Turms, surematu. Mika Waltari
Ärge puudutage teda. Mida ta ka teinud pole, ta on teoks teinud jumalate tahet, mitte oma tahet. Ta on süütu.”
Preestrid hakkasid omavahel pomisema ja ütlesid: „See ei ole jumalate kõne. Ta ei räägi pühal kolmjalal istudes, see uim on vale uim. Viige ta minema.”
Kuid oma seisundis oli ta teenijatest tugevam. Ta hakkas ähvardades karjuma ja märatsema: „Ma näen tulekahjude suitsu mere taga. See mees tuli, käed nõgised. Ta tuli, nägu nõgine, tulehaavad külgedes. Mina pesen ta puhtaks. Siis on ta puhas ja vaba. Vaba minema ja tulema, nagu ta ise tahab. Mitte nii nagu teie tahate.”
Nõndapalju rääkis ta selgelt ja arusaadavalt. Siis algasid krambid, suust purskas vahtu, ta kiljus ja vajus meelemärkusetult teenijate käte vahele. Need viisid ta minema ning preestrid ümbritsesid mind värisedes ja kohkunult.
„Me peame omavahel nõu pidama,” ütlesid nad. „Kuid ära karda. Oraakel on su vabastanud ja sa pole kes tahes, sest muidu ei oleks teda tabanud püha vihahoog ainuüksi sinu nägemisest. Ometi ei või me tema sõnu üles kirjutada, kuna ta ei lausunud neid pühal kolmjalal istudes. Kuid me peame need meeles.”
Nad hõõrusid sõbralikult mu kätele ja jalgadele altarilt võetud loorberipuutuhka, juhatasid mu templist välja ja usaldasid teenrite hoolde, et need mulle süüa ja juua annaksid. Teenrid olid ära toonud mu porised riided ja nahkranitsa, mille olin jätnud püha tiigi äärde. Katsunud käte vahel mu pealisriiete peent villast kangast märkasid preestrid, et ma polnud vaene mees. Nad rahunesid veelgi rohkem, kui avasin ranitsa ja andsin neile koti, milles oli hulk Mileetose lõvipeaga kuldrahasid ja Efesose mesilasega vermitud hõbedat.
Lõpuks andsin nende kätte mõlemad pitseeritud vahatahvlid, mis pidid minu eest rääkima. Nad lubasid need läbi lugeda ja pärast seda mind üle kuulata. Teenrid panid mu lihtsasse tuppa kinni. Järgmisel päeval andsid nad nõu, kuidas pidin paastuma ja end puhastama, et mu keel oleks puhas ja mu süda oleks puhas, kui astun uuesti preestrite ette.
Teel Delfi tühjale jooksurajale nägin õhus välkumas oda, ehkki jooksurada ise oli juba mäe varjus. Oda välgahtas õhus ja kukkus varju ning see välgahtus torkas mu südant otsekui märk ja enne. Seejärel nägin endavanust, kuid minust rohkem karastatud noormeest, kes jooksis maasse tunginud oda kergel sammul ära tooma.
Vaatasin teda, kui tegin ringi mööda jooksurada. Ta nägu oli pahur ja vaenulik, ta rinnal oli inetu arm, ta jäsemed olid lihastest kühmlikud. Ometi oli kõik temas täis enesekindlust ja jõu ilu, nii et ta oli minu meelest kõige ilusam nooruk, keda olin näinud.
„Jookse koos minuga,” hõikasin talle. „Ma olen väsinud iseendaga võistlemast.”
Ta torkas oda maasse ja jooksis mu kõrvale stardipaika. „Läks,” ütles ta ja me alustasime jooksu. Kuna olin temast kergem, arvasin, et võidan hõlpsasti, kuid ta jooksis vabalt ja ma pidin kõik välja panema, et teda rinna võrra võita.
Olime mõlemad võhmal ja hingeldasime, ehkki püüdsime seda teise eest salata. „Sa jooksed hästi,” ütles ta. „Viskame oda, siis saame endid paremini võrrelda.”
Tal oli sparta oda. Kaalusin seda käes, kuid ei tahtnud tunnistada, et ma polnud harjunud nii rasket oda viskama. Võtsin hoogu ja viskasin ega olnud oma arust kunagi enne suutnud jõudu nii hästi rakendada. Oda lendas kaugemale kui olin arvanud. Muhelesin tahtmatult, kui jooksin seda ära tooma ja viset märkima. Muhelesin veel ka siis, kui oda tema kätte andsin. Kuid tema lennutas selle vaevata mitme odapikkuse võrra minu märgist kaugemale.
„On see alles vise,” ütlesin imestades. „Kuid kaugushüppeks oled sa liiga turske. Kas tahad proovida?”
Ent ka kaugushüppes ei võitnud ma teda rohkem kui juuksekarva võrra. Ta osutas sõnagi lausumata kettale. Heitsin, kuid tema heide vuhises otsekui kullilennul minu märgist kaugele mööda. Siis ta naeratas ja ütles: „Otsustab maadlus.”
Teda vaadates tundsin kummalist vastumeelsust maadelda. Mitte sellepärast, et teadsin – ta võidab mind kergesti. Ma ei tahtnud, et ta mind puudutab ja maadeldes käsivarred minu ümber põimib. Mingi välgatus ta sünges pilgus hoiatas mind naeratusest hoolimata.
