Salambo. Gustave Flaubert
jäänud muud kui luukere jäänused; teised olid pooleni näritud ja väänasid kaelu, hirmsaid lõustu tehes; mõned olid arutu suured; ristipuu kooldus nende all ja nad kõikusid tuules, kuna neil pea kohal kaarnate parved keerlesid, kes korrakski ei peatunud. Nõndaviisi tasusid enda eest kätte Kartaago talupojad, kui mõne metselaja olid kinni võtnud; selle eeskujuga lootsid nad teisi kohutada. Barbaritel kadus naer ja nad sattusid suurde imestusse. «On see aga rahvas,» mõtlesid nad, «kes lõbutseb lõukoeri risti puues!»
Muide olid nad, eriti Põhjamaa mehed, ebamääraselt rahutud, elevil, juba haiged. Nad kiskusid oma käsi aaloede okastel lõhki; suured sääsed sumisesid neil kõrvus ja sõjaväes tekkis kõhutõbi. Tunti tuska, et Sikkat polnud veel näha. Kardeti eksida ja jõuda kõrbesse, liiva ja koleduste riiki. Mitmed ei tahtnud isegi edasi minna. Teised asusid jällegi Kartaago teele.
Viimaks, seitsmendal päeval, kui kaua aega ühe mäe alust oli järgitud, pöörduti järsku paremale; siis ilmus nähtavale rida valgeid kaljudel asetsevaid linnamüüre, mis nendega segunesid. Äkki tõusis esile kogu linn. Müüridel sagis õhtueha punetuses siniseid, kollaseid ja valgeid hilpe. Need olid Taniti naispreestrid, kes olid kokku jooksnud mehi vastu võtma. Nad seisid rivis piki valli, tamburiine lüües, kandleid helistades, kõristeid raputades, ja nende selja taga Numiidia mägedes loojuva päikese kiired tungisid harfide keelte vahelt läbi, millede üle sirutusid nende paljad käsivarred. Aeg-ajalt mänguriistad vaikisid, ja siis kajas kriiskav hüüe, ennatu, metsik, kestev, mingisugune haukumine, mida nad keelega tegid, seda suu mõlemat nurka vastu lüües. Teised püsisid käsipõsakil, liikumatult kui sfinksid sihtisid nad oma suurte mustade silmadega ülesmäge mineva sõjaväe poole.
Kuigi Sikka oli püha linn, ei võinud temasse säärast hulka mahtuda; tempel ühes kõrvalhoonetega juba üksi võttis sellest poole enda alla. Nõnda siis asusid barbarid tasandikule, nii kuidas süda soovis – need, kellel oli kindel sõjaline kord, kindlatesse rühmadesse, teised aga rahvuste kaupa või tuju järgi.
Kreeklased reastasid oma nahktelgid rööbiti ridadesse; ibeerid asetasid oma lõuendist telkmajad ringina; gallialased tegid endale laudadest koomitsad, liibüalased kuivatatud savist hurtsikud, neegrid kaevasid küüsitsi liiva sisse koopad magamiseks. Mitmed, teadmata kuhu heita, eksisid moonavirnade vahel ja lamasid öösel maa peal oma katkistes mantlites.
Nende ümber avardus mägedega palistatud lagendik. Siin ja seal kummardus palmipuu üle liivase künka, kuused ja tammed laigutasid kuristike külgi. Vahetevahel rippus taeva küljes kõuevihm nagu pikk särp, kuna väljad jäid igal pool sina ja selgusega kaetuks; siis keerutas leige tuul tolmupilvi üles. Oja voolas mitmes joas Sikka kõrgustikelt alla, kus kõrgus Kartaago Venuse, maa kaitsejumalanna tempel oma kuldse katusega ärtssammastel. Jumalanna näis seda oma hingega täitvat. Nende maapinnatõmbluste, õhusoojuse muudatuste ja valgusemänguga ilmutas ta oma võimu erakordsust koos oma igavese naeratuse kaunidusega. Mägede harjad olid kuusirbi-kujulised; teised sarnanesid imetava naise paisunud rindadega, ja barbarid tundsid lisaks väsimusele mingit roidumust, mis oli täis mõnusat iharustunnet.
Dromedari raha eest oli Spendius endale orja ostnud. Terve pika päeva magas ta siruli Matho telgi ees. Sageli ärkas ta, unes arvates piitsarihmu vilistavat; seejärel kobas ta naeratades kätega üle jala-armide, kohal, kus rauad olid kaua hõõrunud; siis uinus ta jälle.
Matho oli tema seltsiga nõus, ja kui ta välja läks, saatis teda Spendius, pikk mõõk puusal nagu liktoril. Või jälle nõjatus Matho käega hooletult tema õlale, sest Spendius oli lühike.
Ühel õhtul, kui nad koos läbi laagri vahekäikude astusid, silmasid nad valgetes rüüdes mehi; nende seas oli Narr’Havas, numiidlaste vürst. Matho võpatas.
«Anna oma mõõk!» kisendas ta. «Ma tahan ta tappa!»
«Mitte veel!» lausus Spendius teda peatades. Juba lähenes Narr’Havas neile.
