Vaikne nurgake. Oskar Luts
ei!“ köhatab isand Lücke ja teeb mu valekoorma märksa kergemaks. Neis asjus on tema hoopis teisel arvamusel kui härra Vestberg. – „Enne töö, siis lõbu. Olgu su kohustus suur või väike, aga see peab saama täidetud. Kas sure või sünnita, aga tee, mis vaja teha. Mina härra Andersoni asemel küll milgi tingimusel ei jätaks loengul käimata.“
Tööstur-raamatupidaja saadab talle mõruda pilgu ja küllap ta mõtleb sedasama, mis minagi. – Vana lakkekauss tahab minust vabaneda: seda suurem oleks siis tema osa pudeli sisust.
Muidugi ma jääksin meeleldi, kas või selleks, et peen-jaburile teha meelehärmi, aga vaat needsamad pereproua sõnad: „Ei tule ometi mina teile lauda katma!“ Ja siis veel tahaksin kas või eemaltki näha, kuidas proua viskab välja selle sammaldanud sea. Muide mind tihti kõditab uudishimu ja kahjurõõm, kui teisel kipub halvasti minema v ä i k e s i s a s j u s.
Heete istub saalis ja nähtavasti uurib nüüd tõsisemalt oma koolitöid. Siiski ta oleks endale pidanud valima vaiksema toa: läbi veranda klaasukse kostab siia iga sõna, mis öeldakse väljas.
„Härra Anderson,“ tõuseb peretütar diivanilt ja ajab huulekesed toruli, „kas teil on paar minutit vaba aega?“
„Arvan, et niipalju ikkagi peaks olema.“
„Oi, palun, siis aidake mind natuke. See rumal ülesanne siin…“
„Mis on selle ülesandega?“
„Ma kuidagi ei saa sellest jagu.“
Noh, siis see ülesanne ju polegi rumal; siis ta igatahes on küllalt kaval sellise kärsitu plika jaoks. „Hea küll, vaatame, mis siin peaks tegema.“
Istun diivanile, silmitsen ülesannet. Aga kohe nihutab peretütar enda minule niivõrd lähedale, et istume külg külje vastu. Püüan minagi edasi nihkuda, kuid üks saalidiivan ometi pole kilomeetripikkune; varsti ma tunnen end otsekui klambrite vahel: ühel pool – diivani ilu nikerdustega kõrvalleen, teisel – Heete.
Et võimalikult ruttu pääseda piinlikust seisundist, ma lahendan ülesande nii-öelda tuulekiirusel ja juba olen tõusmas, kui Heete minult palub veel mingisugust seletust. Ja seni, kui ma seletan, ilmub rõdule proua Vestberg, kes nähtavasti on lõpetanud oma aiatöö.
„Noh, mis see siis tähendab?“ kuulen teda kurjustavat. „Sina, Robert, pole linagi lauale laotanud. Kuidas see siis nüüd kõlbab?“
„Arvasime, et pole vaja seda asja ajada nii pühalikult,“ kobab pereisa taskuis, otsides tuld oma kustunud sigarile.
„Vaat mis ta kõik välja mõtleb!“
„Ei, kas teate, armuline proua,“ – tahab härra Lücke end vahele segada, kuid pereproua ei vaatagi tema poole. „Kus on härra Anderson?“ küsib, lõigates otsekui kääridega katki peenmehaaniku põrina.
„Ta läks ülikooli, loengule.“
„Jah, ta läks loengule,“ kordab Lücke, heites igatseva pilgu viinapudeli poole.
„Soo, soo. Aga, Robert, miks sa mulle seda kohe ei ütelnud?“
„Ma ei teadnud, et ta täna veel kuhugi läheb.“
Katkestan oma seletuse ülesande kohta ja teritan kõrvu. „Noh,“ mõtlen, „nüüd siis tulebki see pärispauk, millega naaber Lücke aiast välja paisatakse.“
Ent pauku ja plahvatust ei järgne; selle asemel kuulen jälle ainult proua Vestbergi sõnu:
„Fui, kuidas see kõik on vastik! Aga ärge arvake, härrased, et ma teile kahe isiku peale nii palju viina jätan. Oodake veidi, ma toon pudeli ja valan ära vähemalt poole.“
Näen veel ainult niipalju, kuidas Lücke kergitab kulme ja teeb minu korteriperemehele veidra grimassi, siis astub proua Vestberg saali ning imestunult seisatab ukse juures. „Noh, härra Anderson,“ naeratab, „te ju olete lubanud minna loengule?“
Jah, sinna ma lähengi; enne annan siin preili Heetele veidike head nõu.
