Turms, surematu. Mika Waltari
nimetanud. Olin tantsinud vabadustantsu ja aidanud rahval Hermadorost Efesosest minema kihutada ning Herakleitos ei saanud seda mulle andestada.
Dionysios tabas mind nutmas, puudutas pimedas käega mu põski ja küsis imestades: „Miks sa nutad, Turms, sina ainuke mees, keda olen näinud lahingus naermas. Sina muudkui naersid, kui surm su ümber kisendas.”
„Anna mu pisarad andeks,” palusin ma. „Ju ma olen pidetum inimene kui ise arvasin. Ei ma tea isegi, mille pärast ma nutan. Enda arvates Joonia kaotuse pärast küll mitte. Ma ei töina ka iseenda pärast. Valan pisaraid, meenutades vingust õhku, kirjutuspulka ja vahatahvlit, pilget ja tarkust mu õpetaja majas. Ta ütles, et kõige pikem teekond on inimeses endas. Omaenda piire ei suuda keegi saavutada. Küllap ma sellepärast vesistangi.”
Surusin Dionysiose suure käe oma põse vastu, nutsin kõva häälega ja kurtsin: „Dione viskas kord mulle õuna, mille kooresse ta oli oma nime kirjutanud. See õun oli mulle kallim kui kogu mu õpetaja tarkus. Selle õuna pärast tantsisin ma vabadustantsu. Selle õuna pärast viskasin Sardeisis tulelondi Kybele templisse. Nüüd nutan, sest ei suuda enam isegi Dione nägu meenutada.”
„Vastandid tekitavad üksteist igaveses võitluses,” ütlesin ma. „Miski ei ole jääv, vaid kõik muutub iga hetk ja ka ma ise muutun. Kõik on üks ja seesama tulesära, ka maa ja vesi. Kõik on tulnud tulest ja kõik läheb tulesse tagasi. Jumal on öö ja päev, talv ja suvi, nälg ja küllastus. Sellepärast on ta muutlik nagu viirukisuits tules. Ta saab igast uuest lõhnast uue nime.”
Dionysios jäi murelikuks, kompas mu lagipead ning küsis: „Kas sa oled saanud löögi vastu pead?” Ta nuusutas õhku, tegi sõrme suus märjaks ja kontrollis tuule suunda, kuulatas vee solinat laevanina ees ning vaatas tähtede asendit. Siis ta ütles: „Mina olen harimata mees, kuid ma tunnen merd ja hoovuseid, tuuli ja laeva ehitust. Kui sina oleksid harilik meremees, parandaksin su nutu kähku mõne köieotsavopsuga. Kuid sina oled mu sõber. Sellepärast võid valida saagi hulgast kõige ilusama kaelakee, mille leiad, kui ainult jätad töinamise. Su nutt ajab mulle hullemad judinad peale kui pärslaste kisa.”
Ma sajatasin Dionysiost ja ütlesin: „Viska oma kaelakee merre. Ma olen täna tapnud mõõga ja odaga endasuguseid inimesi. Nende varjud jälitavad mind. Ma näen nende nägusid ja mõõgaga lõhestatud lõugu. Nende külm hingus lehvib mu pea ümber.”
Dionysios purskas naerma, lubas hommikul vajaliku lepitusohvri teha ja saatis mu foiniikia pealiku mürri järele lõhnavale asemele magama. Mürri lõhn hajutas vere maitse mu suust. Ma magasin otsekui surnu ja unes tuli mu juurde tiibadega astraalkeha, ihuliikmed paljad, ning naeratas veetlevalt. Kui aga tahtsin teda emmata, sulas ja kadus ta mu käte vahelt nagu vari.
Kui ärkasin, oli päike kõrgel taevas, vesi kohises laevanina ees, sõudjad laulsid pronksi kõmina saatel taktis ja enda hämmastuseks nägin päikese järgi, et suundusime lõunasse ja mitte põhja, Phokaia poole.
Dorieus istus vööris ja hoidis märga riiet vastu pead. Kõigi merejumalate nimel kirudes küsisin ma: „Kuhu me oleme teel?”
Ma nägin vasakul rannikul pruune künkaid ja paremal saarte siniseid varje.
Dorieus ütles: „Mina ei tea ega tahagi teada. Mul on peas parv mesilasi ja ainuüksi mere nägemine ajab mu kõhu valutama.”
Tuul oli tugevnenud, lained peksid vastu parrast ja meie taga tulid kokkulepitud kaugusel mõlemad teised laevad. Sõudjate aeruavadest läigatas vahel vett sisse. Kuid Dionysios muheles lustakalt tüürimehe kõrval ning vaidles temaga mägede varjude ja maamärkide üle.
„Kuhu me teel oleme?” küsisin mina. „Kas viid meid pärslaste vetele?”
Dionysios naeris: „Joonia laevad pagevad põhjapoolsetesse linnadesse, välja arvatud Mileetose laevad, mis otsivad varju oma sadamast. Meie oleme pärslaste laevastiku selja taga ja keegi ei taipa meid taga ajada.”
