Turms, surematu. Mika Waltari
ta polnud ikka veel nõus ütlema, mis tal plaanis on. Sõudsime Kosi saare sadamasse, maamärgiks oli Asklepiose20 tempel ja sadamas polnud ainsatki suurt laeva, ainult kalameeste ja sukeldajate paate. Suured laevad oli pärslane lahkudes kaasa viinud. Kuid linna polnud pärslane hävitanud.
Preestrid ja arstid tulid meile randa vastu ja Dionysios laskis kõige raskemini haavatud kõigist kolmest laevast maale viia. Paljud olid teadvuseta, paljud sonisid, arvates, et näevad jumalikke vaatepilte. Preestrid olid nõus neile templis varjupaika andma, et nad seal parandavasse unne suiguksid. Nad ütlesid: „Me ei karda pärslase viha. Tervistusjumal ei vaata haige rahvuse või keele peale, habeme või rõivamoe peale. Ka pärslane jättis oma laevade haiged templisse.”
Dionysios naeris: „Ma pean templist lugu ja õnneks mu mehed sonivad ja on meelemärkuseta. Muidu roomaksid nad paljakäsi pärslasi kägistama, kui lamavad nende kõrval templi põrandal. Kui ka tervistusjumal ei vaata haige rahvuse või keele peale, siis olen alati arvanud, et ta heidab terase pilgu patsiendi kukrusse.”
Preestrid vaatasid talle julgelt silma ja ütlesid: „Paljud on pärast parandavat und surma lävelt naastes templile ohvriande toonud. Kuid vaese pühendatud savijäse on tervistusjumalale niisama väärtuslik kui rikka hõbekuju või – kolmjalg. Me ei ravi raha eest, vaid selleks, et arendada jumalikku võimet, mille Asklepios on andnud meile, oma järglastele. Me vannume seda silma, käe ja nina, tule, nõela ja noa nimel.”
Dionysios tahtis heita pilgu templi eeskotta, kuid preestrid ei lubanud seda. Nad vehkisid niigi oma maokeppidega, kui nägid Phokaia meeste metsikuid silmi ja habemes nägusid. Linnarahvas kogus majadest kiiresti kokku peosöögi ning pakkus meile veini, kuid segas sellesse viis osa vett. Neil oli purjus meremeestega kogemusi ja nad ei tahtnud, et me jokki jääme. Päike loojus, mäetipud õhetasid, meres ujus purpurseid laike, kuid Dionysios aina viivitas lahkumisega.
Preestrid hakkasid talle viltu vaatama ja vihjasid, et nad ei kavatsenud hoopiski anda turvapaika sõjalaevadele, olgugi tegemist Joonia omadega, vaid ainult haigetele.
„Ma saan hästi aru,” vastas Dionysios. „Joonia vabadus on murtud nii merel kui ka maal, ma ei salga seda. Siitpeale peate saama paremini aru pärslastest kui oma suguvendadest. Lähen kohe, kui olen saanud soodsa märgi.”
Kui lillakale saarele laskus hämarus ja vürtside lõhn tungis aedadest templi jahedasse õhku, kutsus Dionysios mu kõrvale, sügas habet ja palus: „Anna mulle nõu, Turms, sest sa oled õppinud mees ja mina olen hirmsas hädas. Ma ei tahaks kuidagi neid vanakesi ja nende jumalat solvata, kuid me läheme ohtlikele vetele ja me ei saa ilmaasjata ainsatki kogenud meremeest kaotada. Sellepärast tahan siit, olgu heaga või kurjaga, röövida kaasa mõne Asklepiose järglase. Ta ei tohi olla väga vana, sest muidu ta ei talu meresõidu pinget. Ta peab oskama parandada haavu, ravida merepalavikku ja kõhuvaevuseid. Peale selle oleks hea, kui ta räägiks ka foiniiklaste keelt, nagu paljud neist preestritest.”
„Mida sa siis kavatsed?” küsisin ma.
Ta ajas oma härjasilmad otsekui süüd tundes minu poole pungi ja tunnistas lõpuks: „Kas sa aru ei saa, Turms, pärslane on kogunud oma laevastikku kõik Küprose ja Foiniikia sõjalaevad Egiptuseni välja. Meri on valla ja kaitsetu kui lehma kõht. Aidaku mind Kairos. Ma kavatsen teenida soodsa hetke jumalat.”
„Surematute nimel,” vandusin ma kohkudes. „Aus sõda vabaduse eest on midagi muud kui mererööv avamerel. Piraadi iga on lühike, tema surm hirmus ja pärast seda on ta maine häbiga määritud. Teda aetakse halastamatult taga mere ühest otsast teise, tal pole kusagil pelgupaika ja kõigile ausatele inimestele on juba ta nimigi kohutav.”
„Ära tühja jahvata, Turms,” hoiatas Dionysios. „Kas sina, templipõletaja, tuled mind solvama?”
„Dorieus ja mina igatahes pole nõus sinuga kaasa tulema,” ütlesin otsustavalt.
