Spioonide sild. Giles Whittell
pika artikli, mis põhines Bakeri pommi põhjustatud tugeva radioaktiivse kiirgussaaste ametlikel uuringutel. Seal jõuti järeldusele, et kui säärane pomm plahvataks Manhattani tipus ja lõuna poolt puhuks tugev tuul, siis hukkuks kaks miljonit inimest.
Ameerika oli sõja lõpetanud kahe aatomipommiga ning rahuaega alustati samamoodi. President Trumani sõnum Stalinile poleks saanud selgem olla ka siis, kui ta oleks selle paberile pannud omaenese verega. See oli hoiatus, et ei tasu mõeldagi Euroopas uue sõja alustamisele, lootes Punaarmee vanamoodsale arvulisele ülekaalule. Ning see andis selgema signaali kui ükski mõeldav avalik kõne, et Truman nõustus George Kennani kuulsa „pika telegrammi” keskse sõnumiga, mis USA saatkonnast Moskvas kuus kuud enne katsetusi teele läks: NSV Liidu võimsust tuleb ohjeldada. Nagu Truman ise väljendus: „Kui Stalin koos oma poistega üht sellist ise näeks, siis poleks enam juttugi uue sõja alustamisest.”
Kuid Stalin ei lasknud end niisama lihtsalt kohutada. Ta polnud fašismi alistamiseks ohverdanud kahtkümmet miljonit inimelu vaid selleks, et keegi ütleks talle, kuhu stalinismi puhul piire tõmmata. Kuid siiski seisis ta nüüd probleemi ees.
Bikini katsetuste ajal oli NSV Liit oma esimese tuumapommi lõhkamisest veel kolme aasta ja ühe kuu kaugusel. Juba käisid jõupingutused selle ehitamiseks: Šagani jõe kaldal Ida-Kasahstanis juhtis seda projekti habetunud noor Nõukogude teaduskangelane (ja kapihomo) nimega Igor Kurtšatov. Stalin kuulutas pommi „probleemiks number üks”. Ta oli loonud riikliku erikomitee, mis pidi kindlustama, et selle lahendamisel kulusid kokku ei hoitaks. Terved mäed Bulgaarias said rekvireeritud, varustamaks Kurtšatovit vajaliku uraaniga. Kuid Kurtšatov polnud eriline leiutaja. Ta oli tuumaplagiaator, kes sõltus pea täielikult luureandmetest, mida Los Alamosest edastasid Manhattani projekti juures töötavad vasakpoolsete vaadetega teadlased. Ta kinnitas ka 1943. aasta ettekandes Rahvakomissaride Nõukogule, et need luureandmed on „meie riigi ja teaduse jaoks tohutu, sisuliselt mõõtmatu tähtsusega” – kuid 1946. aastaks oli see andmevoog pea tilgatumaks kokku kuivanud.
Vaid aasta varem jõudsid esimese Los Alamoses katsetatud pommi kaks skeemi Kremlisse juba ligi kaks nädalat enne tegelikku plahvatust. Katsetuse järel saabusid Moskvasse joonised, mis olid detailsemad kui need, mis sisaldusid esimeses USA kongressile esitatud ametlikus ettekandes. Üks toimetati Albuquerquest välja pabertaskurättide karbis. See oli aatomispionaaži kuldajastu. Ent 7. novembril 1945. aastal toimetas Elizabeth Terrill Bentley, 37-aastane Vassari ülikooli vilistlane ja kinnimakstud Nõukogude agent, FBI kätte 107-leheküljelise kirjelduse NSV Liidu luuretegevusest Põhja-Ameerikas. Järgmisel päeval saatis J. Edgar Hoover tema materjali põhjal Valgesse Majja salajase memorandumi. Tulemuseks olid vaid mõned arreteerimised, kuna tõendusmaterjali polnud piisavalt, ent Bentley ülehüppamine sundis Moskvat sulgema enamiku sidekanalitest, mille kaudu tuumasaladusi Kurtšatovini toimetati.
Oli teisigi põhjuseid, miks Nõukogude spioonitegevus Ühendriikide territooriumil vaibuma hakkas. Sõja võitmine eemaldas peamise põhjuse, miks Los Alamose teadlased pidanuks jooniseid oma endiste liitlastega jagama – natsismi alistamine. Ning USA sõjavägi õppis viimaks Nõukogude krüpteeritud teateid lahti murdma (projekt koodnimega Venona), mille abil kinnitati ühtlasi suurt osa Bentley väidetest.
Kurtšatov jäi seega ilma aatomituuma lõhustamise tegelike pioneeride elutähtsast luureinfost ega suutnud pommi lõpuni ehitada. Ilma pommita peab Nõukogude impeerium aga parimal juhul rahulduma vaid oma lõputute piiride kaitsmisega. Kui vesi Bikini laguunis taeva poole lendas, näis rahvusvahelise kommunismi tulevik üsna süngena. Ent Lubjanka – KGB peakorteri ja revolutsiooni tegeliku masinaruumi – sügavikest paistis uus lootuskiir.
2
AGENT
„Meie veres on ju segunenud palju maid, eks ole, aga südames on ainult üks inimene.”
