandleilt peaaegu sumbunud akorde ja muusika vaheaegadel kuuldi kuldse ketikese kõrinat ühes papüürusest sandaalide korrapärase laksumisega.
Keegi ei tundnud teda veel. Teati ainult, et ta elab tagasitõmbunult vagades usutalitustes. Sõdurid olid teda näinud öösel lossi tipul põlvitamas tähtede ees, põlevate ohvripannide suitsukeeriste vahel. See oli kuu, mis teda nõnda kahvatuks oli muutnud, ja midagi jumalatest mähkis teda endasse otsekui salalik aur. Tema silmaterad näisid üsna kaugele, üle maailma avaruste vaatavat. Ta kõndis pead kummardades ja hoidis paremas käes väikest eebenipuust kannelt.
Nad kuulsid teda ümisevat.
«Surnud! Kõik surnud! Teie ei tõtta enam minu hääle peale, kui järve kaldal istudes vesimelonite seemneid teile kurku pildusin! Taniti saladus veerles teie silmade sügavuses, mis selgemad jõevee mullidest.» Ja ta kutsus neid nimepidi, kuude nimede järgi. «Siv! Sivan! Tammuz, Elul, Tišri, Šebar*! – Ah, halasta mu peale, jumalanna!»
Mõistmata, mida ta kõneles, kogunesid sõdurid tema ümber. Nad hämmastusid tema ehteid nähes. Tema aga libistas üle nende oma sügava ja kohkunud pilgu, siis kordas mitmel puhul, pead õlgade vahele surudes ja käsi laotades:
«Mis olete teinud! mis olete teinud!
Ja ometi oli teil rõõmutsemiseks leiba, liha, õli, kõik aitades olev malabatron*! Ma lasksin Hekatompylose* härgi tuua, ma lasksin küttisid kõrbe saata!» Ta hääl paisus, huuled lõid purpurselt punetama. Ta lisas: «Kus te siin ometi olete? Kas võidetud linnas või isanda lossis? Ja missuguse isanda lossis? Minu isa, sufeet Hamilkari, Baalide teenri lossis! Temap see on, kes tõrkus teie relvi, tema oma orjade verest punetavaid relvi Lutatiusele loovutamast! Kas tunnete kedagi oma isamaal, kes paremini oskaks lahinguid juhtida? Vaadake ometi! selle lossi astmed on meie võitudega koormatud! Jätkake! põletage see maha! Ma viin enesega oma maja haldja kaasa, oma musta mao, kes seal üleval lootoselehtedel magab! Ma vilistan, ta järgneb mulle; ja kui ma galeerile astun, jookseb ta mu laeva joomes, lainete vahus.»
Ta kitsad sõõrmed värisesid. Ta surus oma küüned vastu rinna kalliskive katki. Ta silmad muutusid raugeks; ta jätkas:
«Oo vaene Kartaago! haletsemisväärne linn! Sul pole enda kaitseks enam läinud aegade tugevaid mehi, kes teispoole ookeane läksid rannikuile templeid ehitama. Kõik maad töötasid sinu heaks, ja mereväljad, mida aerud kündsid, hällitasid su viljavoosi.»
Siis hakkas ta laulma siidonlaste* jumala ja tema perekonna isa Melkarthi* juhtumusi.
Ta laulis tõusust Ersifoonia* mägedesse, reisist Tartessusesse* ja kättemaksuks madude kuninganna eest peetud sõjast Masisabaliga.
«Ta jälitas metsas emast koletist, kelle saba närtsinud lehtedel nagu hõbedane oja lainetas, ja jõudis niidule, kus pisuhänna laudjatega naised suure lõkke ümber seisid, püsti sabade otstel. Verekarva kuu helendas kahvatus taras, ja nende sarlakivärvi keeled, lõhestatud nagu tuurad kaluritel, ulatusid kõverdudes leekide piirini.»
Siis jutustas Salambo peatumata, kuis Melkarth, võitnud Masisabali, asetas tema maharaiutud pea laevavandale. «Igal lainete löögil vajus pea vahtu; kuid päike võidis selle palsamiga, ja pea muutus kullast kõvemaks; kuid silmad ei jätnud nutmist ja pisaraid langes kogu aeg vette.»
Ta laulis kõike seda muistses kaanani murdes, mida barbarid ei mõistnud. Nad küsisid üksteiselt, mida ta nende kohutavate liigutustega, mis ta kõnet saatsid, võis neile öelda, ja tema ümber püsti tõusnud laudadele, sängidele ja sükomooride okstele, suud ammuli ja pead õieli, püüdsid nad taibata hämaraid lugusid, mis neil meelekujutuse ees õõtsusid läbi teogooniate* pimeduse nagu kummitused pilvis.
Habemeta preestrid üksi mõistsid Salambot. Kandlekeeltel rippudes vabisesid nende kortsunud käed ja tõid sealt aeg-ajalt kuuldavale võika akordi, sest vanadest naistestki nõrgematena värisesid nad ühtaegu salapärasest erutusest ja hirmust, mida sõjamehed neis tekitasid. Barbarid ei hoolinud neist; nad kuulasid veel ikka laulvat neitsit.