Ta suudles liidu märgiks oma mõlemat pöialt, ajades oma tookordse vihahoo pidujoobumuse süüks; siis kõneles ta pikalt Kartaago vastu, kuid ei öelnud mitte, milleks ta barbarite juurde tuli.
Kas selleks, et ära anda neid, või ehk Vabariiki? küsis Spendius endamisi; ja kuna ta kavatses kõigist segadustest kasu püüda, olid talle meele pärast tulevased autud pettused, milles ta Narr’Havast kahtlustas.
Numiidlaste pealik jäi palgasõdurite hulka. Ta näis tahtvat Mathot endale lähendada. Ta saatis talle rasvaseid kitsi, kullaliiva ja jaanalinnusulgi. Neist lahkustest imestunud liibüalane kõhkles, kas sellele vastata või selle üle vihastada. Spendius rahustas teda ja Matho lubas, et ori teda juhib, ise ikka kahevahel ja ülesaamatus tardumuses olles, nagu need, kes toona on maitsenud mingit jooki, millest peavad surema.
Ühel hommikul, kui nad kolmekesi lõvijahile läksid, peitis Narr’Havas põueoda oma kuube. Spendius sammus ühtsoodu tema järel, ja nad tulid tagasi, ilma et oda üldse välja oleks võetud.
Teinekord vedas Narr’Havas neid üpris kaugele, oma kuningriigi piiridele. Nad jõudsid kitsasse kuristikku; Narr’Havas naeratas neile, teadustades, et enam teed ei tunne; Spendius leidis selle jälle.
Kuid kõige sagedamini läks Matho, raskemeelne nagu ennustaja, juba päikese tõustes väljadele luusima. Ta sirutas end liivale ja jäi sinna liikumatult õhtuni.
Ükshaaval küsitles ta kõiki sõjaväe tulevikumõistatajaid, neid, kes madude roomamist täheldavad, kes tähtedest loevad, kes surnu tuha peale puhuvad. Ta neelas alla galbanumi*, seselit* ja küümadu mürki, mis südant jäätab; kuuvalgel metsikuid lugusid laulvad neegrinaised torkisid tal kuldpistikutega otsaesise nahka; ta koormas end kaelakeede ja amulettidega; kordamööda kutsus ta appi Baal-Hamonit, Moolokit, seitset kabiiri*, Tanitit ja kreeklaste Venust. Ta kriipis ühe nime vaskplaadile ja mattis selle oma telgi lävel liiva sisse. Spendius kuulis teda soiguvat ja üksinda kõnelevat.
Ühel ööl astus ta sisse.
Matho lamas parajasti alasti kui kooljas kõhuli lõukoera nahal, mõlema peoga nägu kattes; ripplamp valgustas ta relvi, mis pea kohal telgi peele külge olid kinnitatud.
«Sa kannatad?» ütles ori talle. «Mis on sul tarvis? Kosta mulle!» Ja ta raputas teda õlast, teda mitmel korral kutsudes: «Isand! isand!..»
Viimaks tõstis Matho tema poole oma suured hämused silmad.
«Kuule!» sõnas ta madala häälega, sõrme huultel hoides. «See on jumalate viha! Hamilkari tütar jälitab mind! Mul on hirm, Spendius!» Ta surus end vastu ta rinda nagu kollist kohutatud laps. «Kõnele minuga! olen haige! tahan paraneda! olen kõik katsunud! Kuid sina, sa tunned võib-olla veelgi vägevamaid jumalaid või mõnd tõhusat appihüüdu?»
«Misjaoks?» päris Spendius.
Ta vastas, mõlema rusikaga pead tagudes:
«Et mind Salambost vabastada!»
Siis kõneles ta, rääkides endamisi, pikkade vaheaegadega:
«Olen kahtlemata ohvriks langenud mingile lunastusohvrile, mida see neitsi jumalatele on tõotanud… Ta peab mind ahelas kinni, mida ei märgata. Kui ma kõnnin, siis liigub tema edasi; kui seisatan, siis puhkab tema! Ta silmad kõrvetavad mind, ma kuulen ta häält. Ta ümbritseb mind, tungib minusse. Mulle näib, ta on minu hingeks muutunud!
Ja ometi on meie mõlema vahel nagu otsata ookeani nähtamatud lained! Ta on kauge ja täiesti ligipääsmatu! Iluduse hiilgus soetab ta ümber valgusepilve; ja ma usun vahetevahel, et iialgi pole teda näinud… et teda ei olegi… ja et kõik see on unenägu!»
Nõnda nuttis Matho pimeduses; barbarid magasid. Neid vaatlev Spendius meenutas noori mehi, kes, kuldkannud käes, toona tema kallal mangusid, kui ta oma kurtisaanide karja mööda linnu kõnnitas; kaastunne liigutas teda, ja ta ütles:
«Ole tugev, mu isand! Palu oma tahtejõult abi ja ära enam jumalaile palveta, sest nemad ei pöördu inimeste hüüdude peale! Seal sa nüüd nutad nagu argpüks! Kas pole sulle alandav, et naine sind nõnda kannatama paneb?»
«Olen ma laps?» sõnas Matho. «Usud sa, et helduksin veel nende näo ja laulude tõttu? Neid oli meil Drepanumis tallide pühkimiseks. Ma olen neid omanud