Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika. Marcel H. Van Herpen
type="note">30
Millal algasid Kremli ettevalmistused selleks uueks infosõjaks läänega? Ja kuidas seda seni on juhitud? Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja USA presidendi George Bush seeniori poolt uue maailmakorra välja kuulutamist ei tundunud infosõjad Venemaa ja lääne vahel enam vajalikud olevat. Külma sõja aegsed varasemad vaenlased väljendasid oma usku sellesse, et neist on saanud partnerid, osalised uues Euroopa julgeolekusüsteemis, mis ei põhinenud enam vastasseisul, vaid hoopis vastastikusel usaldusel ja jagatud julgeolekul. 1990ndate alguses räägiti palju „rahu dividendist” ja suurem osa lääne valitsusi hakkas vähendama oma kaitse-eelarvet. Venemaa jaoks olid 1990ndad rasked, neid aastaid iseloomustasid poliitiline segadus, majanduskriisid ja ebaõnnestunud sõda Tšetšeenias. Teatavat majanduslikku heaolu hakkasid Venemaa inimesed nautima alles Vladimir Putini tulekuga, kui taastati kord ning kaasa aitas nafta- ja gaasihindade tõus. Siiski ei olnud kahekümne esimese sajandi esimene kümnend venelaste jaoks mitte ainult uuesti leitud rikkuse, stabiilsuse ja rahvusliku uhkuse aeg, see oli ka aeg, kui kogeti äkki impeeriumi kaotust intensiivsemalt ja muret tekitavamalt kui varem. See postimperiaalne valu viis Venemaal unistusteni rahvuslikust suurusest ja taastatud imperialistlikust vägevusest.31
Putini valitsemise ajal hakati Nõukogude Liidu kokkuvarisemise põhjusi uuesti tõlgendama. Nõukogude impeeriumi järsu kokkuvarisemise selgitamiseks on mitu võimalust. Üks neist on pidada selle hiigelsuure maa lagunemist tolle aja juhtivate poliitikute – Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi, praeguse Vene Föderatsiooni eelkäija presidendi Boriss Jeltsini – vahelise võimuvõitluse tulemuseks. Boriss Jeltsini ja Ukraina ning Valgevene juhtide Leonid Kravtšuki ja Stanislav Šuškevitši poolt 8. detsembril 1991 allkirjastatud Belovežje lepingud olid sündmuste sellise käigu juures Jeltsini korraldatud pehme riigipöörde tööriistad Gorbatšovi eemaldamiseks, et saada ise Venemaa südame kõrgeimaks ja ainsaks juhiks. Mittevene Nõukogude vabariikide kaotus oli selle versiooni kohaselt pehme riigipöörde planeerimata tagajärg – kaotus, mille riigipöörde algatajad uskusid olevat kiiresti parandatav uue organisatsiooni, Briti Rahvaste Ühenduse järgi rajatud Suveräänsete Riikide Ühenduse loomisega.
