Turms, surematu. Mika Waltari
vastu võtmast kullaga ehitud pärsia kilpi, mille Ateena mehed olid saanud Sardeisi teel sõjasaagiks ja tahtnud templile anniks saata.
Olin vaba minema, kuid Dorieus ei olnud veel saanud Delfi preestritelt vastust, mida ta oli palunud. Puhtast jonnist tõmbusime templi maaalalt eemale ja veetsime koos aega tugimüüri juures, kriipides oma nimesid pehmesse kivisse. Seal vedelesid paljalt maas pühad kivid, mida oli allmaajumalate kividena kummardatud juba tuhat aastat enne Apolloni tulekut Delfisse.
Dorieus piitsutas pajuvitsaga neid maakive ja ütles: „Ma olen kannatamatu ja ma pillun sädemeid. Olen kasvanud sõja tarvis ja mehetegusid tegema. Olen kasvanud endasuguste seas sööma ja magama. Üksindus ja jõudeolek toovad pähe ainult meeletuid mõtteid. Ma hakkan kahtlema oraaklis ja tema kuhtuvates preestrites. Minu asi on poliitiline ega puutu jumalatesse. Selle võib klaarida mõõgaga. Mitte loorberilehti närides.”
Ütlesin: „Lase minul oma oraakel olla. Me elame murrangulisel ajal. Tule koos minuga itta, üle mere Jooniasse. Seal on tantsitud vabadustantsu. Mässavaid linnu ähvardab pärslaste kättemaks. Vilunud sõjamees on teretulnud, ta võib saaki saada ja pealikuks tõusta.”
Veel ütlesin ma: „Me ootasime abi kõigist Hellase linnadest, kuid ainult Ateena saatis meile kakskümmend laeva ja kutsus needki tagasi, kui olime Sardeisist põgenenud.”
Dorieus lausus vastumeelselt: „Meie, Sparta mehed, ei armasta merd ja me ei sekku meretagustesse asjadesse. Teie Aristagoras Mileetosest käis möödunud talvel Spartas, et meid altkäemaksu varal kaasa meelitada. Ta näitas vasktahvlile joonistatud maid ja linnu. Kuid kõik naersid ta üle, kui olime kuulnud, et enne tuli purjetada üle ohtliku mere ja siis marssida kolmkümmend kolm päevateekonda Susasse, et saaksime kukutada suurkuninga. Vahepeal oleksid heloodid14 mässama hakanud. Vaenulikud naabrid oleksid Spartat rünnanud. Ei, Sparta ei sega end meretagustesse asjadesse.”
„Sa oled vaba mees,” väitsin ma vastu. „Sinu kaaskodanike eelarvamused ei ahelda sind enam. Meri on tore ka siis, kui ta on vahuga kroonitud. Joonia linnad on toredad linnad. Seal pole talvel liiga külm ega suvel liiga soe. Ole mu seltsimees ja tule minuga itta.”
Ta ütles: „Heidame meie mõlema eest lambaluid, siis näeme, mis suunas peame minema.”
Allilma jumalate süngete kivide juures heitsime lambaluid. Esimest heidet uskumata viskasime mõlemad neid kolm korda järjest. Nad näitasid iga kord selgelt läände.
Dorieus ütles mossis näoga: „Neil lambaluudel on midagi viga. Need pole ennustusluud.”
Sellest sain aru, et ta mõttes juba kippus minuga pärslaste vastu sõtta minema. Sestap tegin nagu kõhkleksin:
„Ma olen oma silmaga näinud Hekataiose15 maaketta kaardi koopiat. Suurkuningas on kahtlemata kohutav vastane. Ta valitseb tuhandet rahvast Egiptusest Indiani. Ainult sküüte pole ta suutnud alla heita.”
Dorieus lausus vihaselt: „Mida vägevam vastane, seda auväärsem võitlus.”
„Minul pole midagi karta,” nentisin ma. „Kuidas saaksid inimeste relvad teha kahju minule, keda on asjatult rabanud välk? Usun, et olen sõjas haavamatu. Sinuga on asi teisiti. Ma ei ahvatle sind ebakindlasse seiklusse. Luud näitavad läände. Usu neid.”
„Miks sa ise ei tule koos minuga läände?” küsis ta. „Ma olen vaba, nagu sa ütlesid, kuid mu vabadus on külm vabadus, kui mul pole kaaslast ja sõpra, kellega vabadust jagada.”
Ütlesin: „Mulle näitavad luud läänesuunda ja Delfi preestrid osutavad läände. Just sellepärast lähen tagasi itta, et endale tõestada – ended ja jumalate hoiatused ei saa mind enam takistada tegemast nagu ise tahan.”
Dorieus naeris ja lausus: „Sa räägid endale vastu.”
„Sa ei saa aru,” väitsin mina. „Ma tahan iseendale tõestada, et ma ei pääse saatuse eest. Sellepärast teen nagu ise tahan ega hooli märkidest ja ennetest.”