„Ai, Heete, kas sul pole häbi tülitada härra Andersoni!“ raputab pereproua pead. „Praegu ta töötas aias minu eest, nüüd sinagi…“
„Härra Anderson ise tahtis näha minu ülesannet,“ valetab tüdruk häbematult.
„Noh, siis laseb see asi end veel kuidagi vabandada.“ Ning minule, hoiatades sõrmega: „Ärge te hakake hellitama seda tüdrukut – tema mõistab enda heaks väga hästi kasutada teiste vastutulelikkust. Nii see juba oli härra Reiniga, kuni nad läksid tülli… ma ei tea, millisel põhjusel.“
„Härra Rein on lambapea!“ ütleb Heete selge häälega, otsekui vastaks klassitoas mõnele küsimusele.
„Kas sa oled vait, Heete!“ käratab mamma, kopsates kannaga vastu põrandat.
„Mispärast ma peaksin vaikima,“ kehitab peretütar õlgu, „kui Rein tõesti on lambapea?“
„Kas kuuled, Heete, ma hoiatan sind viimast korda. Pane tähele!“
Mõneks hetkeks tekib väikses saalis suur vaikus. Ainult rõdult kostab härra Vestbergi ja naabri jutukõmin. Hoovis kutsub keegi majapreilidest oma tömbi sabaga kassi: „Tudli, Tudli, Tudli, Tuudli!“ Siis hakkab kiunuma pumpkaevu raske raud.
„Väga kahju, härra Anderson,“ ütleb pereproua, olles veidi oodanud, kas tütrelt ei järgne veel mõnda sakilist sõna, „et teil pole aega meiega natuke istuda rõdul. Keedaksin teed, ja siis see oleks ühtlasi ka tänane õhtusöök.“
Hea küll, ma jätan vahele selle tänase loengu; jään koju.
„Suurepärane! Muidu… mis see tähendab? Vana on lauale tassinud terve pudeli napsi ja nüüd tahetakse seda kahekesi tühjaks trimbata! Vaat millised toredad sellid! Hoopis teine asi on siis, kui teiegi võtate osa sellest istungist.“
Võtab söögitoast laudlina ning läheb tagasi rõdule.
Heete puudutab mu kätt:
„Nüüd, härra Anderson, vist küll olete minu peale väga pahane?“
Mispärast nii?
„Noh, ma ju praegu valetasin mammale, nagu oleksite teie huvitatud minu ülesandeist.“
Ah, see väike asjake. Sellest ei maksa kõneldagi.
„Aga kas te ei karda, et ma sel kombel õpin valetama suuremaiski asjus?“
Jah, noh, pole ju mina tema kasvataja.
„Te olete tubli mees!“ pigistab tüdruk minu käeselga. „Teie võite veel kaugele jõuda. Ei, ma räägin päris tõsiselt, sest kohe on näha, kellest saab midagi, ja kellest mitte. Reinist näiteks ei saa mitte midagi.“
Hm. Aga mispärast ta nimetas Reini lambapeaks?
„Sellepärast, et ta on selle nime väärt. Kui ma temaga püüdsin luua lihtsat seltsimehelikku vahekorda, siis tahak kas mind noomima ja ütles, et ma ei olevat küllalt korralik oma aastate kohta, et mul oleks juba aeg aru pähe võtta. Ei mäletagi enam hästi, mis ta mulle kõik ütles, aga igatahes ta solvas mind, ja sellest saadik ma enam ei kõnele temaga. Ma isegi ei vasta tema tervitusele.“
Nojaa, aga kaunis huvitav, mil kombel ta’s tahtis luua seltsimehelikku vahekorda?
„Noh, üsna lihtsalt. Te mõtelge ainult: inimene elab meie juures juba kauemat aega, aga alati teeskleb, otsekui näeks mind esimest korda elus. Ei juttu ega nalja ega midagi sellist, mis inimesi lähendaks üksteisele. Kuiv nagu puu. Ja minule ikka: „Preili Vestberg ja preili Vestberg! Aga mis p r e i l i mina’s praegu veel olen? Las ma enne lõpetan kooli – kui ma üldse lõpetan – ja käin leeris, olgu siis vahest ehk… Ja siis kogu tema reeglipärane, liialdatud viisakus, otsekui raamatust õpitud! Päh! See läks mulle läilaks, ja siis ma ütlesin talle: „Jäta, Juku, oma veiderdused! Olgem niisugused, nagu me oleme!“ Ent just see ei mahtunud tema hinge, ta läks põlema nagu kibuvitsapõõsas ja noomis mind vaeseomaks. Aga sõitku põrgu! On’s mulle