Teine võimalus Nõukogude Liidu hingusele mineku selgitamiseks on ajaloolise protsessi, nimelt dekoloniseerimisprotsessi, loogiline tagajärg, mille teised Euroopa rahvad olid juba läbinud. Lenin kutsus tsaristlikku Venemaad tabavalt rahvaste vanglaks (tjurma narodov), nõudes koloniseeritud rahvaste vabastamist. See ei takistanud temal ja tema suurel järeltulijal Jossif Stalinil pärast Suurt Oktoobrirevolutsiooni kestnud lühikest dekoloniseerimisperioodi hiiglasliku vangla uksi uuesti sulgeda. Stalinil õnnestus isegi impeeriumit suurendada ja tuua grupp iseseisvaid riike Nõukogude bloki, Venemaa mõjusfääri. Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland ja Belgia olid kaotanud oma koloniaalvaldused pärast Teist maailmasõda. Isegi Portugali, kes oli maha jäänud, sunniti koloniaalaladest loobuma. Miks ei oleks pidanud ka Nõukogude Liit, mis väitis end olevat kolonialismivastase võitluse eesrindlane, olema sunnitud lõpuks aktsepteerima endale allutatud rahvaste vabanemise tungi?32
Siiski on olemas veel üks ehk kolmas ja vähem tõenäoline võimalus Nõukogude Liidu lagunemise selgitamiseks, mille järgi peetakse seda vaenulike väliste jõudude vandenõu tulemuseks. See on see kolmas võimalus, mis on tänapäeva Venemaal võitnud üha enam pooldajaid. Laialt on levinud veendumus, et Nõukogude Liit haihtus vaenulike väliste jõudude salajase plaani tulemusel. Selliseid vandenõuteooriaid võib leida mitte ainult vähem haritute hulgas, vaid ka silmapaistvate intellektuaalide kirjutistes. Üks neist on endine KGB agent Igor Panarin, kes on Moskvas tegutseva välisministeeriumi diplomaatilise akadeemia professor. Panarin arvab Nõukogude Liidu lagunemise olevat Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia Nõukogude Liidu vastu peetud esimese üleilmse infosõja tulemuse. Oma raamatus „Esimene üleilmne infosõda – NSVLi kokkuvarisemine”33 süüdistas ta läänt, et too planeeris seda üleilmset infosõda juba väga ammu, nimelt Quebeci tippkohtumisel 1943. Selle õhutaja usuti olevat Winston Curchill.34 Infosõja eesmärk oli „konkurendi nõrgestamine [ja] majanduslik või geopoliitiline ekspansioon”35, mis viis „peamise ideoloogilise ja geopoliitilise vastase NSVLi hävimiseni (lagunemiseni)”36. Esmalt ei sujunud see infosõda lääne jaoks siiski hästi Jossif Stalini eduka vastupanu tõttu, mille eest Panarin ülistab Nõukogude juhti. Asjad hakkasid muutuma 1953. aastal, kui „NSVL hakkas infosõda kaotama pärast NSVLi vastu toimunud infosõja eduka vastupanu peaideoloogi J. Stalini surma”.37
Panarini järgi algas lääne Nõukogude Liidu vastase infosõja teine faas pärast Stalini surma koos Nikita Hruštšovi tulekuga. Sel hetkel alustas CIA juht Allen Dulles koos Briti välisluureteenistusega MI6 väidetavalt operatsiooni Stalini Vastu. „Operatsioon Stalini Vastu,” kirjutab Panarin, „tähistas meie riigi ajaloo laimamise algust. N. S. Hruštšov oli nomenklatuuri harimatute karjeristide tüüpiline esindaja, kes näis angloameerika luureteenistustele olevat ideaalne sihtmärk psühholoogilis-informatsiooniliseks manipuleerimiseks.”38 „CIA ja MI6 toetasid N. S. Hruštšovi tema võimuvõitluses NSVLis,” jätkab ta.39 Lääne salateenistuse jõupingutusi kroonis edu: „1953. aastal pärast Stalini surma ei tulnud võimule mitte Stalin-2, vaid anti-Stalin,” tõsiasi, mis andis inglastele ja ameeriklastele „võimaluse purustada NSVL”.40 Lääne lõplik võit saabus mõne aastakümne pärast. „NSVLi vaenlaste jaoks oli infosõjas suurim edu M. S. Gorbatšovi valimine NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Gorbatšovi edutamine oli NLKP Keskkomitee strateegiline kaotus, aga samal ajal oli see võit nende jaoks, kes teda esile tõstsid.”41 Panarin kirjutab, et lääne salasepitsus töötas, sest „NSVLi-vastase infosõja direktorid (A. Dulles, G. Kennan, D. Rockefeller, H. Kissinger, Z. Brzezinski, R. Reagan) suutsid ellu viia strateegilise operatsiooni, et aidata NSVLis kaasa Trotski-meelsete globalistide N. S. Hrtuštšovi ja M. S. Gorbatšovi esile kerkimisele”.42 Lõpuks on süüdistatav Gorbatšov, kelle „külmad silmad” meenuvad autorile mitu korda: „Ma arvan, et NSVLi kokkuvarisemise võtmetegur on M. Gorbatšovi valitsusvastane kurss.”43
