Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika. Marcel H. Van Herpen
keskus Sõltumatu sotsioloogiliste uuringute keskus Venemaal
Spetsnaz войска специального назначения (Vene eriväed)
SPD Sozialdemokratische Partei Deutschlands (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei)
SRÜ Suveräänsete Riikide Ühendus
SS-20 Vene keskmaarakett
Stasi Ministerium für Staatssicherheit (Ida-Saksamaa riiklik julgeolekuministeerium)
StB Státní bezpečnost (Riiklik Julgeolek – Tšehhoslovakkia julgeolekuteenistus)
SVR Служба внешней разведки (Venemaa välisluureteenistus)
Tšekaa Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем при Совете народных комиссаров РСФСР (Vene NFSV rahvakomissaride nõukogu juures asuv ülevenemaaline kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise erakorraline komisjon. Sõna „tšekaa” tuleb venekeelsest lühendist ВЧК)
UNICEF United Nations International Children’s Emergency Fund (ÜRO lastefond)
USA United States of America (Ameerika Ühendriigid)
USAID United States Agency for International Development (USA rahvusvaheline arenguabiagentuur)
VKontakte Vene vaste Facebookile
VNFSV Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik
VSSE Veiligheid van de Staat – Sûreté de l’État (Belgia luure- ja julgeolekuteenistus)
VTsIOM Всероссийский центр изучения общественного мнения (Ülevenemaaline Avaliku Arvamuse Uuringute Keskus)
VÕK Vene õigeusu kirik
VÕKV Vene õigeusu kirik välismaal
VÕKVV Vene õigeusu kirik väljaspool Venemaad
ÜRO Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
SISSEJUHATUS
Kui Venemaa sekkus 2014. aastal Ukrainas, seisis maailm silmitsi Kremli massiivseima ja intensiivseima propagandapealetungiga viimase seitsmekümne aasta jooksul. Vene propagandamasin pani tühisena näima isegi Saddam Husseini, kes 1991. aastal enne operatsiooni Kõrbetorm lubas lääne koalitsioonile, et too saab lüüa „lahingute emas”, nagu Iraagi liider seda toona ise nimetas. Sõltumatu Vene uuringuorganisatsiooni Levada keskuse direktor Lev Gudkov on öelnud, et praegu on võimalik Venemaal täheldada „agressiivset ja petlikku propagandat … mis on hullem, kui miski, mille tunnistajaks ma olin Nõukogude Liidus”.1 Seda arvamust jagab ka tuntud kirjastaja Irina Prohhorova, kes on kõhklematult nimetanud Putini propagandat stalinistlikuks ja võrrelnud seda 1940ndate lõpu repressioone iseloomustanud läänevastase hüsteeriaga.2 Me ei tohi siiski unustada, et „hea” propaganda ei ole mitte lihtsalt uskmatute veenmine või ainult ebatõdede ja valede rääkimine. Nagu David Welch on õigesti märkinud, eksisteerib
propaganda puhul kaks tavalist väärarvamust. Laialt on levinud uskumus, et propaganda ei ole midagi muud kui mõjutamise kunst, mille eesmärk on muuta vaid suhtumist ja ideid. See on kahtlemata üks eesmärke, kuid tihti piiratud ja teisejärguline. Sageli on propaganda olulisem olemasolevate suundumuste ja uskumuste tugevdamiseks, teravdamiseks ja tähelepanu keskmesse toomiseks. Teine peamine väärarvamus on täiesti vale veendumus, et propaganda koosneb vaid pettustest ja valedest. Õigupoolest tegutseb see mitmesuguste tõdedega – alustades ilmselgetest valedest kuni pooltõdede ja kontekstiväliste tõdedeni välja.3
Olulist rolli mängisid Ukrainas toimunud Moskva agressiooniga kaasnenud desinformatsioonikampaanias eriti viimati nimetatud kategooriad: pooltõed ja kontekstivälised tõed. Need meenutasid aega, kui Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ametlikku ajalehte Pravdat peeti läänes oma pealkirjale (tõlkes „tõde”) üsna vastandlikuks. On oluline meenutada, et isegi sõna „desinformatsioon” (desinformatsija) näib olevat vene leiutis. Michel Helleri järgi ilmus sõna esimest korda kasutusse 1963. aastal, kui KGB lõi spetsiaalse osakonna, mille ülesanne oli desinformatsiooni loomine Nõukogude Liidu tõeliste poliitiliste eesmärkide kohta.4 KGB jaoks ei piirnenud desinformatsioon vaid pooltõdede levitamisega, see hõlmas ka „tema agentide levitatavaid dokumente, kirju, käsikirju ja võltsitud pilte, kuritahtlikke ja veenvaid kuulujutte ning valesid luureandmeid [kui ka] väliskülaliste meelitamist Nõukogude Liitu”.5 Desinformatsioon oli Nõukogude Liidus traditsioon, mille juured ulatusid Leninini, kes rajas KGB