Turms, surematu. Mika Waltari
mahapõletamine on suurim kuritegu, mis Jooniat oleks võinud tabada. Me väriseme suurkuninga viha ees. Seda tegu ei saa enam tegematuks teha. Me lasksime mässavatel rahvaässitajatel Ateena meestega Sardeisi minna, sest me ei saanud neid takistada ja lootsime, et pärslased nad tapavad. Kui nad olid läinud, said linna oma võimu alla õiglased mehed. See mäss vabaduse nimel on äratanud nii suurt viha, et me pidasime nendega väljaspool linna maha lahingu. Nad tulid pärslastest tagaaetuna ja kimbutasid öösel meie naisi. Me panime pööbli ees värava kinni ja käskisime neil minna, kuhu ise tahavad. Kuid Aristagoras11 Mileetosest ähvardab saata laevastiku ja sõjaväe meie linna vallutama, kui me väravaid jälle mässule ei ava. Me tahame ainult rahu. Kas me peame pidama sõda pärslaste või omaenda hõimlaste vastu?
Kõiges on süüdi noorsoo rikutus, kergemeelsed kombed ja suurelisus. Aga mis saame meie parata, kui Joonia targad teevad mis saavad, et hävitada usku jumalatesse? Ka Herakleitos on laimaja. Kui me temalt abi palusime, käskis ta meil minna ja end ise üles puua. Ta õpetab, et kõik on sündinud tulest ning läheb mööda üles- ja allapoole viivaid treppe tulle tagasi. Temalt on see Turms õpetust saanud ja me ei usu, et ta oleks Lüüdia Kybele templi maha põletanud, kui Herakleitos poleks talle alailma tulest ladranud.
Me elame halval ajal. Laske siis see Turms järsakust alla visata, et ta ei põhjustaks rohkem needust kui ta juba on meie linnale põhjustanud. Kui oleme kuulnud, et ta on surnud, saadame heal meelel Delfi pühapaika hõbedast kolmjala. Meil on tublisid kullasseppi.”
Kui olin läbi lugenud selle õela kirja, mis pidi mind kaitsma, sain vihaseks: „Kas nad arvavad, et lepitavad oma argusega pärslasi? Ei, ei, nad on teiste Joonia linnadega ühes paadis. Olgu mu sünnipära missugune tahes, nüüd olen igatahes uhke, et ma pole sünnilt Efesose elanik.”
Kui olin seda öelnud, sattusin segadusse. Preestrid märkasid seda ja pärisid kohe: „Missugune su päritolu siis on?”
Vastasin: „Mind tabas väljaspool Efesost välk. Muud ma ei tea. Olin pärast seda mitu kuud haige.”
Nad käisid peale: „Kas su keel on puhas? Kas su süda on puhas?”
Nende sõnad panid mu häbenema. Mis mõte oli elul, kui sain seda säilitada ainult valetades. Seepärast tunnistasin üles:
„Ma kaotasin pikaks ajaks mälu. Kui jälle mäletama hakkasin, olid mälestused mulle vastumeelsed ja ma ei tahtnud neid meenutada. Ka nägin ma täiskuuöödel isevärki unenägusid, elasin võõrastes linnades ja kohtasin inimesi, kes olid mulle tuttavamad kui elus kohatud inimesed.
Ma näen niisuguseid unenägusid ikka veel. Sellepärast ma ei tea, mis on möödunud elus unenägu, mis tõde.”
Ma vaagisin oma sõnu täpselt: „Olen põgenik Sybarisest, Itaaliast. Olen nende killast, keda saadeti enne linna hävitamist Mileetosesse. Kui jõudsin Mileetosesse, olin kümneaastane. Seda tean kindlalt, sest mu kasvataja Herakleitos laskis Mileetoses mu sünnipära järele uurida. Kui Mileetose elanikud said teada, et Krotoni mehed on Sybarise maatasa teinud ja isegi jõe varemetesse juhtinud, kurvastasid nad nii rängalt, et lasksid juuksed maha lõigata. Kui aga juuksed olid jälle kasvanud, unustasid nad külalislahkuse ja kõik hea, mida nad Sybarisest olid saanud. Mind peksti. Mind pandi pagari õpipoisiks. Siis karjapoisiks. Arvan, et põgenesin Mileetosest minemaks kuhu tahes mujale, kuni mind väljaspool Efesost tamme all välk tabas.”
Delfi preestrid laiutasid käsi ja küsisid üksteiselt: „Kuidas me lahendame selle piinliku loo? Turms pole isegi mitte kreeka nimi ega tähenda midagi. Orja poeg ta ka ei saa olla. Muidu poleks teda Sybarisest pakku saadetud. Selle linna nelisada perekonda teadsid, mis teevad. Sybarises õppis palju barbareid kreeka haridust. Aga kui poiss oleks olnud barbar, miks oleks ta siis saadetud Mileetosesse, aga mitte koju?”
Mu enesetunne tõusis kõvasti, kui vaatasin neile neljale murelikule vanamehele üksteise järel näkku ja nägin jumala paelu nende pea ümber. „Vaadake mind täpselt,” soovitasin ma. „Kas mu nägu on barbari nägu?”
