Vereõed. Michael Mortimer
et mõned lapsed olid eemal suurte laste majas kiindunud ühte mängu. Erinevad hooned kõrgusid õuel nagu hütid. Keskel Kassipoja Pesa, kus väikelaste rühm nüüd oma puuviljapausi pidas, selle kõrval Lõvikoobas, kus kõige suurematel lastel oli pidevalt kogunemine, ja siis veel keskmine osa, Pantrikoobas, kollane maja, mis asus kohe teiste taga.
„Hei, kuulge!“ hüüdis üks kasvatajatest väikestele lastele. „Kas teil on Lõvikoopa juures tore?“
„Me ootame tegält lõvi!“ hüüdis üks tüdruk vastuseks.
„Ma lää … lää … lää,“ täiendas üks poiss, „läähän Vijale, oma õele järälä. Tal on …“
Poiss läks trepist üles suurte laste majja ja lipsas sisse. Kasvatajad noogutasid teineteisele ja üks neist läks vaatama, mis toimub. Samal ajal kostis kauget müra, kuskilt Bromma lennuväljalt põhjas. See kõlas täpselt nagu tavaliselt, kumedalt ja summutatult. Mitte keegi ei mõelnud neile helidele pikemalt, need olid osa siinsest argipäevast.
Nüüd tuli väike poiss Lõvikoopast tagasi välja trepile, vanem õde sabas. Ta kallistas pikalt oma väikevenda, kes ei tahtnud temast algul lahti lasta. See oli südamlik vaatepilt. Suur, viieaastane õde, peajagu pikem. Poiss napsas tüdruku jopest kinni, tõusis varvastele ja andis õe suule musi. Õde naeris ja siis naersid ka väikesed ümberringi, need, kes poissi ootasid. Seejärel sai õde vennalt väikese punase plastist päästeauto, sama auto, millega ta enne ringi käis, kõige ilusama, mille ta võis õele kinkida.
Siis oli hüvastijätt läbi ja poiss oli valmis oma esimeseks, isikliku toidumoonaga huvireisiks. Peagi tuli kogu see väike mudilastekamp joostes ülejäänud grupi poole.
„Nii kenasti tehtud!“ hüüdis üks kasvataja. „Kallistasid oma õde. Kas ta arvas, et see oli tore?“
„Jaa-aah! Ja ta sai minu tuletoriautot laenata!“
„Ja kui üliarmas teist, et jäite Taget ootama, kuigi ma seisin siin ja hüüdsin. Nii teevad head sõbrad!“
Mudilased naeratasid ja ei öelnud midagi.
„Nüüd siis on käes vestide aeg!“
Mõlemad kasvatajad hakkasid erkkollaseid helkurveste laiali jagama. Lapsed tirisid kannatlikult seljakotid seljast ning tõmbasid vestid Polarn O. Pyret kombinesoonide peale. Mitu last palus abi. Samal ajal rääkisid kasvatajad, kuidas nad jalutama lähevad: väravast välja ja üles metsatukka, mis asus teisel pool väikest kõrgendikku, ning siis alla Kyrksjöni järve ümber olevale märgalale. Seal võib ehk leida konnakulleseid ja …
Nende ettevalmistused katkestas miski.
Väga vali heli.
Omapärane vilisev heli.
„Kas see on ka lennuk?“ küsis üks poistest
Ta näitas sõrmega üle teiste õlgade.
Kasvatajad pöörasid end ümber ja vaatasid üles taeva poole, hoides käsi silme ees, et päikesekiired ei pimestaks.
Tume kontuur, mis lähenes ootamatult kiiresti, süstikukujuline tohutu suur … Nad ei jõudnud midagi öelda, see käis arusaamatult kiiresti.
Kõmin, määratu suur vari.
Õhuruum Stockholmi kohal, 14. aprill, kell 10.30
Lennuk oli täis. Brüsselist lendamine oli võtnud peaaegu kaks ja pool tundi ning plastilõhnaline õhk oli jõudnud muutuda veel lämmatavamaks ja soojemaks. Väike teleriekraan laepaneelis näitas, et lennuki kiirus oli 149 sõlme ja sihtkoha ilma sümboliks oli suur päike.
Reisijad olid oma kohvitopsid kokku kägardanud ja lauad üles tõstnud. Stjuuard tuletas kõigile meelde, et elektroonilised seadmed tuleb välja lülitada, ja stjuardess kõndis sihikindlalt läbi reisijatesalongi, et kontrollida, kas kõigi turvavööd on kinnitatud. Seejärel kadus ta eesmisse köögiruumi, kus ta sedamaid klappistme avas ning end rihmaga kinnitas. Ärimeeste sülearvutid olid kuulekalt vutlaritesse või portfellidesse pandud. Naised kohendasid oma kostüümijakkide hõlmu. Akna taga paistis, kuidas lennuk aeglaselt läbi pilvetortide allapoole vajus, ning all maa peal vilksatas tumesinine vesi ja osa Stockholmi lõunasaarestikust.
