Spioonide sild. Giles Whittell
sõjaväelise käsu oma karjääri jooksul. Läbi langeva lume marssisid mitu pataljoni otse Punaselt väljakult eesliinile, kus nad sakslaste edasitungi tagasi lüües kuulsust võitsid.
Järgmisel aastal osales Fisher „kõige edukamas raadio teel korraldatud petuoperatsioonis kogu sõja vältel”, nagu Sudoplatov seda kirjeldas. Sellele aitas kaasa kolonelleitnant Heinrich Scherhorn, Saksa suurtükiväeülem, kelle Nõukogude väed Valgevene metsades 1944. aasta suvel sisse piirasid. Nõukogude topeltagent koodnimega Max kandis 19. augustil Saksa luurele ette, et Scherhorn on 2500-mehelisest väest ümber piiratud, kuid endiselt võitlusvõimeline. Tegelikult oli ta juba venelaste vang ning jäi selleks kogu sõja ajaks, kuid sakslaste ülemjuhatus raiskas hinnalisi ressursse tema fiktiivsete sõjajõudude varustamiseks. Üks varustusretk hõlmas kuutkümmet seitset transpordilennukit, kolmeteist kaasaskantavat raadiojaama ning kümmet miljonit rubla sularahas. Osadel lennukitel lubati maanduda ja uuesti õhku tõusta, et pettus saaks jätkuda. Teised lennukid konfiskeeriti ja meeskonnad võeti vangi.
Fisher oli tagasihoidlik mees ega uskunud hilisemas elus kunagi kogu seda kiitust, mida talle avalikkuse ees jagati. Ent kui tema tütar talt küsis, mida ta sõja ajal tegi, võis ta õigustatult väita, et aitas sõda võita. Tema ülemused KGB-s arvasid küll nii. Tema autasuks sai kõige prestiižsem teenistuskoht kogu Nõukogude välisluures − Ameerika.
„Pigem hukun kui paljastan endale usaldatud saladusi … Vannun, et iga südamelöögi, iga mööduva päeva kestel teenin parteid, kodumaad ja Nõukogude rahvast.”
William Fisher andis 1948. aasta oktoobri lõpus Lubjankas, NKVD peakorteris pühaliku õhkkonnaga kokkusaamisel oma ülemuste juuresolekul selle illegaalide ametivande. Siis kutsuti ta endise NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi kabinetti. Nad vestlesid Fisheri missioonist ning sõid hiljem tema perekonnaga koos õhtust. Tühipaljale illegaalile ei osutatud just tihti sellist tähelepanu. Juhtugu Ameerikas mis tahes, Venemaal oli ta igatahes kaugele jõudnud.
Kui Stalin välja arvata, kehastas just Molotov kõige selgemini Nõukogude Liidu võimu ja kavalust. Ta oli Hitleriga lõunatanud ning Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepinguga Poola ja Baltimaad endale krabanud, suutnud Hitleri sissetungi järel Nõukogude impeeriumi vastupanule õhutada ning andnud nime kuulsale kokteilile, petrooleumipommile, mida kasutati Nõukogude vägede vastu. Nüüd kuulutas ta William Fisheri oma salarelvaks uues sõjas Ameerika vastu. Vana Heinrich Fisher läinuks uhkusest lõhki.
Õhtusöögi järel naasis Willie naise ja tütrega daatšasse ning jättis nendega hüvasti. Ta näeb neid taas alles seitsme aasta pärast.
Ta sõidutati musta limusiiniga Leningratski jaama ning seal saatis teda teele Viktor Abakumov, SMERSH-i asutaja (see tähendas „surm spioonidele”, tolle venekeelset akronüümi laenas Ian Fleming, kui James Bondi põhirivaalile sobivat nime otsis).2 Fisher läks Varssavisse suunduvale rongile ning sealt järgmisele, mis sõitis Cuxhavenisse. Üksinda ning ilmselt ka üksildust tundes astus ta seal SS Scythia pardale. Tema ehtne Ameerika pass kandis tema enda fotot, kuid nime Andrew Kayotis. Fisher ei kasutanud enam iial oma tegelikku nime.
Tõeline Kayotis, sündinud Leedus ja üles kasvanud Detroitis, suri aasta varem Vilniuses sugulasi külastades. Tema paberid toimetati Moskvasse. Tema elulugu, mis uuriti välja Leedus elusolevatelt sugulastelt, asus nüüd hoolikalt tallel tolle pika ja kõhna reisija peas, kes sõi üksinda lõunalauas ning luges vaikselt tundide kaupa, kui Scythia seilas Le Havre’i kaudu Uude Maailma.
Paberi peal olid Fisheri töökohustused kontimurdvad. Lisaks tolle spioonivõrgu elluäratamisele, mis pidi päästma Nõukogude tuumaprogrammi, lasus temal üksinda vastutus kontrollida, kas Põhja-Ameerika manner on kolmandaks maailmasõjaks valmis. „Tema missiooni alla kuulub ligipääsu leidmine sõjalistele ehitistele ning varustus- ja laskemoonaladudele,” kirjutas Sudoplatov, justkui selles kõiges poleks ühe väljaõppinud raadiooperaatori jaoks midagi liialt keerulist. „Me peame teada saama, kui kiiresti jõuaks Ameerika abiväed Euroopasse.” Hiljem kujutasid Sudoplatovi elulookirjutajad Fisheri rolli veelgi suurejoonelisemas võtmes: „Tema juhatas ettevalmistusi läänepoolkera ülevõtmiseks, kui kasvavad pinged Ühendriikide ja NSV Liidu vahel peaksid paisuma uueks maailmasõjaks.”
