Raudne eesriie. Anne Applebaum
nõuandjate huvi kasvas veelgi, kui septembrist 1945 alates tapsid tundmatud püssimehed siin piirkonnas mitu Nõukogude sõdurit. Tugeva surve alla jäänud Ungari salapolitsei, kellelt nõuti tegusid, algatas ühe oma esimestest suurtest juurdlustest. Arreteeriti ja peeti kinni ligemale kuuskümmend inimest, sealhulgas keskkooliealisi Kedimi liikmeid, keda kuulati kaua üle. Eesmärk oli paljastada keeruline ämblikuvõrk, mis väidetavalt ühendas Kedimi väikeomanike parteiga, väikeomanike parteid „anglosaksi maadega”, USA suursaatkonda isa Kissiga ja isa Kissi noormeestega, kes arvatavasti tapsid Vene sõdurid. Kokku öeldi, et selle võrgustiku kaudu paljastati „fašistlik vandenõulaste salarühmitis”, mis vähemalt salapolitseinike mõtteviisi kohaselt üritas vana korda tagasi tuua.
Nende ülekuulamiste protokolle, mis on Budapesti arhiivis korralikult alles, ei ole kerge lugeda. Üks peamisi kahtlusaluseid, noor õigusteaduskonna üliõpilane Jószef Antal eitas esialgu kõike. Edaspidi tegi ta arvatavasti pärast piinamist pika ja võltsi ülestunnistuse. Antali, kes ühe sõbra sõnul „osales vastupanus Saksa okupatsioonile”, peeti eelnimetatud ämblikuvõrgu võtmelüliks , sest ta töötas väikeomanike partei kohalikus peakorteris ja oli samas tuttav ka isa Kissiga. Oma segases avalduses meenutab ta arutelu Venemaa ja Inglise-Ameerika riikide võimaliku sõja üle väikeomanike partei poliitikuga ja jätab mulje, nagu oleks ta juba asunud koostöös isa Kissiga selleks relvakonfliktiks valmistuma. Oli vihjeid, et väikeomanike partei büroodes leidub mõningaid relvi ja granaate, ning „kusagil lossis” olevat relvaladu, mille asukohta teab isa Kiss.372
Antal võttis aga oma ülestunnistuse kohe tagasi. Paraku tegi samasuguse võltsi ülestunnistuse seitsmeteistkümneaastane Kedimi liige Otto Kizmann, kes tunnistas, et on tapnud Vene sõduri. Kizmann, keda samuti tõenäoliselt piinati, läks veelgi kaugemale. Ta seletas, et isa Kiss „näitas meile mõjukate inimeste nimekaarte, kes võivad hankida meile relvi”, ja et vaimulik „käskis meil ise hankida endale relvi, kuni saadetis välismaalt pärale jõuab”, ja ta olevat öelnud, et „tappa venelast ei ole patt”. Niisama pöörased muinasjutud pressiti välja ka Kizmanni sõbralt, samuti seitsmeteistkümneselt László Bodnárilt, kelle väitel isa Kiss olevat lubanud neil Ungarist lennukiga põgeneda.373
Isa Kiss ise ei tunnistanud üles ühtki nendest ebatõenäolistest kuritegudest. Vastupidi, ta ütles ülekuulajatele: „Ma tegin kõik, mis suutsin, et veenda noori inimesi oma relvi ära peitma ja mitte kedagi tapma, sest see on kõige jälgim patt.” Ta tunnistas, et on korra kohtunud USA suursaatkonna esindajaga, kes andis talle mõned Ameerika ajalehed. Samuti ei olevat ta kunagi saanud ega kunagi küsinud ühtki Ameerika relva. Kiss mõisteti ikkagi surma, nagu ka Kizmann, Bodnár ja üks kuueteistkümnene poiss. Kohtuotsus viidi täide detsembris 1946. Ülejäänud „vandenõulased” läksid vanglasse, üksikud saadeti Nõukogude Liidu vangilaagritesse.
„Isa Kissi vandenõu”, nagu ka Gisela Gneisti arreteerimine Saksamaal või kuueteistkümne Armia Krajowa liidri kinnivõtmine Poolas, oli aga kõigest eelseisva ettekuulutus. Nendega seotud juurdluse, nagu ka paljude hilisemate juurdluste initsiaatoriks olid ilmselgelt Nõukogude sõjaväevõimud. Nagu nõukogulaste juurdluste puhul tavaline, rajati mitmesuguste organisatsioonide – Kedim, väikeomanike partei, kirik, USA suursaatkond – omavaheliste sidemete tõestus juhuslikele kohtumistele, kunagisele tutvusele või lihtsalt ülekuulajate kujutlusvõimele. Fašismivari langes igaühele, kes võrku püüti. Ohvrid olid enamasti teismelised või kahekümnendates eluaastates, vanuserühm, mis jäigi lähiaastail kogu Nõukogude leeri salapolitsei erilise tähelepanu objektiks.
