Vaikne nurgake. Oskar Luts
ikka minu juurde. Vana Lücke seab kõik korda, ja peaasi: ta on odav oma tööga. Vanal Lückel on veel südames tilgake ristiinimese verd, olgugi et sisetundetud inimesed tegid ta paljaks ja saatsid kerjama. Kas pole õigus, härra Vestberg?“
„Muidugi, muidugi,“ noogutab küsitav peaga, „täiesti õigus. Minu proua ei jõua küllalt kiita teie tööosavust.“
„Kas kuulete?“ kähku pöördub peenmehaanik siis jälle minu poole. „Kas kuulete, mis minust räägitakse? Oo, oleks mul rohkem sääraseid kundesid nagu proua Vestberg, mis mul siis puuduks!“ Nojaa, aga nüüd siis jääb nii, et kui mulle peaks tarvis minema, midagi niisugust, siis tulgu ainult tema juurde. Kas pole õigus?
Muidugi teen seda. Kuhu mujale ma siis peaksin minema?
Väga hea, aga nüüd ta jälle peab tõttama oma töökotta, et täna veel m ö l l a t a paar-kolm tundi: ega kevadegi rõõmusta südant, kui nälg on majas.
Võtab pumpkaevu juurest veega täidetud pange ja veeuputusaegsete kõrgete kalosside kolksudes läheb uulit saäärse maja poole, käies naljakasti pildudes oma peenikesi jalgu üksteise ette nagu koote; kui tema jäljed jääksid lumme, siis võiks arvata, et seda teed on käinud ühejalgne inimene. Härra Lücke vanadust on tema välimuse järele võimatu kindlaks teha, aga kui ta end peseks vee ja seebiga, laseks maha ajada oma harjased ja soeks oma metsikuid juuksekahle, siis ta igatahes näiks aastat kümme nooremana.
„Jah, nii on see maailma elu!“ vaatab härra Vestberg minejale järele ning raputab pead. „See, mis ta siin praegu ütles, on õigus; ta tõesti oli rikas inimene, kuni talt võeti mõis. Noh, aga nüüd? – Eks te näinud ise, milleni ta on jõudnud, õigemini küll: mitte jõudnud, vaid langenud.“
Aga miks ta siis ei kanna vähemalt oma välimusegi eest rohkem hoolt?
„Oh, sellest juba on minul temaga juttu olnud. Ta on otsustanud kõige peale käega heita ja ütleb, et polevat tal nüüd enam kellegi ees vaja uhkustada; et nüüd just vaja kõigile näidata, missuguse viletsuseni teda on viinud eestlaste ülekohus. Nii hull see asi muidugi ei ole, nagu ta seda meeleldi paista laseb. Tal veel on varandust. Aga kui palju nimelt – kes seda teab; väärika rõivastusega tal igatahes on täidetud mitu kappi. Oleks ta tõesti nii armetu, nagu kõigile kaebab, kuidas ta siis saaks tihti pummeldada, vahel isegi päevade kaupa.“
On’s ta üksik?
„Ei, kuis nii – üksik? Abikaasa ja kaks last. Lapsed küll juba on peaaegu täiskasvanud ja ise teenivad endile leiba – tütar ühes kaupluses müüjannana, poeg mehaaniku õpilasena meie tehases.“ Jah, niisugune on see inimese elu. Kes teab, mis meidki veel kord ootab? Ajad on ärevad ja kogu maailma rahvad istuvad otsekui püssirohu salvedes. „Aga,“ väristab õlgu, „läki nüüd sisse – vilu hakkab. Küllap me suvel kasutame iga vaba tundi, kas jalutades aias või istudes rõdul.“
Ja vaadaku ma nüüd veel neid väätkasvegi siin eesukse ümber: kas pole needki praegu ainult hõredad ja paljad raod; aga suvel nad kujundavad tiheda, peaaegu läbipaistmatu lehestiku. Öeldakse küll, et Jumala arm olevat alati suur, aga eriti suur see on just suviti.
Astume majja, ning lahke korteriperemees kutsub mind saali – suitsetaksime seal veidi ja ajaksime veel mõne sõna juttu; tal on veel pisut vaba aega, siis peab minema tehasesse vaatama, kas seal ei vajata tema nõu ja abi. Härra Vestberg, nagu ta nüüd ütleb juba selgemini, on raamatupidaja ameti kõrval ühtlasi ka väike osanik ses ettevõttes.