„Eks jääge siis siia,” soovitas Dionysios pilgates. „Tõsijutt, jää nende sõbralike preestrite hoole alla. Eks seleta pärast pärslastele, kes sa oled ja kust tuled. Kohtume kunagi allilma nurmedel, kuid ma võin vanduda, et mina jõuan sinna vanemana kui sina.”
Dionysiose hoiatavad sõnad panid mu kõhklema. Dionysios käis peale: „Varsti on pime. Anna ometi nõu, kuidas ma kõige paremini saan arsti meile kaasa röövida. Me vajame võimekat arsti juba mõne päeva pärast.” „Õppinud arstid kardavad oma naha pärast,” ütlesin ma. „See on arusaadav, sest kui mõõk nende pea lõhestab, voolab kogu raskustega hangitud õpetus neist koos hingega välja. Isegi Mileetose targad tohtrid polnud nõus laevadele tulema, ehkki lubasid lahkesti pärast võitu kõiki haavatuid linnas tasuta ravida. Ei, vabatahtlikult ei tule keegi mereröövlilaeva arstiks.”
„Me pole kellegi röövlid, kui pärast teiste loobumist jätkame meresõda vaenlase enda vetes,” väitis Dionysios. „Ma teen arstist rikka mehe, nagu igaühest, kes minuga kaasa tuleb.”
„Kui ta peakski ellu jääma,” laususin mina, „mis rõõmu oleks tal rikkusest, kui ta kunagi ära tuntakse ja ta minevik välja tuleb? Ükski rahvas ega linn ei kaitse teda.”
„Turms,” hoiatas Dionysios, „ma kardan väga, et jätan su Kosi saarele, tahad või mitte, kui sa ei jäta loba ega hakka rääkima asjast.”
Lahkusin tema juurest ohates ja kurtsin saadud ülesande üle. Kui olin mõnda aega ringi vaadanud, nägin teistest eemal seismas lüheldast meest, kelle kujus oli midagi nii tuttavat, et teretasin teda hõikega, kuna arvasin, et olen teda enne näinud. Alles siis märkasin, et tal oli maokepp käes. Tal oli ümmargune nägu, ta silmad olid rahutud ja ta kulmude vahel oli korts.
„Kes sa oled?” küsisin ma. „Hämaras arvasin, et tunnen sind.”
„Mu nimi on Mikon,” kostis mees. „Olen pühendatu, kuid ma ei tunne sind, kui sa ei saa mulle märki anda.”
„Mikon,” kordasin ma. „Sardeisi sõjaretke ajal tundsin atika savikruuside maalijat, kelle nimi oli Mikon. Ta läks sõtta, et võidusaagiga oma põletusahju rajada. Tõsi küll, ta jõudis Ateenasse tagasi niisama vaesena kui oli läinud, kuid ta oli tugev mees ja tema kõrval oli turvaline pärslaste eest plagada. Ja ometi ei olnud ta mulle kunagi sinu moodi tuttav, kui vaatan sulle videvikus näkku.”
Mees ütles: „Sa tulid soodsal hetkel, võõras. Mu meel on rahutu ja ajab sädemeid nagu tuhk tuules. Mida sa minust tahad?”
Uurimaks tema meelestust ülistasin Kosi saare Asklepiose templi kuulsust ja tarku arste. Mikon ütles:
„Valge habe ei ole alati tarkuse tunnus. Päritud tavad seovad niisama palju kui parandavad. Õige arst joonistab maokepiga enda ümber püha ringi, kui ta seda vajab. Päritud kuulsuse varjus on rumaluselgi kerge pesapaika leida.”
Olin nõus: „Kosi saar pole muidugi ainus ravimiskoht. Itaalia Krotoni arste peetakse maailma parimateks. Üks neist olevat terveks ravinud suurkuninga enda ja teenivat teda ihuarstina.”
Mikon lausus: „Paljud kreeklased teenivad suurkuningat ka relvadega tema surematute hulgas. Nad pole kõige halvemad kreeklased.”
„Ma ei tea, kas sul on õigus,” väitsin mina. „Kreeka ori on minu arust ikka halb kreeklane, olgu tal või kuldkett kaelas.”
„Miks laidad sa teisi orjuse pärast?” noomis ta. „Kas sa ise ei ole ori? Kas sa ei vea oma keha kaasas nagu orjaahelat? Me kõik oleme orjad, kuni viibime siin sel kujul.”
„Ega sa ole Orpheuse pooldaja?” küsisin ma.
Ta raputas pead ja ütles: „Tean ainult seda, et miski ei juhtu mõttetult. Meie ise mõtet ei tea. Me ainult vahel aimame seda otsekui läbi loori, kui oleme aimajad. Ega sinagi just täna õhtul ilmaasjata minu juurde tulnud. Vaata, noorkuu särab mere kohal, kitsas kui kuldne pael. Vahest oled enese teadmata Artemise sõnatooja.”
Ta sõnad panid mu võpatama. „Mikon,” ütlesin ma, „maailm on suur ja teadmised ei kasva ühesainsas paigas. Sa pole veel vana. Miks jääd sa siia pärslaste jalgu?”
Ta puudutas mind sõbralikult käega
Asklepios – kreeka tervistusjumal.