Turms, surematu. Mika Waltari
meestele ja endale saaki saada. Muidu nad tapavad mu ja viskavad merre, nagu nad iga päev kirudes ja karjudes lubavad ja vannuvad.”
Segasin vahele ja ütlesin: „Ära vihasta mu kaaslast. Ta ei mõista nalja. Kuid raskesti relvastatud mehele, kes on nõus laevalael võitlema, makstakse praegusel ajal viis ja isegi kümme drahmi päevas.”
Dionysios ütles: „Ega minagi nalja mõista ja ehk vähemgi kui su kaaslane. Kuid neil päevil oleme õppinud rohkem naljatama kui enne. Pärslase vermitud kulda liigub siin laevaleeris rohkem kui söandan arvata, et keegi on pärslaselt sõjasaagiks saanud. Siin juuakse ja prassitakse, tantsitakse ja lauldakse, kelgitakse ja tülitsetakse, nii et minagi, range mees, olen naerma õppinud ja ajan isegi oma mehi naerma. Aga kõige tobedam, mida ma seniajani kuulnud olen, on see, et teie, kaks pealtnäha sõjas kogenud meest, tulete end minu teenistusse pakkuma, ehkki mul ei ole värviliste triipudega purjesid ega käsivarte ümber kuldrõngaid.”
„Nii mõistab asju sõjamees,” ütles Dorieus. „Olgu palga eest või palgata, ma võitlen meelsamini laevas, mille aerud sõuavad pealiku tahte järgi taktis, kui munsterdan end laeva, kus valitseb meeskond ning valib ja vallandab pealiku oma tahtmist mööda. Ma ei tunne meresõda, kuid kõige selle järgi, mida olen täna Lade saarel näinud, oled sina mulle ainuke tõeline meremees.”
Dionysios kuulas meid ja me hakkasime talle meeldima. Meil mõlemal oli palgaraha ja sõjasaagiraha. Lõpuks läksime ja ostsime Poseidoni altari juurest mitu kandamit ohvriliha. Ostsime ka veini ja jaotasime kõik Dionysiose väsinud laevameestele. Dionysios imestas väga ja ütles lõpuks:
„Me oleme Phokaia mehed, elame ja sureme merel. Meie esivanemad asutasid kõigist kreeklastest kõige kaugemale läänepoolse mere taha Massalia koloonia. Meie isad õppisid meresõda pidama läänes türreenide vastu võideldes, kuid ei tulnud enam tagasi meile oma oskusi õpetama. Sellepärast peame neid oskusi teistele lootmata ise õppima.”
Näitamaks, mida ta mõtles, laskis ta ööpimeduses äkki merikarpe puhuda ja väsinud mehed vopsudega üles äratada. Ta saatis mehed jooksujalu laevadele ja nad võtsid pimedas köied masti küljest lahti, tõstsid masti üles, kinnitasid kiiludega alusele ning tõmbasid purjed üles kiiremini kui ma ise jõudsin laevatekile ronida. Sellest hoolimata peksis Dionysios kirudes ja karjudes mehi toorelt köieotsaga ja sõimas neid tigudeks.
See lärm äratas kogu saare laevaleeri, puhuti alarmi ja korraga levis suust suhu kumu, et pärslase laevad on tulekul. Paljud töinasid nutta ja püüdsid saare võpsikus pelgupaika otsida. Pealikud käsutasid asjata mehi ja laevaleeris valitses veel suurem segadus kui päevaajal. Kui selgus, et Dionysios oli ainult oma lõbuks merikarpe puhunud, et mehed õpiksid pimedas masti tõstma ja maha võtma, jooksis hulk pealikuid meie juurde, haljad relvad käes, ja ähvardas meid tappa, kui me ei lase neil ja nende meestel magada.
Kuid Dionysose mehed jooksid neile vastu ja pingutasid endi vahel köisi, nii et tulijad komistasid köite otsa ja mõnigi kaotas pimedas mõõga ja kilbi. Niiviisi oleks saarel joonlaste vahel päris sõda puhkenud, kui kõik poleks olnud liiga unised, et omavahel tapelda. Tõtt öeldes oli mõnigi oda ja mõõgaga siia-sinna tormanud mees nii juua täis, et ei mäletanud hommikul, kuhu oli relvad kaotanud.
Meresõda on halastamatu sõda ja ühtki kuival maal peetavat sõda ei saa meresõjaga võrrelda. Kuna olen ise seda läbi elanud, ei räägi ma liialt halba Mileetose ja teiste liitlaste laevadest, sest alused olid kahtlemata oivalised ja meeskonnad kartmatud. Kui nad olid küllalt äganud, sõudsid nad merele harjutama ja väsitasid end aerude otsas. Pole kohutavamat riista, kui aer mehe käes, kes pole aeruga harjunud. Ta kolgib sellega vastu pead ja murrab ribisid. Tean seda ise üpris hästi, sest Dionysios andis mulle aeru pihku ja juba esimese päevaga nülgis see naha mu kämmaldelt.
Mileetos saatis merele palkide ja hagudega lastitud treeninglaevu, mis ei uppunud, kui ka nende küljed läbi torgati. Paljud pealikud ei tahtnud märklaevu rünnata. Nad kartsid, et nende laevade pronksist rammid lähevad kõveraks, aerud purunevad, laevad lähevad liitekohtadest lahti ja hakkavad lekkima. Kuid Dionysios ütles: „Me peame katsetama oma laevade vastupidavust, rammide vastupidavust ja seda, kas suudame vaenlase laeva küljest pärast rünnakut kiiresti lahti pääseda.”