1946. aasta kevadel, kui otsus välja kuulutati, sai kogu kohtuasi laialdase tähelepanu osaliseks. 4. mail avaldas Ungari kommunistliku partei häälekandja Szabad Nép käeraudades isa Kissi foto, mille kohal oli pealkiri „Fašistlikud vandenõulased tunnistasid end mõrvades süüdi”. Toimetuse artikkel samas kõrval oli pealkirjastatud lihtsalt „Pooge nad üles!”374 Protsessist kirjutas ka mittekommunistlik ajakirjandus, aga väga ettevaatlikult. Kõigepealt avaldas väikeomanike partei – mis toona oli suurim partei Ungari parlamendis – ajaleht Kis Újság (Väike Ajaleht) lihtsalt politsei ametliku pressiteate. Järgmisel päeval toodi ära väikeomanike partei liidri ja Ungari peaministri Ferenc Nagy sõnad, et „kui politsei ametlikus teates avaldatud informatsioon osutub kasvõi osaliselt tõeseks, siis nõuame kõige rangemat juurdlust ja süüdlastele kõige karmimat karistust”.375 Paar päeva hiljem rääkis ta juhtumist juba vähem kahemõtteliselt kui „fašistlikust vandenõust”. Veel palju aastaid ei püüdnud keegi avalikult väita, et kogu lugu ei pruugi olla üldsegi tõsi.
Järgnes mitu uut protsessi, mida saatsid sama õõvastav propaganda ja samavõrd kahemõttelised tõendid. 1945. aastast saadik järgnesid vangistamised lainetena igasuguse vaheajata. Esimestena jõudis kätte „sõjakurjategijate”, fašistide ja kõikide fašistiks tembeldatud inimeste kord, järgnesid Horthy-aegsed sõjaväelased ja tsiviilametnikud, edasi tulid seaduslike parteide liikmed ja iseäranis väikeomanikud, siis sotsiaaldemokraadid ja lõpuks kommunistliku partei liikmed. Kuigi riigi vaenlase määratlus aja jooksul muutus, pandi arveteõiendamise mehhanism nende vaenlastega paika kohe päris alguses.376
Ametlikult oli Ungari 1946. aastal – nagu ka Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa samal ajal – demokraatlik riik. Valitsuses olid enamuses väikeomanike partei esindajad, kes polnud kommunistid. Nad juhtisid riiki koalitsioonis kommunistide, sotsiaaldemokraatide ja teistega. Julgeolekuorganid olid aga Ungari kommunistliku partei, mitte Ungari riigi kontrolli all, just nagu Tšehhoslovakkia kommunistlik partei kontrollis Tšehhi julgeolekuorganeid, Saksa kommunistlik partei Ida-Saksamaa julgeolekuorganeid ja Poola kommunistlik partei Poola julgeolekuorganite tegevust. Kõikjal Ida-Euroopas tagas kontroll salapolitsei üle vähemuses olevatele kommunistlikele parteidele erakordselt suure mõjujõu poliitikasündmustele. Valikuliselt vägivalda rakendades oli neil võimalik saata oma vastastele ja laiemale üldsusele selgeid sõnumeid selle kohta, missugune käitumine ja missugused inimesed pole uuele režiimile enam vastuvõetavad.
6. PEATÜKK
ETNILINE PUHASTUS
Bolševike partei on näide tõeliselt rahvusvahelisest töölisklassi parteist. Asutamispäevast alates on see võidelnud natsionalismi vastu selle kõikides vormides.
Jõudsin oma kodukülla esimest korda tagasi 1965. aastal. Kunagi tundsin ma siin iga rada, iga kõverat puud. Esimese paari minuti jooksul ei saanud ma kuidagi aru, mida ma näen. Pisarad valgusid silma ja pikka aega ei saanud ma sõnagi suust. Nad olid meie kauni Netreba üles kündnud ja siia metsa istutanud …
Üks müüte, mida rahvusvaheline kommunistlik liikumine iseenda kohta levitas, oli müüt selle neutraalsest suhtumisest rahvuslikesse ja etnilistesse erinevustesse. Definitsiooni kohaselt olid kommunistid internatsionalistid, „üheainsa internatsionaalse armee sõdurid”, keda üksteisest ei erista mingid rahvuslikud tunnused. Sõjaka Briti kommunisti poeg ja hiljem ka ise kommunist Raphael Samuel nimetas kord oma lapsepõlve kommunismi universaalseks:
Ehkki lubasime rahvuslike iseärasuste olemasolu (uskusime neisse küll ainult osaliselt), olime arvamusel, et üleminek kapitalismilt sotsialismile kulgeb igal pool sisuliselt identselt. Kommunism, nagu keskaegne kristlus, oli üks ja jagamatu, internatsionaalne vennaskond …378
Tegelikult polnud ühtki sõjaaegset juhti, kes oleks rahvuslike konfliktidega nii meelsasti manipuleerinud ja neid õhutanud, kui seda oli Stalin – välja arvatud muidugi Hitler ise. Lenin määras Stalini rahvusasjade rahvakomissariks 1917. aastal ja tulevane generalissimus omandas selle teema kohta teadmisi ja tal tekkis selle vastu huvi, mis kunagi ei vaibunud. Alates 1930. aastatest suunas ta terrorilaineid
ÁBTL, V-113398/1, lk 1–20; samuti Margit Balogh,
ÁBTL, V-113398/1, lk 241–260.
Sándor M. Kiss, eessõnast väljaandele Géza Böszörményi
Maria Buczyło, ‘Akcja „Wisła”: Wypędzić, rozproszyć’,
Archie Brown,