Just sel silmapilgul tulid templi teenrid Dorieusele järele. Ta tõusis ägedana allilma jumala kivilt ja ta nägu õhetas. Ta läks jooksujalu templisse ning mina jäin teda suure ohvrialtari juurde ootama. Ta naasis, pea norus, ja ütles:
„Püütia on rääkinud. Preestrid on minu eest endeid uurinud, Spartat ähvardab needus, kui ma kunagi isamaale naasen. Sellepärast pean minema mere taha. Nad soovitavad mul läände purjetada. Lääne rikastes linnades palkab iga türann mu lahkelt oma teenistusse. Läänes on mu hauapaik, ütlevad nad. Läänes ootab mind surematu kuulsus, ütlevad nad.”
„Mingem siis mere taha itta,” laususin naerdes. „Sa oled alles noor. Miks peaksid ilmaasjata oma hauapaiga otsimisega kiirustama?”
Juba samal päeval läksime teele mereranna poole. Kuid meri oli tormine ja laevad ei sõitnud enam. Seepärast matkasime maitsi ja ööbisime karjaste majades. Lambad olid juba tarandikest orgudesse viidud ja koerad ei valvanud enam öiti hurtsikuid. Külades ei oldud meie vastu külalislahked, ehkki tulime Delfist.
Kui olime Megarast möödunud, pidime peatuma ja järele mõtlema, kuidas sammu seada, et Jooniasse jõuda. Mul oli Ateenas Sardeisi retkelt naasnute seas sõpru. Kuid Ateenas oli tulnud võimule mõõdukate erakond, kes kartis sekkuda Joonia mässusse. Sellepärast kahtlesin, et mu sõbrad ehk ei taha praegusel ajajärgul oma sõjaretke meenutada.
Seevastu oli kõigist Kreeka linnadest kõige külalislahkem Korintos. Selle mõlemast sadamast läks laevu itta ja läände. Ka foiniikia laevad võisid vabalt sinna purjetada ja välismaalasi seal ei võõristatud. Nii olin kuulnud.
„Mingem Korintosesse,” ütlesin ma. „Seal kuuleme kõige uuemaid andmeid Joonia sündmustest. Sealt pääseme hiljemalt kevadel laevaga Jooniasse.”
Dorieus läks mossi ja lausus: „Me oleme sõbrad ja joonlasena tead sa reisidest ja maailma linnadest rohkem kui mina. Kuid spartalasena on mulle loomuvastane vastu panemata teiste nõu järele teha.”
„Heidame siis veel kord lambaluid,” panin ma ette.
Ma joonistasin liivale päikese järgi nii hästi kui oskasin ilmakaared ning Ateena ja Korintose suuna. Dorieus heitis lambaluid ja need näitasid jonnakalt läände. Dorieus ütles alandlikult: „Mingem siis Korintosesse. Kuid see on minu otsus, mitte sinu oma.”
Tema tahe oli kahtlemata kangem kui minu oma. Sellepärast soostusin: „Mind on hellitanud Joonia kombed. Mu iseloomu on rikkunud inimesi põlgava targa mehe õpetus. Mis lisab teadmisi, see vähendab tahtejõudu. Tehkem siis sinu tahtmist mööda ja mingem Korintosesse.”
Dorieus tundis ilmset kergendust, nägu läks naerule, ta võttis hoogu ja viskas oma oda hoojooksu järel Korintose suunas nii kaugele kui jaksas. Me mõlemad jooksime odale järele. Kui olime selle juurde jõudnud, nägime, et oda oli tunginud mereranda uhutud uppunud laeva pehkinud küljekaaresse. Me mõlemad tundsime südames, et see oli halb enne, kuid me ei öelnud teineteisele midagi ega isegi vaadanud teisele otsa. Dorieus tõmbas oda lahti ja me astusime jooksusammul Korintose poole ega vaadanud selja taha.
Korintoses pole võõral palju sõpru vaja, sest külaliste tarvis on seal võõrastemaju, kus saab maksu eest süüa ja peavarju. Ja seal ei hinnata ega kahtlustata võõraid näo, riiete ega isegi mitte nahavärvi pärast, vaid tema väärtuse määrab linnarahva silmis selle koti kaal, kus ta raha hoiab. Minu arust elab suur osa Korintose linna elanikke ilma igasuguse tegevusalata, nende ainus eesmärk on panna linna saabunud võõras oma raha nii kiiresti kulutama kui võimalik.
Kahtlemata on Korintoses palju vaatamisväärsusi, nagu Pegasuse allikas. Templis on katuse all ka Argo16 kulunud ja ussidest söödud kail. Aga kui uskuda kõike, mida korintoslased vaatamisväärsustest räägivad, siis võiks seal elada aasta otsa ja kuulata jumalatest üha uusi lugusid.
Kui olime jõudnud Korintosesse, kohtasime seal tervet hulka põgenikke Joonia linnadest. Nad olid enamasti varakad inimesed, kes kartsid vabadust ja rahva omavoli, kuid veel rohkem pärslaste kättemaksu.
Heloodid – Sparta riigiorjad.
Hekataios Mileetosest (6. saj lõpp eKr) – kreeka geograaf.
Argo – kreeka mütoloogias laev, millel Iason ja teised argonaudid sõitsid kuldvillaku järele.