Lennuki kõhu alt kostis loksatus, kui telik avati. Maa-alad allpool olid tiheda hoonestusega: suured klotsitaolised elamukvartalid reas, linnasüda ise laotus suure saarega esiplaanil ja mitme teise saarega kaugemal. Väikese Bromma lennuvälja stardi- ja maandumisradadest, mis üheskoos meenutasid suurt arusaamatut kirjatähte, paistsid ebamäärased vilksatused.
„Näe, seal all see ongi, õnnetus, see sild, mis kokku varises,“ ütles üks reisijatest oma kaaslasele ja nad kummardusid aknast välja vaatama.
Samal ajal avanesid tiibadel maandumisklapid, kui lennukikere mõnusalt pehmelt pisut pidurdas. Nad olid jõudnud pilvedest läbi. Väinad ja lahed Stockholmi keskuses särasid kaunilt ning paljud sillad ja suured rohelised pargialad meenutasid brokolikimpe ke-set tänavavõrgustiku looklevaid kivimustreid.
Oli kuulda kumedat katkendlikku heli. Siis nägid mitmed reisijad, et terve parempoolne tiib õõtsub. Kaks mootorit näisid normaalselt töötavat, kuid peagi hakkas suitsu tulema, algul ühest ja siis teisest mootorist. Kolises tugevasti, lennuk lendas üle saare, seejärel kitsa väina ja sisenes siis suurema maa-ala kohale, mille kaugemas otsas asus maandumisradade kriipsumuster.
„Vaadake, mootorid!“ ütles üks vanem naine valjusti ja pööras ennast ümber, aga tundus, et stjuardessid ei kuulnud.
„Die Motoren!“ karjus üks ärimeestest, tegi turvavöö lahti ja tõusis püsti.
Stjuardess märkas teda.
„Please, keep your seat belt fastened!“2 lausus ta ning proovis sundida meest taas istet võtma.
„Aga tehke siis midagi!“ ütlesid mitmed reisijad ja osutasid tiivale.
„Keep calm,“ ütles stjuardess, kummardudes samal ajal ettepoole ja vaadates kahtlustavalt aknast välja, tiiva poole. Nad võisid tema ilmest näha, et ta ei suutnud oma silmi uskuda.
„Keep calm,“ ütles ta jälle. „Rahu!“ ja tormas siis ette, kokpiti suunas.
Samal ajal kostis valjuhääldist kapteni hüüatus:
„Cabin crew, instructions for emergency landing! Fasten your seat belts! I repeat, fasten your seat belts!“3
Reisijatesalongist kostis palju kisa ja üks naine hakkas nutma. Terve lennukikere rappus korraks, lõhnas põleva nafta järele. Nad asusid nüüd ainult ligi saja meetri kõrgusel maapinnast ja lennuk hakkas kiiresti kõrgust kaotama.
„Keep your seat belts fastened!“ ütles kapten ja samal hetkel jõnksatas lennuk nii ägedalt, et stjuardess vahekäiku pikali kukkus.
Ta proovis püsti tõusta, aga uue jõnksatuse tõttu kaotas ta uuesti tasakaalu ning maandus otse näoli põrandale.
„Bend forward, hold your knees. I repeat, bend forward and hold your knees!“4
Uus, tohutu kõmakas – šokilaine läbi lennuki – ja suur osa vasakust tiivast rebiti jõulise rapsuga lennukikere küljest lahti ning seinapaneelis oli näha ainult hiiglaslikku ovaalset ava. Nüüd karjusid kõik lennukis, mis korraga tublisti vasakule kaldus. Nad kerkisid taas pisut ja lennuk laperdas edasi läbi õhu. August paistsid puude ladvad, millest nad mööda sööstsid, ja maapind allpool lähenes tohutu kiirusega. Hapnikumaskid kõlkusid laes, avariivalgustus väreles põranda juures, mitmed käsipagasilahtrid avanesid nii, et joped ja kotid reisijatele pähe kukkusid, ning keegi hüüdis hooti seosetuid sõimusõnu. Samal ajal lendas stjuardess hooga ettepoole, näoli ühe tooli vastu, ning tema suust ja peast hakkas verd voolama.
Üks naine, kes istus turvavööga kinnitatult augu lähedal, karjus otse avavuse poole ja tema pikad juuksed lehvisid nagu pruun lipp
„Palun hoidke oma turvavöö kinnitatuna!“ Tlk.
„Salongi meeskond, juhised hädamaandumiseks! Kinnitage turvavööd! Ma kordan, kinnitage turvavööd!“ Tlk.
„Kallutage ettepoole, hoidke oma põlvedest kinni. Ma kordan, kummarduge, hoidke põlvedest!“ Tlk.