eelkäija tšekaa.6 Huvitaval kombel arendas juba Lenin mõtet, mis võis inspireerida Putini taktikat saata Ukrainasse anonüümsed, ilma eraldusmärkideta vormides rohelised mehikesed, kes kuulusid juhuslikult Venemaa eriüksusesse ehk spetsnazi vägedesse. „Sõjas Poolaga [1920],” kirjutab Heller, „võib muude asjade hulgas leida soovituse Leninilt, mida ta ise nimetas täiuslikuks plaaniks … [Ta tegi ettepaneku] puhastada Punaarmee poolt okupeeritud Poola territoorium: „Me võime seda tehes teeselda „rohelisi” … Poome üles kulakud, preestrid ja maaomanikud.” „Plaani leidlikkus seisneb mõttes,” kirjutas Heller „näida „rohelistena” ehk teisisõnu mässavate talupoegadena, kes pigem toetasid valgeid kui punaseid.”7
Varajased bolševikud olid nüüdisaegse propaganda meistrid. Nende propaganda muutus rohkem institutsionaliseeritumaks koos Kommunistliku Partei Keskkomiteesse propaganda- ja agitatsiooniosakonna (otdel agitatsii i propagandõ) loomisega. Sellest nõukogude agitpropi peamisest korraldajast kasvas uue majanduspoliitika aastatel (1921−1928) viimistletud bürokraatlik struktuur, millel oli rohkem kui kolmkümmend allüksust ajakirjanduse, kirjastuste, teaduse, koolide, kaadri väljaõppe, kino, kunsti, teatri, raadio ja kirjanduse jaoks, kui nimetada neist vaid mõnda.8 1920ndate keskpaigas „jälgisid kõik need osakonnad süstemaatiliselt oma valdkonna tegevusi”.9 Alguses oli võimas bolševike propaganda suunatud peamiselt otse Nõukogude Liidu elanikkonnale, aga üsna pea laiendati seda ka välisele auditooriumile. Kui propagandat kasutati meele mõjutamiseks, siis agitatsioon töötas vastuvõtja emotsioonidel ja tema käitumisharjumustel. Bolševikud uskusid kindlalt kommunismi ja arvasid, et kõik vahendid, sealhulgas nii tsensuur, valed, petmine kui ka valetegelikkuste tootmine, olid lubatud oma ideede pealesundimiseks. Bolševikud olid nüüdisaegse propaganda varajased meistrid ja kasutasid mudelit, mida järgis Natsi-Saksamaa propaganda- ja rahvahariduse minister Josef Goebbels.10 Kõrge positsiooniga nats, keda üks Ameerika reporter juunis 1933 tsiteeris, tunnistas avalikult: „Meie, natsionaalsotsialistid, oleme palju õppinud Venemaa bolševikelt.”11 Sama ajakirjanik täheldas, et „natside plakatid, millel on löövad ja värvilised pildid talupoegadest, koduperenaistest ja töölistest … Päris tihti on need täielikult kopeeritud Vene või Saksa kommunistidelt”.12
Bolševike propaganda võis olla uus nähtus, aga seda ei olnud kindlasti tsensuur, valede väljamõtlemine, teiste petmine ja valetegelikkuste loomine. Need olid juba Tsaari-Venemaal kindlalt välja kujunenud praktikad. Selle varajase tunnistaja, Prantsusmaalt pärit Nobeli preemia laureaadi markii Astolphe de Custine’i sõnul, kes külastas Venemaad 1839 ja avaldas kuulsa raamatu „Lettres de Russie” („Kirjad Venemaalt”), olid valed ja pettus Vene ühiskonna lahutamatu osa. „Seltsielu sellel maal,” kirjutas ta, „on alaline tõe vastu suunatud vandenõu. Kõiki, keda ei ole ära lollitatud,
Bridget Kendall, „Russian Propaganda Machine ‘Worse Than Soviet Union’,” BBC (5. juuni 2014).
Kendall, „Russian Propaganda Machine ‘Worse Than Soviet Union’”.
David Welch, „Introduction” in Nazi Propaganda: The Power and the Limitations, ed. David Welch (London: Ro
Michel Heller,
John Barron, „Analyse par ‘l’Ennemi principal’,” in La désinformation: arme de guerre, ed. Vladimir Volkoff, 179.
„Tšekaa” on lühend venekeelsest ВЧК-st (Всероссийская чрезвычайная комиссия (по борьбе с контрреволюцией и саботажем)), mis tähendab Kontrrevolutsiooni ja Sabotaažiga Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon, mille rajas Lenin 20. detsembril 1917.
Michel Heller, „Analyse politique (physique et métaphysique)”, 168.
Vladimir N. Brovkin, Russia after Lenin: Politics, Culture, and Society, 1921–1929 (London: Routledge, 1998), 81.
Brovkin, Russia after Lenin.
Bolševike propagandaosakonna mudel koos mitmete allosakondadega võis olla eeskujuks Josef Goebbelsi juhitud propaganda- ja rahvaharidusministeeriumile, mis koosnes viiest osakonnast: raadio-, ajakirjandus-, aktiivpropaganda-, filmi- ja rahvaharidusosakonnast.
Roger B. Nelson, „Hitler’s Propaganda Machine”, The New York Times (juuni 1933).
Nelson, „Hitler’s Propaganda Machine”.