Ükski ei vaadanud teda nõnda nagu keegi noor numiidia väejuht, kes istus pealikute lauas, oma rahva sõdurite seas. Tema vöö oli odadega niivõrd okkaliseks songitud, et kujundas kühmu ta laias kuues, mis oli kinnitatud meelekohtadele sõlmitud nahkpaelaga. Pidul viibis ta juhuslikult, – isa elatas teda Barkade juures, nagu oli kombeks kuningatel, kes oma lapsi suurnike perekondadesse saatsid, et abielusid ette valmistada; kuid juba kuus kuud, mis Narr’Havas* siin elas, polnud ta kordagi Salambot näinud; ja kükakil istudes, habe odavarrele langetatud, silmitses ta naist sõõrmeid pärani ajades nagu bambustes kükitav leopard.
Teispool laudu istus tohutu suur, lühikeste mustade käharatega liibüalane*. Ta oli selga jätnud ainult sõjakampsuni, mille ärtsnaastud käristasid sängi purpurit. Hõbedase kuuga kaelakee takerdus ta rinnakarvadesse. Verepritsmed laigutasid ta nägu, ta nõjatus pahemale küünarnukile; ja ta naeratas pärani suul.
Salambo oli pühaliku rütmi juba jätnud. Ta tarvitas ühtaegu kõiki barbarite idioome ja naise õrnust, et nende viha leevendada. Kreeklastele kõneles ta kreeka keeli, siis pöördus ta liguuride, kampaanlaste, neegrite poole; ja teda kuulates tundis igaüks ses hääles oma kodumaa armsust. Kartaago mälestustest kaasakistuna laulis ta nüüd muistsetest taplustest Rooma vastu; nad plaksutasid käsi. Neitsi süttis paljaste mõõkade helgist; ta kisendas lahtisi käsi. Tema kannel kukkus, ta vaikis, ja südame vastu kaht kätt surudes jäi ta mõneks minutiks kinnisilmi kõigi nende meeste ärevust nautima.
Liibüalane Matho* kummardus ta poole. Tütarlaps lähenes talle tahtmatult ja oma uhkuse äratundmisest tõugatuna kallas ta mehele kuldsesse karikasse pika joa viina, et ennast sõjaväega lepitada.
«Joo!» lausus ta.
Mees võttis karika ja tõstis parajasti huultele, kui keegi gallialane, sama, keda Gisko oli haavanud, teda õlale lõi, heites lõbusal ilmel oma kodumaa keeles nalja. Spendius ei olnud kaugel; ta pakkus ennast sõnu seletama.
«Kõnele!» ütles Matho.
«Jumalad kaitsevad sind, sa saad varsti rikkaks. Millal on pulmad?»
«Missugused pulmad?»
«Sinu omad! Sest meie pool,» lausus gallialane, «kui naisterahvas sõdurit joodab, pakub ta talle oma sängi.»
Ta ei olnud veel lõpetanud, kui Narr’Havas püsti kargas, vöölt viskeoda kiskus ja parema jalaga lauaservale toetudes selle Matho pihta süstis.
Oda vilises karikate vahel ja liibüalase käsivart läbistades naelutas selle laudlina külge nõnda kõvasti, et relva pide sellest õhus värises.
Matho kiskus oda kähku välja; kuid tal polnud sõjariistu, ta oli kaitseta; viimaks tõstis ta kahe käega üleni kaetud laua õhku ja paiskas selle Narr’Havasele vastu, rahvahulga sekka, kes nende vahele oli tormanud. Sõdurid ja numiidlased surusid end nõnda üksteise ligi, et ei saanud mõõka tõmmata. Matho astus edasi, peaga tugevaid lööke andes. Kui ta pea üles tõstis, oli Narr’Havas kadunud. Ta otsis teda silmadega. Ka Salambo oli läinud.
Siis pilku lossi poole pöörates märkas ta üleval kõrgel musta ristiga punast ust sulguvat. Ta tormas sinnapoole.
Teda nähti galeerivannaste vahel jooksvat, siis kolme treppi mööda kuni punase ukseni tõttavat, mille vastu ta kõige kehaga põrkas. Ähkides nõjatus ta vastu müüri, et mitte kukkuda.
Keegi mees oli talle järgnenud, ja läbi pimeduse, sest pidustusekumasid varjas lossi nurk, tundis ta ära Spendiuse.
«Kasi minema!» ütles ta.
Vastust andmata hakkas ori hammastega oma tuunikat rebima; siis Matho juurde põlvili heites võttis ta hellalt tema käsivarre ja kobas seda hämaruses, et haava leida.
Läbi pilvede liugleva kuukiire all silmas Spendius keset käsivart lahtist reiga. Ta mähkis selle ümber riidetüki; kuid sõdur sõnas ärritatult: «Jäta mind! Jäta mind!»
«Oh ei!» lausus ori. «Sa oled mind vangikoopast vabastanud. Ma kuulun sulle! sa oled mu isand! käsuta!»
Piki seinu hiilides tegi Matho