Laevavööri ees pöörles delfiin ja paljastas läikiva vatsa. Dionysios osutas sellele ja ütles: „Kas sa ei näe, et mere nümfid juhivad meie teed ja ahvatlevad meid ümmarguste puusadega. Iga märk on hea, kui see meid pärslastest ja kaotatud Jooniast kaugemale viib.”
Kuid ta silmade välgatusest nägin, et ta tegi ainult vigurit ning oli oma otsuse juba langetanud, ehkki ta seda minu eest nalja taha varjas.
Kostsin: „Sul on õigus. Joonia oleme kaotanud. Need, kes Joonia linnadest juba mitme aasta eest põgenesid, olid meist targemad.”
Dionysios kortsutas oma puhmaskulme ja nähvas: „Ära räägi põgenemisest. Me tegime, mis suutsime. Ja me võime pärslast veelgi ärritada, enne kui ütleme oma kodulinnale igavesti jumalaga.”
„Mis sul plaanis on?” pärisin uuesti.
Kuid Dionysios osutas suure saare sinisele varjule meie ees, andis roolimehele märku ja lausus: „Meie ees on tervistusjumala kodusaar Kos. Ära aja oma joru, vaid parem kontrolli, kui paljud meist vajavad münti suhu, et maksta parvemehele.”
Unustasin enda, jätsin delfiini ümmarguse läikiva külje, toreda meretuule ja sõudjate ähkiva laulu sinnapaika. Laskusin laeva põhja haavatute juurde, vere ja rooja haisu sisse. Nende pimedust valgustas ainult aeruaukudest tulev nõrk valgus ja nende halamine oli vaibunud. Laeva põhjaplangud olid tardunud verest libedad. Mu pea hakkas ringi käima, korraga tuli meelde Orpheuse preester ja ma nägin surnuid laevapõhjal tumedate valgustamata kujudena. Elavate ümber oli veel nõrk kuma.
Kui olin haavatutega rääkinud, läksin laevalaele eluvalgusesse tagasi ja teatasin Dionysiosele: „Mõni on surnud, mõni lamab, nägu vahakarva, ega jaksa kättki tõsta, mõni upitab end istukile ja nõuab vett ning toitu.”
Dionysios kamandas: „Surnud Poseidonile ja ta nümfidele. Ma võtan kaasa ainult need mehed, kes ise jaksavad tekile ronida, olgu neljakäpukil või omal jalal. Teised jätame Kosi saare Hippokratese templisse und nägema.”
Sama käsu hõikas ta ka mõlemale teisele laevale, mis tulid meie kiiluvees. Phokaia mehed võtsid surnutelt riided, pistsid igaühele mündi kurku ja viskasid nad merre. Kuid omavahel võisteldes, kirudes, ähkides ja jumalaid appi kutsudes upitas enamik haavatuid end laevalaele päikesevalguse ja tuule kätte, sest keegi ei tahtnud jääda Kosi saarele. Kui pärslased olid maha põletanud Didymaioni,18 siis me ei uskunud, et nad säästavad Apolloni poja templit või tunnustavad seda haavatute turvapaigana.
Paljude haavad avanesid pingutuse tõttu uuesti. Nende käed lõtvusid, nende veri sorises mulksudes laevaplankudele ning nad kukkusid tagasi laevapõhja pimedusse. Seda nähes süüdistasin: „Sa oled halastamatu mees, Dionysios.”
Ta raputas pulstunud pead ja vastas: „Ei, ei, Turms, vastupidi, omadele ma halastan.”
Ta ütles: „Pagana pihta, su jutt on erapoolik, Turms. Need haavatud on mu kaaslinlased, mina olen tõusnud nende pealikuks, olen nendega leiba ja soola jaganud ning neisse köiejupiga meremehe tubliduse peksnud. Kuid elus tuleb inimene toime ainult omal jõul. Ja kui ma ise laman jõuetuna laevapõhja pimeduses, ei haara surematud mu juustest ega tiri mind tekile. Ma pean ise pingutama, sikutaksin end kas või hammastega laevalaele. Ma ei nõua neilt rohkem kui endalt.”
Kui ta mõlema käega oma kaelakeed raputas, nägin pisaraid ta habemesse veeremas. Pöörasin pea ära ja ütlesin kiiresti: „Alles eile nägin ma, kui hirmus palju verd on inimeses. Veri värvis Lade juures mere punaselaiguliseks. Veri loksus laevade põhjal, enne kui need uppusid.”
Dorieus hoidis mõlema käega peast kinni ja hõikas ägedalt: „Lade on meil seljataga ja tulevik ees. Ära latra enam Ladest ja ma ei taha enam iialgi Joonia poole vaadatagi.”
Dionysios pühkis pisaraid habemest, ohkas ja ütles: „Ma ei näe enam ealeski Phokaiat. Kuid tean, et vaatan veel palju kordi Joonia poole. Juba siis, kui Kyros19 päris Kroisoselt Joonia ja vallutas selle linnad, otsustasid Phokaia mehed valida vabaduse ja purjetada laevadega uutesse linnadesse. Lahkudes uputasid nad sadamasse rauakamaka ja vandusid, et ei naase enne, kui rauakamakas pinnale tõuseb.
Didymaion – Apolloni tempel Mileetosest lõuna pool.
Kyros Noorem – Pärsia kuninga Dareios II poeg (elas V saj eKr).