Aga näe, vaevalt oleme alustanud jutlemist, kui söögitoast tuleb peretütar Heete, areldi läheneb mulle ja, huulekesed paluvalt toruli, nurub alandlikult:
„Härra Anderson, kas te oleksite nii hea ja mängiksite meile paar palakest oma viiulil?“
„ Kusch, kusch, Heete!“ tõrjub härra Vestberg tütart eemale. „Juba esimesel päeval sa hakkad tüütama meie külalist. See ei lähe!“
„Aga ma ju ei tüüta teda, ma ainult palun, et ta mängiks veidi; ja ometi mitte üksi minule, vaid ka sinule ja mammile.“
„Milline kärsitus!“ ohkab pereisa. „Kas siis sellega pole aega? Võib-olla tahab härra… Anderson peale lõunasööki natuke puhata, nüüd aga tuled sina oma mangumisega.“ Ning minule: „Ärge pange tähelegi seda juttu. Tulevikus te arvatavasti näete ja kuulete siin mõningaidki väikesi veidrusi, kuid ärge võtke neid kuigi tõsiselt; ja mida varem te enda isiku siin maksma panete, seda parem.“
Noh, pole viga, küllap me kuidagi kokku lepime.
Toon oma „farmist“ viiuli, olles isegi huvitatud, kuidas ta kõlab ses uues ruumistikus. Juba esimeste poognatõmmete järel seltsib pereprouagi meiega, vaikselt istub diivanile, lasetab käed rüppe ning kuulab teraselt. Aga Heete tingimata peab kolistama klaveripingiga, enne kui see leiab kohase asendi.
Lõpetades mängu, saan suurte kiiduavalduste osaliseks, otsekui oleksin näidanud oma kunsti mõnel heategeval peol. Ent mis sellest: ma juba olen küllalt harjunud sellise odava kraamiga.
Nojaa, aga nüüd, kus mina olen täitnud oma ülesande, peab ka preili Heete meile mängima klaveril.
„Oh, Jumal, ma ju ei mõista midagi!“ punastab tüdruk, kähku tõuseb pingilt ja tahab põgeneda teise tuppa, kuid ema vali ja ähvardav: „Heete, mach’ Fachsen!“ sunnib teda lävel peatuma. „Ah, mammi,“ kaebleb, „ma täna ei saa. Luba, et mängin homme!“
„Sa kohe istud klaveri juurde!“ kurjustab ema. „Kas härra Anderson laskis end kaua paluda?“
Jonnakas nutuvine näol, peretütar viimaks avab klaveri ja mängib paar lihtsavõitu tükki. Ta ei mängi halvasti – temasuguse kohta igatahes küllaltki hästi –, aga pole raske taibata, et ta nende muusikapaladega saaks toime märksa paremini, kui teda poleks s u n n i t u d mängima. Ja nüüd, teinud oma t ü k i töö, ta tõuseb klaveri juurest, heidab emale altkulmu pilgu ning mossis näoga eemaldub saalist.
„Niisugune tõrges tüdruk!“ hüüab ema talle järele. „Vaata sa mul!“
Jälle ohkab pereisa. „Ei, Elviine,“ ütleb tasa, „sa ei peaks temaga alati kurjustama – ta muutub tuimaks.“
„Ah nii?“ peatub proua Vestbergi pahane, peaaegu tige pilk oma mehel. „Aga ütle siis ometi, armas Robert, mis ma pean tegema? Kas laskma põlvili ta ette ja paluma: tehku nii ja nii? Et sa küll kõikjale pead end vahele segama! Merkwürdig!“
„Ah, jätame selle!“ teeb härra Vestberg rahustava käeliigutuse. „Ma ei mõtelnud seda sugugi nii.“
„Aga kuidas sa siis mõtlesid?“ püüab proua naera tada. Korteriperemees nagu tahaks midagi vastata, kuid selle asemel vaikides süütab uue paberossi ja vaatab aknast välja. Hea küll, ta peab nüüd minema kontorisse vaatama, kuidas seal…
Nojaa, minagi pean täna veel tegema ühe käigu kesklinna. Niisiis…
Proua Vestbergi tööpäev algab kell ½7 hommikuti. Siis hakkab köögist kostma priimuse kahinat ja söögiriistade tärinat. Mulle on see kõik selgesti kuulda, sest kööki lahutab minu toast ainult väike poolpime ruumike, mis omal ajal arvatavasti ehitati teenijale, kuid nüüd kasuta takse panipaigaks suuremaile kööginõudele, milli seid vajatakse harva.
Muidugi pole nimetatud hommikutund voodist tõusmiseks kuigi varajane ja teisiti polegi võimalik korraldada päevaprogrammi. Härra Vestberg tahab kell 8 olla äris, ja preili Heete p e a b samal ajal olema koolis. Muuseas ütles pereproua mulle juba toa väljaüürimisel, et hommikune kohv on sel ja sel ajal.
Siis ma kuulen, kuis köögiuks avatakse väljaspoolt ja keegi komberdab üle läve. Tean, see on poolpime ja poolkurt vanamutt Leise kõrvalkorterist.
„Ah, tere hommikut, proua Vestberg!“ karjub heleda häälega. „Kuidas te magasite?“
„Tere hommikut, naabrinna!“ vastab pereproua. „Tänan, magasin väga hästi. Kevadel ma alati magan hästi. Aga teie?“
„Oh, armas naabrinna, minagi magaksin hästi,