Vereõed. Michael Mortimer
läks riiuli juurde, mis rippus teise töölaua kohal, kuid teda katkestati ja ta jäi seisma.
Hääl ukse juurest.
„Till-tall!“
Ta köhis hääle puhtaks, pani Longinesi kella lauakattele ja piilus silmanurgast väiksesse auto tahavaatepeeglisse, mis oli väljaspool akna külge kinni kruvitud.
Välisukse juures seisis pikas rohelises mantlis naine.
Ahaa. Klient, tõepoolest. Siin.
Ta pani raadio kinni, läks aeglaselt ukse juurde, tegi lukust lahti nii ülemise kui ka alumise luku ja avas.
Naine oli sale ja nägi välja ligi kolmekümne viie aastane.
„Te oskate kelli parandada, eks?“
Arvid noogutas ja vaatas otse naise helepruunidesse suurtesse silmadesse.
„Kuigi see siin on vaid mu tööruum,“ ütles ta. „Tegelikult on parem, kui te saaksite tulla minu poodi …“
„Ei, siin sobib mulle paremini,“ katkestas naine ja vaatas üle õla, enne kui lühikesest trepist alla astus. „Kui see teie jaoks probleem pole?“
„Eehh, õigupoolest mitte, ei, aga …“
Naine seisis juba põrandal ja jahe õhk puhus sisse, kuni Arvid ukse sulges.
„On teil muidu midagi selle vastu, et …“ naine vaatas vargsi aknast välja, „… et uks lukku panna?“
Ta ootas mõne sekundi ning märkas, et naine pööras tähelepanu tema näoilmele.
„Mul on teile nimelt veidi ebatavaline ülesanne,“ ütles ta.
Mees muigas, läks ukse juurde ja keeras lukuaugus võtit.
„Muidugi, muidugi.“
„Hästi.“
Naine vaatas toas pisut ringi.
See tuba on muidugi väga segamini, mõtles mees. Nii-öelda boheemlaslik kellassepp. Jah, seda pilku on varem nähtud.
Siis läks ta pikema töölaua juurde, kus lebas avatud karbis osadeks võetud Prantsuse pendelkell ja väiksemas plastkarbis nelinurkne art deco naistekell.
„See puudutab seda siin.“
Ta asetas letile ühe toosi. See oli kaetud tumepunase nahaga ja selle nurgad olid kulunud. Samal ajal kui naine silmatorkavalt aeglaselt haaki avas ja kaant lahti lasi, ei saanud mees loobuda vaatamast tema nägu ja tugevasti esile tõstetud rindu, mis rullkaelusega pulloveris vastu mantlikangast esile tikkusid.
Siis pööras ta pilgu allapoole ja nägi, mis seal lebas.
Ta pidi justkui sammu tagasi astuma, kui ta kella vahtis.
„See on pärandatud,“ ütles naine.
Tegu oli keeruka numbrilauaga taskukellaga. Paljud numbrid ja seierid helkisid lambivalguses.
„See on pehmelt öeldes üsna ebatavaline kell, millega te tulete,“ ütles ta ja köhatas. „Kas ma tohin selle välja võtta?“
„Loomulikult,“ ütles naine.
Arvid tõstis äärmise ettevaatlikkusega kella üles ja uuris seda väga lähedalt.
„See on isegi ülimalt ebatavaline kell,“ ütles ta.
„Jah, ma olen sellest aru saanud.“
Ta vaatas numbrilaua ülemist osa. Seal seisis peenutsevate tähtedega „Ball-Howard“.
„See kell on repiiteriga,“ ütles mees. „Kui see ütleb teile midagi?“
„Otseselt mitte.“
„See tähendab, et seda võib panna häiret andma, tihti, isegi iga veerand tunni tagant, kui seda tahta. Repiiteriga kellad on tänapäeval iseenesest päris haruldased.“
Ta ootas natuke, kuid naine vaid noogutas ja vaatas kella poole.
„Peale selle on see kolmeregistriline, nagu meie ütleme. Niisiis kolmikkronoskoop koos kuufaaside näitajaga. Sellise sees on tohutult peen käsitöö.“
Ta pööras taskukella, avas välise kellakapsli ja vaatas seespool olevaid pitsatijälgi.
