Spioonide sild. Giles Whittell
hulka kuuluvad ka need kümme Moskva „registreerimata agenti”, kelle FBI 2010. aastal paljastas ja kodumaale saatis, sealhulgas nõiduslik punapea nimega Anna Chapman, kelle New Yorgi tabloidid igaveseks kuulsaks tegid. Ajalehed ja kohtud uurisid miss Chapmani kohta kähku kõik välja. Abeli puhul polnud nad nõnda põhjalikud. Kuigi ta veetis viis aastat Ameerika kohtusüsteemi haardes, ei teadnud Läänes keegi, kes ta oli, kust ta tuli või mille kohta andmeid kogus. Suur osa sellest on jäänud saladuseks tänase päevani, ent üht kui teist siiski teame: tema tegelik nimi oli William Fisher. Ta oli väga osav kodeeritud sõnumeid mikrofilmidele salvestama ning ta oli britt.
Kolmkümmend aastat hiljem – 1992. aastal – hääletasin end Vene sõjaväeveoki peale, mis viis mind üle maailma katuse. Autojuht kutsus seda nõnda, kuigi läänlastest kartograafid tunnevad seda Pamiiri platoo nime all. See on hõreda pruuni rohuga kuumaastik, kus lumi kunagi ära ei sula, sest see asub viie tuhande meetri kõrgusel. Seda läbib kuuesajakilomeetrine tee, mille ehitasid Nõukogude piirivalvurid vaid sel ainsal põhjusel, et piiri saaks paremini valvata. Platoost itta jääb Tiibet ja lõunasse kitsas riba Afganistanist, mille taga kõrguvad Põhja-Pakistani kirjeldamatult hambulised mäetipud.
Veok sõitis kolm tundi toda teed mööda ja peatus siis. Minuga kabiini jagavad sõdurid näitasid näpuga Afganistani piiri poole, sest seal, kus veel mõni kuu tagasi lõppes NSV Liidu territoorium, võis näha tillukest valgetest kuplitest koosnevat kobarat. See oli radarijaam. „Seal me Powersit nägimegi,” teatasid sõdurid. Nad kasutasid sõna me, kuigi vanim nende seast oli tollal vaid sülelaps. Ent uhkus, mida nad tundsid oma ühise pärandi üle, jäi mulle sama selgelt meelde kui tolle maastiku erakordne kõledus.
Sama reisi ajal sõitsin taksoga Kasahstani keskossa, kus asub nõukogudeaegne Baikonuri kosmodroom, et näha Protoni raketi öist starti, millega viidi orbiidile Saksamaa satelliit. Hiljem rändasin mööda üht Trans-Siberi raudtee üksildast haru üle stepi põhja poole ning käisin unistele ametimeestele peale, et nad lubaksid mind Semipalatinski tuumapolügoonile. Viimaks andsidki nad järele. Üks heategev organisatsioon oli polügooni sissepääsu juurde püsti ajanud nelinurkse vaia, mille külgedelt võis erinevates keeltes lugeda soovi VALITSEGU RAHU MAA PEAL. Polügooni territooriumil süüdistas üks ärritunud venelasest polkovnik mind „radiofoobias”, kui ma Geigeri loenduri välja võtsin.
Ajad olid muutunud. Ainus vahend, mille kaudu mõni välismaalane võis kuuekümnendatel Baikonuri või Semipalatinskit näha, oli too tagurpidi periskoop, kust U-2 piloodid 21 kilomeetri kõrgusel oma sihtmärke uurisid. Too privileeg langes osaks vaid Powersile ja veel paarile väljavalitule. Sama kehtis ka Tšeljabinski kohta. Too kohutavalt saastunud relvatootmiskeskus Uurali mägedes oli üks viimaseid kohti, mida Powers enne allatulistamist pildistas, ning üks esimesi paiku, mida ma 1999. aastal külastasin, kui mind reporterina Moskvasse saadeti. Meid viis sinna Rahvusvaheline Roheline Rist (esimeheks Mihhail Gorbatšov). Varem, kui ma kajastasin Los Angeleses meelelahutusäri ja muid sama tõsiseid teemasid, olin intervjueerinud naisi, kes enda väitel rööviti tulnukate poolt vaid mõne kilomeetri kaugusel kohast, kus Powersit Nevada kõrbes välja õpetati, ning mängisin kriketit San Fernando orus, kus ta suri. Kuhu ma ka ei sattunud, tema vaim ootas seal ees.
Francis Gary Powersi pärand on niigi kõhedusttekitav, kui arvesse võtta, kuidas see maailma muutis. See andis meile kolmkümmend aastat külma sõda, mida olnuks lihtne vältida. Kuid ühtlasi juhtus Glienicke sillal see, millele oli tunnistajaks too noor politseinik – kauge kaja 1916. aasta esimese jõulupüha kolmetunnisest vaherahust, kui vaenuarmeed tõusid Flandria mudastest kaevikutest, et maha pidada üks sürreaalne jalgpallimatš. Nende põgusate rahuhetkede ümber laiub inimliku rumaluse valitsusaeg. Pryor, Powers ja Fisher mängisid selles oma osa. See on nende lugu.
ESIMENE OSA
VÄHEUSUTAVAD MISSIOONID
1
VESIPÜKS
Kiireloomulisi sõjalisi heidutusmeetodeid ei leiutatud Saddam Husseini jaoks. Need leiutati juba Jossif Stalinit silmas pidades ning tõid tollalgi tulemusi.