Veidi enne 1948. aasta 14. novembri keskpäeva võttis üks vana ja immigrantidest ülekoormatud Cunardi liinilaev oma ookeaniületuse viimasteks kilomeetriteks lootsi pardale. Laev tungis Saint Lawrence’i jõe laiast suudmest ülesvoolu, möödus Abrahami lagendikest1, millele laskus ehaeelne hämarik, ning sildus kümme minutit peale viit Quebecis. Kaiäärsel puhus külm tuul. SS Scythia oli peale Põhja-Saksamaalt Cuxhavenist lahkumist juba üheksa päeva merel veetnud. Üle mere rännanud perekondi tervitasid sadamas vastutulijad, kes olid sama reisi varem läbinud. Valdavalt põgenikud maadest, mis said sõjas laastatud ning viibisid nüüd võitjate okupatsiooni all. Nad tulid ettevaatlikult Scythia treppi mööda alla, mässitud paksudesse mantlitesse ja hoides käes seda vähest varandust, mida võis uue elu esimestel tundidel vaja minna.
Andrew Kayotis võis nende seast esialgu silma torgata. Ilmselt oli see vältimatu, sest ta oli keskealine tavalisest pikem meesterahvas, kes reisis üksi. Kuid ta ei jäänud sinna kauaks ootama. Keegi polnud talle vastu tulnud. Tal oli vaid üks kohver, seega ei vajanud ta pakikandjat. Tema dokumendid olid korras. Ta näitas oma passi ning jalutas siis kärmel sammul raudteejaama Rue Saint-Pierre’il ja ostis esimese klassi pileti Montreali.
Kayotis veetis merereisi vaikselt oma kajutis lugedes, jalutades mõnikord ka Scythia promenaadtekil, kuid ta kõneles vähe. See reis oli vahepaus kahe maailma, kahe identiteedi vahel. Tema tegelik nimi oli William Fisher. Tema tulevaseks nimeks saab Emil Goldfus. Dokumendid Kayotise nimele tegid maaletuleku mugavamaks, kuid ta tõmbas need ribadeks ja lasi tualetist alla kohe, kui Goldfus oli valmis ellu ärkama. Tema koodnimi oli Arach ning peale Quebecis maale astumist sai temast järgmiseks üheksaks aastaks kõige kõrgem Nõukogude spioon kogu Põhja-Ameerikas.
Tema üle peetud kohtuprotsessil nimetati Fisherit ohuks kogu vabale maailmale ning tsivilisatsioonile endale. Kuid vahest võiks teda hoopis pidada Nõukogude välisluure Forrest Gumpiks. Enamik temaga kohtunud ameeriklasi pidas teda „erakordselt arukaks” isikuks, mis polnud ka ime, kuna ta oskas viit keelt ja leidis tundideks meelelahutust logaritmitabelitest ja Riikliku Teadusakadeemia Toimetiste vanadest numbritest. Kuid too erakordne arukus ei viinud teda kuigi kaugele. Vedamisest oli tal märksa rohkem kasu. Ta oli leebe, stoiline, helde mees, oma elukutse jaoks ilmselgelt liiga hea iseloomuga, kes toetus 20. sajandi keskpaiga tormiliste kümnendite üleelamisel ennekõike oma õnnele, kuni leidis Atlanta föderaalvanglas viimaks oma rahusadama.
Tolleks ajaks, kui ajakiri Life avaldas artikli Bikini plahvatuste kohta, oli Fisher juba kauem kui aasta treeninud oma senise elu raskeima ülesande jaoks. See viis ta otse põhivaenlase ehk Ameerika Ühendriikide südamesse – too hiiglaslik ja segadusseajav riik, mis suutis toota nii relvi kui võid (ning ka Rita Hayworthi), ilma et kellegi kindel käsi selle majandust juhiks.
Fisheri põhiülesandeks oli uuesti üles ehitada Nõukogude spioonivõrk Ameerikas. Kui ta edu saavutab, hakkab Los Alamosest ja Tennessee osariigis asuvast Oak Ridge’i ülisalajasest tuumakütuse rikastamise laboratooriumist taas andmeid voolama. Stalini teadlased saavad aatomituuma lõhustamisega hakkama ning lähevad Läänest mööda nii tuumalõhustamise rakendamise kui vesinikupommide ehitamise vallas. Berliin, Washington ja London värisevad, ilma et kostuks ühtki lasku. Vähemalt nõnda unistati, ning kuni Fisher viibis turvaliselt KGB väljaõppelaagris Moskva-lähedastes metsades, polnud sedalaadi fantaseerimises midagi ohtlikku.
Fisheri ülemused valisid ta välja tema tausta ja isikuomaduste pärast. Nende arvates oli tegu vankumatult lojaalse ja distsiplineeritud mehega. Ta oli haritud, kuid mitte üleharitud. Sõjas näitas ta väärtuslikke ametioskusi ning ilmutas rindel julgust tule all. Ta oli geenius raadio vallas ning suutis samas üliedukalt tähelepandamatuks jääda.
Ta oli hoopis erinev KGB tuntuimatest briti värvatutest, nõndanimetatud Cambridge’i Viisikust, keda ta põlgas. Kim Philby, Donald Maclean, Guy Burgess, John Cairncross ja Anthony Blunt olid inglise klassiühiskonna hellitatud võsud. Fisheril polnud sünnipäraseid privileege ette näidata. Ta pidas end Nõukogude patrioodiks ning nägi eelnimetatutes vaid isamaa reetureid. Nad olid halva kuulsusega eluvennad. Tema oli askeet. Nemad olid diletandid. Tema oli sündinud bolševik – kuid ühtlasi külgetõmbavalt inimlik. „Temas oli midagi – kui tohib nii öelda – armastusväärset.” See hinnang pärineb mehelt, keda
Seitsmeaastase sõja (1754–1763) lahingutanner, kus 1759. aasta septembris võitlesid Inglise ja Prantsuse väed. Tuntud ka Quebeci lahingu nime all. (