Vereõed. Michael Mortimer

      Arvid Ljunger oli söömist lõpetamas, kui ta kõrgelt ülevalt kumedaid ja kiirelt naksuvaid helisid kuulis. X2000 tormas välja põhja poolt, vanemalt Årstabroni sillalt, rööbaste kohal naksuvad hääled läbi silla vundamendi alla kostmas. Valgus helkis, kui päike aknaruutudelt, vagun vaguni järel, pika hallika rongi katusel vastu peegeldus. Juhtvagun oli ainult mõni sekund eespool silla keskel ja kogu rong oli hetk hiljem sillal väljas.

      Ta ei teinud helidest välja, rongid möödusid seal üleval kogu aeg. Sellega oldi harjutud juba kaua aega tagasi.

      Siis kuulis ta ühtäkki teistmoodi heli.

      Krigisevat, tohutu kõminaga läbisegi. Justkui kisendavat mürinat.

      Ta katkestas söömise ja vaatas üles silla poole.

      Kuskilt oli kuulda koera, kes haukus ja haukus ja haukus.

      Helid sillalt ei vaibunud, need läksid ainult võimsamaks.

      Arvid Ljunger ei suutnud pilku sillalt lahti tõmmata.

      Ta karjus täiest jõust.

      2

      Ta tajus, et tal õnnestus püsti tõusta. Ta tundis tzatzikit mööda püksisäärt alla voolamas. See sätendas päikeses, kuid ta ei taibanud, mis see oli. Aianduskruntide naised jooksid edasi-tagasi nagu koerad või siis hobused, kes end tagajalgadele püsti ajavad, või nagu kanad, kes arutult ringi siblivad. Nad olid temast nii kaugel.

      Mis see on, mida ma näen?

      Miski seisis vees, miski suur – külili. See nägi välja nagu hall ja väga paks terassammas, nagu lühike väike torn, klaasplaadid külgedel. Ta vaatas ja vaatas, kuid ikkagi ei saanud ta aru, mida ta nägi.

      Jah! Rongivagun. SJ vagun.

      See seisis küljele kallutatult peaaegu vertikaalselt vees ja osutas ülespoole. Ühel laiul silla all oli veel üks vagun ja vees, eemal Årsta poolel, lebas veel üks, mis osaliselt veest välja ulatus.

      Seal, kus vana Årstabroni sild tavaliselt seisis, oli näha ainult kaks võlvkaart.

      Puudus terve pikk rivi kõigi teiste kaartega, puudu oli ka mitmesaja meetri pikkune kaare sildeava.

      Peagi kostsid sireenid, täitsa lähedalt. Arvid seisis nagu transis ja jõllitas, märgates siis justkui silmanurgast, et üks alarmsõiduk saabus üle muru sõites just tema selja taha.

      „Lahkuge siit!“ hüüdis keegi valjuhääldisse ja nüüd ta nägi, et see oli ruuporiga tuletõrjuja, kes jooksis ringi ja jagas kõigile aianduskruntides korralduse lahkuda.

      Tundus, nagu ta ei suudaks ennast liigutada, kuid ta jooksis ikkagi. Ta jooksis üles, mitmete Ringvägenil seisvate kiirabiautode helide suunas, kuid kui ta tänavale kohale jõudis, ei olnud ühtegi autot näha. Ainult suur hulk inimesi, kes liikusid vastassuunas, alla vee poole.

      Ilma mõtlemata järgnes ta voolule, aga pöördus jälle, kui politsei valvesalk mööda läks.

      Ma olen ainult jalus.

      Kuhu ma siis minema peaks?

      Põrgut! Koju, pean ju koju sõitma!

      Ta tõmbas mobiiltelefoni püksitaskust välja ja valis lühinumbri, mis oli nimekirjas kõige esimene, tähistatud sõnaga KODU.

      Ei kostnud ühtegi kutsungit.