„Lisaks on see ju valmistatud kõrge karaadisisaldusega kullast.“
Ta pani kellakapsli kokku ja viitas kaheteistkümnele väikesele kivikesele, mis ääristasid kogu numbrilauda.
„Ja need on tõenäoliselt teemandid.“
Ta sirutas ennast, muigas ja kehitas kergelt õlgu.
„See on Kanadast pärit. See oli minu vanaema sugulane, kes sõitis sinna millalgi 19. sajandil ning leidis Yukoni jõest kulda. Niisiis, ta leidis palju kulda. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga meie suguvõsas liigub legend, et nähtavasti oli USA-s ja Kanadas siis kellafirma, mis tegi kullakaevuritele ettepaneku kelli valada just sellest kullast, mida nad ise olid välja uhtnud.“
„Hmm, see võib küll paika pidada,“ ütles Arvid. „Neid oli nii palju, kes seal kulda otsisid. Ja kes seda ka leidsid. Ball-Howard oli igal juhul kindla peale üks eksklusiivsematest Ameerika kellamärkidest sel ajal.“
Mõlemad vaatasid kella.
„Ausalt öeldes on see täiesti fantastiline kell,“ jätkas ta. „Ma ei ole ealeski midagi sarnast näinud. Ja ma olen sellega ometi pea kakskümmend viis aastat tegelenud.“
„Tore kuulda,“ ütles naine. „Ja lisaks on seda sageli kasutatud, võin ma öelda. See ei ole kunagi kuskil pangaseifis lebanud, vaid alati kaasas olnud. Ja alati üles keeratud. See ei tohi nimelt seisma jääda. See tähendab nähtavasti ebaõnne, kui see seisma jääb. Õnnetusi. Jah, mingi ebausk muidugi, palju segaseid suguvõsalugusid. Aga kes olen mina, et saatust narrida, nüüd, mil see minu hoole all on,“ naeris ta.
„Nii et see on katkematult üle saja kolmekümne aasta käinud?“
„Jah … välja arvatud muidugi siis, kui seda parandati. Mul peaks siin tehtud parandustöödega paberitükk olema,“ ütles ta ja hakkas oma käekotis tuhnima. „See oli tegelikult üks sugulane, kes oli ilmselt kella omanik. Nad räägivad, et tal oli kell laeval kaasas, kui see Itaalia reisilaev Rootsi reisilaevale otsa sõitis. Mis selle nimi nüüd oligi? Häh, ma ei mäleta. Millalgi viiekümnendatel. Igatahes – minu sugulane pääses ja sai kella kaasa võtta.“
Ta leidis käsitsi kirjutatud paberitüki, kus seisis konksukestega kaunistatud käekirjas:
Services: 1. May 25, 1937, Steve Hollinghurst, Watchmaker,105 Fifth Avenue New York. 2. Aug 12, 1956, Clockmaker Ed Wise, 335 West Street, Boston. 3. 16. oktober, 1985, Antigua Relojeria, Calle de la Sal 2, Madrid.
Arvid muigas, kui ta paberitükki põgusalt luges.
„Ahaa, jajah, seda ma suudan ette kujutada,“ lausus ta. „Sellise erilise kella ümber leidub kindlasti palju vanu lugusid.“
„Nagu näete, oleme täitnud seda paberit kõigil kordadel, mil see varem paranduses on olnud. Nii et oleks hea, kui teiegi seda teete – juhul, kui te seda nüüd parandada oskate, tahan ma öelda.“
„Siis pean ma esmalt küsima: mis sellel viga on?“
Ta võttis kella ja hoidis seda otse enda ees.
„Viimasel ajal on see hakanud … jah, mitte seisma jääma. Aga maha jääma. Mõnikord mitu minutit ööpäevas.“
Mees noogutas. „Kindlasti ainult mustus. Ehk polegi nii veider, et see vajab pisut teenindust pärast nii paljusid aastaid? 1985, sellest on veidi aega möödas, kui seda viimati hooldati.“
Naise pilk rändas mööda pungil seinariiuleid ringi. „Aga ma kahtlen mõistagi … jah, otse asjast: saate te sellega hakkama? Ma ei taha jätta seda mõnele suvalisele kellassepale. Te saate kindlasti aru, mida ma öelda tahan.“
Mees tegi kätega väikese žesti.
„Absoluutselt.