Nad vaatasid hoolikalt ja ütlesid: „Kust meie seda teada võime? Su rõivad on joonia rõivad. Sa oled saanud kreeka kasvatuse. Nägusid on niisama palju kui on inimesi. Ega võõrast tunta näo, vaid riiete, juuste, habeme ja kõne järgi.”
Kui nad mind vaatasid, hakkasid nende silmad pilkuma, nad pöörasid pea ära ja nad piilusid üksteise poole.
Pärast kogu puhastamist ja külmetamist hoovas minusse korraga jumalik lõõsk ja jumala valgus hakkas mu silmis tantsima. Ma nägin nelja vanameest läbi. Nägin, et nende teadmine ja inimestetundmine olid neid nõnda roiutanud, et nad iseennastki enam ei uskunud. Miski minus oli nendest tugevam. Miski minus teadis rohkem kui nemad.
Talv oli tulemas, jumal pidi peagi kõige kaugemale põhja poole minema, järvede ja luikede maale, ning Delfi pidi jääma Dionysose võimu alla. Merel möllasid tormid, laevad suundusid sadamaisse, Delfisse ei tulnud enam palverändureid. Nood vanamehed vajasid puhkust, kartsid teha otsustavaid järeldusi, nad ootasid ainult söepannide soojust ja talve vingust unisust.
„Vanamehed,” palusin ma. „Jätke mind rahule. Jätke ka iseennast rahule. Mingem välja lageda taeva alla ja oodakem märki.”
Me läksime välja sünge taeva alla. Nad vaatasid taevasse ja kiskusid pealisriideid külmetavate ihuliikmete ümber. Tühjast õhust langes tantsiskledes ja liueldes sinakas tuvisulg. Püüdsin selle pihku.
„See on märk,” ütlesin rõõmustades.
Alles hiljem sain aru, et kusagil kõrgel oli meist üle lennanud nähtamatu tuviparv. See sinine sulg ei kukkunud tühjusest. Sellegipoolest tunnistasin ta märgiks.
Preestrid kogunesid mu ümber. „Tuvisulg,” ütlesid nad imestunult. „Tuvi on Kythereia lind. See mees on armastuse laps. Vaadake, Aphrodite on heitnud ta ümber oma kuldse loori. Ta nägu särab.”
Äge tuuleiil pani me riided lehvima, nii et pidime end vastu tuult kummargil hoidma. Läänes mäe pimedal harjal paistis nõrk välgusähvatus. Tüki aja pärast kandus Delfi orus mürin meie kõrvu üheksakordse kajana.
Ootasime veel hetke, kuid enam ei juhtunud midagi. Preestrid läksid templisse ja jätsid minu eeskotta ootama. Lugesin eeskoja seintelt seitset tarka mõttetera. Vaatasin Kroisose12 hõbebasseine. Vaatasin Homerose kuju. Pühakoja altari igavesest tulest tungis mu sõõrmetesse loorberipuu suitsu.
Preestrid pidasid kaua nõu, siis tulid nad mu juurde ja tegid teatavaks otsuse: „Sa oled vaba ja võid minna, kuhu tahad, Turms Efesosest. Jumalad on andnud märku. Püütia on rääkinud. Sinus viivad oma tahet täide jumalad, mitte sina ise. Teeni Artemist nagu seniajani ja ohverda Aphroditele, kes päästis su elu. Kuid Delfi jumalal ei ole sinuga midagi tegemist. Ta ei mõista sind süüdi, kuid ta ei võta ka sinu süüd enda kanda. Kandku su süüd Efesose Artemis, kes on tõusnud võitlusse Aasia jumalatari vastu.”
„Kuhu ma pean minema?” küsisin ma.
Nad ütlesid: „Mine läände, kust sa oled tulnud, nii ütleb püütia ja nii ütleme ka meie.”
„On see jumala käsk?” küsisin pettunult.
„Hoopiski mitte käsk,” hüüdsid nad. „Kas sa ei kuulnud, et Delfi jumal ei taha sinuga tegemist teha, ei käskida ega keelata. See on ainult hea nõuanne sinu kasuks.”
Kuid Joonia kaksteist linna olid tõusnud pärslaste vastu mässama. Idas möllas vabadusetorm. Oli ainult aja küsimus, millal Efesos on sunnitud jälle oma väravad mässule avama. Nii ma arvasin. Kuid ma ei öelnud midagi, et neid mitte veelgi rohkem ärritada.
„Ma pole end Artemise salakultusele pühendanud,” laususin ma, „Kuid täiskuu ajal on Artemis näidanud end mulle unes koos musta koeraga. Ta on end näidanud oma maa-alusel kujul Hekatena,13 kui ma naispreestri tahtel täiskuuööl templis magasin. Sellepärast tean, et saan rikkaks. Kui olen rikkaks saanud, saadan enda eest templile ohvrianni.”
Kuid nemad ütlesid: „Ära kunagi saada enda eest andi Delfi
Aristagoras (surn 496 eKr) – Mileetose türann.
Kroisos – viimane Lüüdia kuningas (valitses 560–547 eKr).
Hekate – kreeka nõiduse ja tontide jumalanna.