Tegelik asjade seis oli siiski selline, et Fisher oli läänemaailma saadetud väheste reaalsete eesmärkidega ning ilma tõsiseltvõetavate tähtaegadeta. Tal jäi kümme päeva aega, et sõita bussiga läbi Uus-Inglismaa ja jõuda eelnevalt kokkulepitud kohtumisele New Yorgis. Seal andis Nõukogude kindralkonsulaadi kontaktisik talle tuhat dollarit sularahas ning uue identiteedi Emil Goldfusi nimele. Goldfusina läks ta põranda alla.
Willie Fisher oli selleks ajaks neljakümne viie aastane, õnnelikus abielus ja sügavalt pühendunud kommunist. Ta oli ka üksikum kui kunagi varem ning sai toetuda vaid iseendale, just nagu kosmonaut, kes on kosmosejaamast eemale triivinud. Pole kerge ette kujutada, mis meeleseisundis ta viibis, kui katsus riigis ringi rännates laskemoonaladusid avastada, üritades samal ajal nõukogude inimesele omast karikatuurset ettekujutust Ameerikast kohandada esimeste muljetega tegelikkusest – rikkaimast riigist kogu maailmas, mida sõda ei kahjustanud. Tal oli üksinda rändaja terav silm ning igal poolnäljas nõukogude töölisel hakanuks suu vett jooksma, kui ta sellise ettekujutamatu jõukuse keskel maandunud oleks, kuid ühtlasi võis temas aeglaselt maad võtta vabas riigis varjuma sunnitud spiooni paranoia.
Veel raskem on kindlalt teada, kuhu Fisher läks või mida ta tegi – kuigi kõik näib viitavat sellele, et ta läks sinna, kus paistis päike. California tõmbas teda ligi. Tal oli käsk välja uurida, kas Ühendriigid saadavad endiselt Long Beachi sadamast relvi Chiang Kai-shekile ja tema Hiina rahvuslastele (nad saatsid). Californias leidis Fisher ka aega, et luua tuliuus „informant-agentide” võrgustik, kuhu ta värbas peamiselt Saksamaalt emigreerunud juute, kui Sudoplatovi väiteid uskuda. Nende roll „eriperioodi” (USA – NSV Liidu sõja) korral oleks ühendada jõud illegaalidega ning maskeerida end hooajatöölisteks, kes Kesk-Ameerikast põhja siirdusid, ja koordineeritud sabotaaži teel halvata USA läänerannikul tegutsevate hiiglaslike riigikaitselepinguid täitvate firmade tegevus. Eriperiood jäigi saabumata, seega pole teada, kui suur osa Fisheri ambitsioonikast agendast vastas tõele ning kui suur osa sellest oli vaid kattevari tema väljateenitud puhkusele.
Tagasi New Yorki siirdudes peatus ta ilmselt mõnda aega ka Santa Fes.
Santa Fe savimajadest ääristatud linnaväljak, üks New Mexico osariigi peamisi turistimagneteid, oli lähim paik Los Alamosele, kuhu Nõukogude luureohvitser minna võis, ilma et riskiks kohe FBI huviorbiiti sattuda. Seega oli tore kokkusattumus, et KGB-l leidus seal turvaline peavari, mis oli apteegiks maskeeritud. Jerrod Schecter, endine ajakirja Time Moskva büroojuhataja, kes Hruštšovi autobiograafia 1960. aastatel NSV Liidust välja smugeldas, et see Läänes avaldada, kinnitab, et see kandis silti „Zooki rohupood”. Enam seda sealt ei leia, küll aga eksisteeris sellenimeline asutus 1940. aastatel. Seal asus korralik lõunasöögipuhvet ning on põhjust kahtlustada, et see täitis tõesti Schecteri väidetud otstarvet: Santa Fe oli tähtis peatuspaik tollele NKVD erirühmale, mis 1940. aastal mõrvas Mexico City lähedal asuvas villas Lev Trotski.
Santa Fe oli ühtlasi loogiline paik, kuhu kokku koguda Manhattani projektist varastatud joonised, ning üks Fisheri endine õpilane oli seal veetnud terve aasta, toimetades füüsikutelt saadud saladusi kullerite kätte. Tema nimi oli Kitty Harris. Ta oli USA kommunistliku partei juhi truudusetu abikaasa ja sarmika briti reeturi Donald Macleani endine armuke ning Nõukogude luure värbas ta 1930. aastail. Põhiväljaõppe käigus oli Willie Fisher talle raadio kasutamist õpetanud.
Santa Fe poole viis nõnda palju teid, et kindlasti hüppas ka Fisher sealt korraks läbi, kasvõi lihtsalt uudishimust. Seega on igati tõenäoline, et Stalini välisluureoperatsiooni juht, mees, kellel Molotov käskis Ameerikas kaost külvata, astus millalgi 1949. aasta varakevadel Greyhoundi bussist maha otse New Mexico põhjaosa valgusküllasesse ja kõrbekuiva õhku. Ta eelistas kanda õlgkübarat, et kaitsta oma kiilanevat pealage. Tema Daksi moemajast pärinevad püksid viitasid teatud jõukusele ja stiilitunnetusele. Ta tupsutas pidevalt nina valgete taskurätikutega ning kandis endaga kaasas kohvrit.
Abakumov oli Nõukogude julgeolekuaparaadis Lavrenti Beria järel tähtsuselt teine mees ning küllaltki äkilise iseloomuga. Kui tema õde arreteeriti sõja ajal spekulandina, olevat ta ohvitserile, kes küsis, kuidas lugu lahendada, nähvanud: „Miks sa minult küsid? Kas sa ei tea oma kohustusi …? Lase ta maha.”