Esimeses kokkupõrkes lendasin pingilt uppi, lõin pea ära ja pidin peaaegu kaotama aeru. Ka laeva tekilt kostis kilinat ja kolinat vöörist ahtrini, justnagu ori oleks pillanud tänavakividele kandami pronksnõusid. See oli siiski vaid Dorieus, kes ei osanud ette vaadata ja kukkus meie ning märklaeva kokkupõrke ajal pikali.
Kuid neid harjutusi merel ei taha ma hea meelega meenutada. Kui treenitud mu keha ka ei olnud, aerudega polnud ta harjunud. Seepärast olin õhtuti, kui kukutasin end laevalt vette, rohkem surnud kui elus. Soolane vesi kõrvetas mu nahata peopesi, kuid veel rängemini kirvendas mu uhkus. Ka aeru hoides tahtsin endale tõestada, et olen niisama tubli või pigem tublimgi kui ükskõik kes teine.
Dionysios ei püüdnudki Dorieust aerutama panna, vaid austas teda kui ülikut. Dorieus oli meister relvastatult jooksma ning oli harjunud täies varustuses üle kõrgete takistuste hüppama. Seetõttu sai ta laevas paremini hakkama kui Dionysios oli oodanud ja ta ainult muigas süngelt oma muhkude ja veriste küünarnukkide üle.
Kui Dionysios oli mu heas tahtes veendunud, vabastas ta mu aeru äärest ja võttis enda juurde laevalaele, sest ma oskasin kirjutada ja lugeda. Ta õpetas mulle laevastiku kilbi- ja pasunasignaale, mis on vältimatud, kui laevad tegutsevad merel rühmades ja rivis. Kui talle toodi Mileetose linna ja laevastiku nõukogu vahatahvleid, laskis ta mul neid kõva häälega ette lugeda ja vastuseid kirjutada. Seniajani oli ta need otseteed merre visanud. Kui olin talle kunsti kätte õpetanud, sai ta enda suureks hämmastuseks väikese vahatahvli saatmisega tellida linnast oma laevadele ohvrihärja, kolm lammast ning paaditäie puu- ja juurvilja.
Ütlesin: „Sinu linn on kohustatud selle moona asendama liitlaste ühisesse lattu Mileetoses. Sa võid sealt tellida ka flöödimängijaid, õli, veini ja vasest lõvipäid autasuks oma tüürimeestele, kui ainult tahad.”
Dionysios vastas: „Midagi tobedamat pole ma kuulnud. Kas ma võiksin saata vahatahvli ka pärslasele ja paluda, et ta ajaks mastid püsti ja purjetaks koju tagasi? Tõsijutt, ehkki ma Mileetose laos nutsin, kirusin ja jalaga põrutasin, ei saanud ma oma laevadele ühtainsamat jahukottigi. Sina seevastu teed mu rikkaks ainult kirjatähti vahasse joonistades. Vahest see polegi nii kehv sõda kui ma arvasin.”
„Miks sa seda sõda kehvaks pidasid?” pärisin ma.
Ta vaatas mind vilksamisi puhmas kulmude alt, naeris kavalalt, valged hambad paljad, ja ütles: „Oled sina alles vigurivänt, Turms. Kui sa ise aru ei saa, siis on parem, et ma seda sulle ei seleta.”
Minu arvates oli kogu laevastikus levinud aimus, et sõda oli pööranud kehvaks sõjaks. Ainult Mileetose autoriteet hoidis laevastikku koos ja takistas laevadel kodulinnadesse naasmast. Kuidas oleks võinud langeda Mileetos, maailma rikkaim linn, kes oli rajanud sada kolooniat?
Kui tuli öö, millal taevas hakkas maa pool punaselt õhetama, ja peagi levis laevaleeri teade, et pärslane oli vallutanud ja paljaks röövinud Joonia Apolloni templi ning pannud selle oma laevastikule märguandeks põlema.
Vaadates öise taeva tumepunast kuma valdas mind masendav kindlustunne, et see oli pärslaste kättemaks Sardeisi Kybele templi põletamise eest. Sestap oli minu õnn, et elasin tundmatuna Phokaia Dionysiose väikeses laevaleeris. Kui oleksin Mileetosesse jäänud ja mind oleks seal ära tuntud, oleks märatsev rahvas mu kindla peale tapnud.
Lades valitsesid hirm ja segadus. Kuid öösel meeleolu rahunes. Paljud ütlesid, et pärslane tõmbas endale oraakli hävitamisega needuse kaela. Teised ütlesid, et Jooniat ei suuda enam miski päästa, sest jumal ise ei suutnud oma pühimat templit kaitsta. Kuid kõik puhastasid end, palmitsesid juukseid, võidsid nägu ja panid selga parimad riided, et valmistuda lahinguks.
Samal ööl tuli Dionysiose laevaleeri Orpheuse rändpreester, mängis lüürat ja laulis Orpheuse teekonnast manalasse. Ta ütles: „Pühendumatutele ei saa ma usaldada meie salariitusi. Kuid lohutuseks neile, kes homme langevad ega suuda saatuse eest pääseda, ütlen, et meie, pühendatud mehed, surma