      Ta sörkis terve tee tagasi töökotta, proovides samal ajal ühtelugu uuesti helistada – kodu, kodu, kodu.

      Lena. Linus. Pean kuulma Lena häält. Pean teadma, et Linus – ta on ometi koolis. Miks ta peaks poppi tegema? Huvireis! Põrgu, huvireis!

      Ta püüdis kooli helistada, kuid ei saanud kedagi kätte.

      Ole rahulik, ole rahulik! Miks peaks ta rongis olema?

      Huvireis on ju järgmisel nädalal. Ega ometi täna? Ja see oli ju SJ-rong, mitte metroorong.

      Aga millal pagana päralt see neetud huvireis on?

      Ta tegi ukse lukust lahti ja lülitas ülal riiulil raadio sisse, samal ajal kui ta pöial ikka ja jälle numbrit valis.

      Ei, see oli ju eile?

      Kõik käis ringi.

      Pean maha rahunema.

      Huvireis oli eile.

      „Niisiis me katkestame kõik korralised saated seoses väga tõsise õnnetusega Årstavikeni lahe ääres Stockholmis. Üldsust kutsutakse üles siseruumidesse jääma ja asjata mitte liiklust koormama, kuna päästeteenistusel on vaja täielikku ligipääsu kogu Stockholmi keskuses. Niisiis, ma kordan. Stockholmi keskuses, Södermalmi linnaosas on juhtunud väga tõsine õnnetus ja päästeteenistus pöördub palvega üldsuse poole asjata mitte koormata teid ja tänavavõrgustikku. Lisaks kutsutakse kõiki üles võimalusel verd loovutama, sest Stockholmi erakorralise meditsiini osakondades on hetkel selle järele väga suur vajadus.“

      Arvid vaatas aknast välja. Üks helikopter rippus Årstavikeni lahe kohal õhus, aga midagi muud ei olnud võimalik näha. Ta läks ruttu keerdtrepist üles diivani juurde, pani teleri käima ja klõpsis ette kanali SVT1.

      Teleris näidati üldpilti uuest, läänepoolsest Årstabroni sillast. Allpool paistsid Årsta laiud ja Årstavikeni laht, kus sõitis ringi kümmekond kummipaati ja politseilaevu ja merepäästelaevu. Randadel seisid rivis tuletõrjeautod, politsei valvesalgad ja kiirabiautod.

      „Jah, nagu me näeme, on suur osa Årstabroni silla ülemisest ehitisest ja võlvidest vette varisenud. Informatsiooni kohaselt juhtus see siis, kui kuue vaguniga rong sellest üle sõitis. Juhtvagun ja esimene vagun on üles rööbastele jäänud. Neli vagunit kuuest on järelikult alla vette langenud, üks neist Årsta laidudele, mida me näeme paremal. Veel üks vagun lebab osaliselt vees ja osaliselt ühel Årsta laidudest, kus üks vanem hoone on samuti kahjustada saanud ja süttinud. Veel ei ole täpsemaid andmeid hukkunute ega vigastatute kohta, kuid kiirabi sõidab praegu pidevalt edasi-tagasi õnnetuskoha ja haiglate vahet. Näib, nagu nüüd palutakse meil eemalduda. Ulatuslik päästeoperatsioon kestab ja nüüd tuleb laevu juurde, mitu lõbusõidupaati on juba vabatahtlikega kohal. Tundub, et vabatahtlikud sukeldujad üritavad inimesi vees päästa. SJ-ist saadud info järgi teame nüüd, et rongis oli vähemalt 438 inimest. Silla kohta võime siiani öelda, et see ehitati 1920ndatel, kuid alles mõne aasta eest läbis see ulatuslikud renoveerimistööd. Aga see on nüüd nõnda kokku varisenud. Pole mingeid andmeid selle kohta, et õnnetusega seoses oleks esinenud plahvatust …“

      Arvid proovis jälle