Panarini raamat on in optima forma vandenõuteooria. Walter Laqueur: „Usk vandenõuteooriasse on palju rohkem levinud, kui seda tavaliselt arvatakse. See on tavaliselt paranoia ilming – oletus, et juhuslike sündmuste puhul on tegemist seaduspärasusega (tavaliselt negatiivse või vaenulikuga). Mitte midagi maailmas ei juhtu juhuslikult, teiste inimeste ilmselged motiivid heidetakse kõrvale ja tõsistel juhtudel viib selline vaimuhaige suhtumine kättemaksuhimulise käitumise ja vägivaldse vastasseisuni.”44 Vandenõuteooria „esineb paremäärmuslaste terrorirühmitustes; Saksa välisministri Rathenau mõrvarid uskusid, et ta on üks Siioni tarkadest; Ameerika paremäärmuslaste doktriinid koosnevad peaaegu täiel määral ÜRO, vabamüürlaste, illuminaatide, muidugi sionistide ja sadade teiste kurjade jõudude vandenõuteooriatest, mis on suunatud patriootide vastu. Seesama on tõsi ka Venemaa parempoolsete hullumeelse vähemuse ideoloogia puhul”.45
Probleem on see, et tänapäeva Venemaal ei ole see enam ainult Vene parempoolsete hullumeelne vähemus, kes selliseid teooriad arendab, vaid ka analüütikud ja ideoloogid, keda võtab tõsiselt Vene intellektuaalne eliit, sealhulgas Kremlile lähedased valitsusringkonnad.
Teine autor, keda peab siin mainima, on Putini Euraasia Liidu innustaja Aleksandr Dugin, keda mõned autorid on nimetanud Putini ajuks.46 Üks Dugini peamisi töid on „Konspirologija” („Konspiroloogia”), mis ei jäta autori maailmavaate
Rohkem postimperiaalse valu kohta Nõukogude-järgsel Venemaal vaata Marcel H. Van Herpen, Putinism: The Slow Rise of a Radical Right Regime in Russia (Houndmills: Palgrave Macmillan, 2013), 76–97.
Nõukogude Liidu lagunemise kohta hiljaks jäänud dekoloniseerimisprotsessina vaata minu raamatut „Putin’s Wars: The Rise of Russia’s New Imperialism” (Lanham, MD: Rowman and Littlefield, 2014), peatükid 1 ja 2.
Игорь Панарин, Первая Мировая Информационная Война: Развал СССР (Москва: Питер, 2010).
Panarin viitab Quebeci konverentsile, mis peeti Quebeci linnas 17.−14. augustil 1943 koodnimega Quadrant, sellel osalesid Franklin D. Roosevelt, Winston Curchill ja Kanada peaminister Mackenzie King. Lawrence James: „[Churchill] oli Venemaa pikaajaliste rahvusvaheliste ambitsioonide osas rahutu. Ta jagas oma rahutust Mackenziega Quebeci konverentsi ajal. Nõukogude kommunism avaldab „mõju igal pool maailmas” ja Churcill uskus, et Venemaa on „piisavalt võimas enamaks kui vaid maailma kontrollimiseks” (Lawrence James, Churchill and Empire: Portrait of an Imperialist (London: Phoenix, 2013), 313). Siiski ei saa sellel puhul võtta Churchilli väljendatud muret kui tõestust lääne salajase plaani kohta alustada infosõda eesmärgiga Nõukogude Liit tükeldada.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 12.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 12–13.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 14.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 123.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 123.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 144.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 9.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 247.
Панарин, Первая Мировая Информационная Война, 228.
Vrd. Walter Laqueur, No End to War: Terrorism in the Twenty-First Century (New York: Continuum, 2003), 155.
Laqueur, No End to War, 155.
Anton Barbashin ja Hannah Thoburn, „Putin’s Brain–Alexander Dugin and the Philosophy behind Putin’s Invasion of Crimea”, Foreign Affairs 93, nr 2 (märts/aprill 2014).