„Sa oled minust parem,” laususin ma. „Tunnistan sinu võitjaks.”
Pärast seda ei vahetanud me omavahel enam sõnagi, vaid me mõlemad mängisime end tühja väljaku omal poolel higiseks. Kui läksin sügisvihmast paisunud oja äärde, järgnes ta mulle kõheldes. Kui olin end pesnud ja keha liivaga kuivaks hõõrunud, tegi tema sedasama. Ta palus mulle otsa vaatamata: „Kas hõõruksid mu selga liivaga?”
Ma hõõrusin ta selja puhtaks ja tema hõõrus minu selga nii kõvasti, et kartsin nahka kärisevat. Tõmbasin end hüüatades ta käte vahelt lahti ja pritsisin talle vett vastu silmi. Ta naeratas, kuid ei teinud nii lapselikku mängu kaasa. Ma näitasin sõrmega armile ta rinnal ning küsisin: „Kas sa oled sõjamees?”
Ta ütles uhkelt: „Ma olen Spartast.”
Vaatasin teda endisest uudishimulikumalt, sest ta oli esimene lakedaimonlane5, keda nägin. Kuid ta ei olnud toores ja tundetu, nagu väideti Spartat oma kodanikke kasvatavat. Teadsin, et ta linnal ei olnud müüre, sest Sparta mehed olid linna ainus müür ning uhkustasid sellega. Kuid ma teadsin ka, et spartalastel polnud lubatud oma maalt lahkuda muidu, kui väeüksustena ja sõtta. Ta luges mu mõtteid pilgust, sest seletas küsimata:
„Olen nagu sinagi oraakli vang. Meie kuningas Kleomenes6, minu onu, nägi minust halba und ja saatis mu maalt välja. Olen Heraklese järglasi.”
Ma tahtsin kangesti öelda, et teades Heraklese iseloomu ja rännakuid läbi kogu maa, oli tal kindlasti kõigis maailma maades tuhandeid järglasi. Kuid teda vaadates lämmatasin oma mõttes joonialiku pilke. Teda oli ilus vaadata ja ta oli rühikam kui ükski noormees, keda olin enne näinud.
Ta luges küsimata üles oma sugupuu ning ütles lõpuks: „Mu isa oli Dorieus ja ta tunnistati oma kaasaegsete seas kõige ilusamaks. Ta tekitas isamaal paksu verd ning ta läks mere taha läände endale Itaalias või Sitsiilias uut isamaad vallutama. Ta langes seal juba hulk aastaid tagasi.”
Mornilt kulme kortsutades nähvas ta äkki: „Miks sa vahid mind? Dorieus oli mu päris isa. Seepärast on mul pärast Spartast lahkumist õigus soovi korral Dorieuse nime kasutada. Mu ema rääkis temast mulle enne, kui sain seitsmeseks ja ta pidi mu andma riigi kasvatada. Mu seaduslikust isast ei olnud asja lapsi saama. Siis saatis ta salamahti Dorieuse ema juurde, nagu Spartas ka abielumehed võivad käia naiste juures ainult vargsi ja salaja. See kõik on tõsi ja ega mind oleks Spartast pagendatud, kui mu päris isa ei oleks olnud Dorieus.”
Oleksin võinud vanduda, et Trooja sõjast saadik oli spartalastel täie õigusega põhjust liiga ilusaid mehi ja liiga ilusaid naisi kahtlustada. Kuid sain aru, et see oli tema hell koht. Ma sain sellest hästi aru, sest minu enda sünnipära oli veelgi kummalisem. Me panime end üle äärte ajava oja ääres riidesse. Delfi ümmargune org pimenes me jalge ees. Mäed hõõgusid lillakalt. Tundsin liikmeis mängu väsimust. Olin puhas, olin elus, olin tugev. Mu südames õhkus sõprus tolle võõra Dorieuse vastu, kes oli olnud nõus minuga võistlema, küsimata, kes ja mis ma olin.
Kui me mööda mägirada templit ümbritsevate ehitiste poole laskusime, vaatas ta mind mitu korda kõrvalt ja ütles lõpuks: „Sa meeldid mulle, ehkki meie, lakedaimonlased, välismaalasi võõrastame. Kuid ma olen üksi ja üksi on raske olla, kui oled kogu oma noorusaja kasvanud teiste noorukite hulgas. Oma rahvast lahutatuna pole ma seotud oma rahva kommetega. Sellegipoolest on meie tavad minus tugevad nagu ahelad. Sestap oleksin meelsasti sõjas surma saanud, mu nimi oleks kirjutatud hauakivile ja ma ei oleks siin.”
„Eks minagi ole üksi,” kostsin ma. „Ma tulin Delfisse omal tahtel, et end kas puhastada või surra. Minu arust polnud mingit mõtet elada, kui olen linnale ja kogu Jooniale ainult needust toonud.”
Ta vaatas mind pärast suplemist krussi tõmbunud juuste alt umbuskliku pilguga. Sirutasin vannutades käed ette ja palusin: „Ära mõista mind hukka, kui pole mind
Lakedaimon – Sparta teine nimi.
Kleomenes – Sparta kuningas (u 520–488 eKr).