USA mereväe tuukrid toimetasid 24. juulil 1946. aastal, kui enamik NSV Liidu elanikest alles magas, ühe raske teraskonteineri selle viimsele puhkepaigale Bikini laguuni selgetes vetes ligi 4000 kilomeetrit Honolulust lääne pool. Nad kinnitasid selle kaablitega kolmekümne meetri sügavusele, otse ankurdatud amfiibse ründelaeva LSM-60 alla. Konteiner oli valmistatud lammutamisele saadetud allveelaeva USS Salmon tornist ning selles asus plutooniumipomm, mis oli täpne koopia tollest, mis aasta varem tappis Nagasakis kaheksakümmend tuhat inimest. Tuukrid jäid laguunist väljaspool asetseva toetuslaeva pardale ning sõid õhtueineks lihapraadi koos kõigi lisanditega.
LSM-60 ümber asus pommi sihtmärk, mis heitis kuuvalguses tohutuid süngeid varje: flotill, mis koosnes kaheksakümne viiest laevast, kõik varustusest ja meeskonnast tühjendatud, ainsaks ülesandeks põhja minna. Üks pommile kõige lähemal asuvaid oli USS Arkansas, 27 000-tonnine lahingulaev, mis enne I maailmasõda president Tafti Panamasse viis ning II maailmasõjas Cherbourgi ja Iwo Jimat pommitas. Teenistusaja vältel oli lahingulaeva ainsaks sobivaks põhjaminekuviisiks teha seda kahurileekide saatel, kuid tuumaajastu muutis arusaamu. Selgus, et aatomipommi abil võib ka lahingulaev sama kergesti põhja minna nagu mängulaev vannis. Laeva vöör surutakse alla ja see tabab merepõhja jõuga, mis kogu pealisehituse maha põrutab, nagu polekski seda külge needitud.
Veidi peale 25. juuli hommikusööki pildistati Arkansast iga nurga alt, kui teraskonteineris pomm sellest 155 meetri kaugusel plahvatama pandi. Kaamerad, mis asusid B-29 pommituslennuki pardal seitsme ja poole kilomeetri kõrgusel ja laguuni keskmest veidi lõunas, jäädvustasid vaatepildi, kus ookeanist kerkis esile tohutu veeketas, mis hetkega valgeks muutus. See oli Arkansase all olnud vesi, mis aurustus.
Plahvatuse tekitatud lööklaine lükkas laeva külili ja rebis sõukruvid maha. Kahe tuhande meetri kõrgune aurust ja veest koosnev sammas, mis tekkis umbes kahe ja poole sekundiga, tõstis laeva seejärel vertikaalasendisse, nii et kaks kolmandikku kere pikkusest oli näha 16 kilomeetri kaugusele, kuigi suurima inimtekkelise vesipüksi kõrval paistis see ikkagi tilluke. Seal laguunis lebab see seniajani, põhi taeva poole.
Arkansas oli üks kümnest laevast, mis „Bakeri paugu” järel kohe põhja läks. See oli teine neist kahest suurustlevast tuumakatsetusest, mis korraldati Bikini laguunis, kui maailm üritas end kohandada imelise uue tehnoloogiaga (ning julge rannapesumoega, mis sellest inspiratsiooni sai; esimesed bikiinid, mida samal kuul Pariisis esitleti, said nimeks l’atome, järgmist väljalaset, mis tuharadki paljastas, nimetas üks moekriitik selleks, mis tuumaplahvatuse üleelanule selga jääb, kui tulekera taanduma hakkab).
USA sõjaväelaste osalus neis katsetustes oli vabatahtlik, kuid kandidaate leidus piisavalt. Kolmkümmend seitse tuhat meest, kes lühikeste varrukatega särke ja päikeseprille kandsid, pikendasid oma teenistusaega aasta võrra, et katsetusi ette valmistada ning oma silmaga näha Jaapani põlvili surunud relva jõudu.
Pat Bradley viibis filmikaameraga Bikini atollil puu otsas, et jäädvustada plahvatust ja selle tekitatud tsunamit – üksainus ligi kolmekümne meetri kõrgune hiidlaine, mis kaotas oma jõu enne randa rullumist, millele järgnes veel kolm väiksemat lainet. „Võttis mõni minut aega, enne kui esimene laine atollini jõudis,” meenutas ta. „Teine tuli juba kõrgemana ja kolmas kattis saare tervenisti pooleteise kuni kahe meetri kõrguselt.”
Seal viibis ka kõhn ja mõtlik lennuväekapten Stan Beerli. Ta elas sõja üle Itaalia kohal B-17 pommituslennukite pardal ning elab üle ka külma sõja, kandes siis CIA tumedast ülikonnast koosnevat ametiriietust. Tema ülesandeks saab Gary Powersi ja U-2 ümber saladuskatet säilitada, kuid praegu oli külm sõda veel puhas vaatemäng.
Bikini atollil olid teretulnud nii kodu- kui välismaised ajakirjanikud. Bakeri pauku nägi 131 reporterit, kelle seas viibis ka arvukalt NSV Liidu esindajaid. Warner Brothersi filmistuudio abiga tõi Pentagon linale plahvatusest tehtud propagandafilmi nende jaoks, kes sellest ilma jäid, ning admiral William Blandy alias Spike, kes kogu operatsiooni juhtis, poseeris seal oma abikaasaga ning lõikas lahti tuumaseenekujulise tordi.
Blandy