Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika. Marcel H. Van Herpen
jõuda, kui Indiat oleksid valitsenud natsid.”61 See viimane tähelepanek võib olla tõsi, aga siiski ei lükka see ümber mõistet. Selle olemuslik joon jääb püsima: pehme jõud rajaneb veetlusel, eeskujulikkusel, selle mudeli töötamisel teiste jaoks, tehes selle inspiratsiooniallikaks teisele poole riigipiire.
Pehmet jõudu peetakse üldiselt lääne ühiskondade, eriti Ameerika Ühendriikide ühiskonna tunnuseks par excellence. Me ei peaks siiski unustama, et nüüdseks kadunud Nõukogude Liidul olid ka omal ajal enda pehme jõu allikad – sellest faktist on teadlik ka Nye. „Pehme jõu mõistes,” kirjutab ta, „Teise maailmasõja kommunistliku ideoloogia järgimine oli Euroopas kütkestav oma vastuseisu tõttu fašismile ja kolmandas maailmas seetõttu, et see samastus populaarse koloniseerimisvastase liikumisega.”62 Kosmoseuurimise edu mängis samuti oma osa Nõukogude pehme jõu võimendamises. Vene analüütik Innokenti Adjassov: „Juri Gagarin oli Nõukogude pehme jõu parim vahend, nähtavasti ei olnud mitte kunagi sõjajärgsel perioodil poolehoid NSVLi suhtes nii suur ja mõju sellele oli kindlasti ka maailma esimese kosmonaudi isiksusel.”63 See pehme jõu tagavara sai siiski otsa, kui Nõukogude liidrid otsustasid 1968 Praha kevade maha suruda ja kommunism ideoloogiana kaotas järjest oma köitvust kõikjal maailmas. Nõukogude pehme jõud saavutas madalseisu 1991. aastal, kui Nõukogude Liit lagunes ja kommunism kaotas ametliku riikliku ideoloogia staatuse.
Vene analüütik Sergei Karaganov kirjutas 2009. aastal, et Venemaa peaks kasutama „kõva jõudu, sealhulgas sõjalist jõudu, sest elab palju ohtlikumas maailmas ja tal ei ole mitte kellegi taha kaitseks varjuda, ja sellepärast, et tal on nii vähe pehmet jõudu – sotsiaalset, kultuurilist, poliitilist ja majanduslikku veetlust.”64 Vene riigiduuma liige Konstantin Kossatšov kirjutas: „Me võime öelda, et peaaegu kogu sõjajärgse perioodi meie suhted USA ja läänega … toimisid pehme jõu lipu all. Ja me oleme sunnitud selgelt nentima, et ilmselt ei saanud me ülesandega hakkama, siiski, mis puudutab kõva jõudu, hard security [originaalis inglise keeles] valdkonda, siis selles ei olnud me kellestki halvemad.”65 Sellise hinnangu on andnud Joseph Nye oma raamatus „The Future of Power” („Võimu tulevik”). „Pehme jõu mõistes,” kirjutab Nye, „on Venemaal vaatamata traditsioonilise vene kultuuri veetlusele vähe üleilmset kohalolu.”66 Venelased kadestasid lääne pehmet jõudu ja tundsid selle vastu vimma, kuid samal ajal kritiseerisid seda väidetava silmakirjalikkuse tõttu. Näiteks kirjutab Juri Kašljov oma 1980. aastal ilmunud raamatus Helsingi protsessist:
Üldiselt näitas arutelu inimõiguste üle, mille Ameerika delegatsioon kohtumisel Belgradis kunstlikult tekitas, esiteks seda, et seda tehti propagandistlikel põhjustel Washingtonis oleva administratsiooni tuntud poliitika raames, mis kuulutab Ameerika Ühendriike inimõiguste eestvõitlejaks maailmas, ja teiseks seda, et tegelikkuses Ameerika Ühendriigid ei austa kodus inimõigusi … [ja] püüdsid inimõiguste teemat kasutada vahendina, et sekkuda teiste maade siseasjadesse.67
1970ndatel ja 1980ndatel oli Nõukogude Venemaa selgelt kaitsval positsioonil. Siiski ei ole pehme jõud väärtus, mida saab pidada iseenesestmõistetavaks. Pärast 2008. aasta laenukriisi, millele järgnes ülemaailmne finants- ja majanduskriis, sai lääne, eriti just USA, pehme jõu veetlus tõsise löögi. Jaapani kommentaator kirjutab: „Jaapanlasi köidab aina vähem Ameerika kultuur. Ameerika pehme jõud näib olevat vähenenud ja spetsialistide hinnangul ei ole sellist nähtust varasemast teada.”68 „Ameerika pehme jõud,” jätkab ta: „väheneb saarestikus üha enam, kuigi Ameerika Ühendriigid on jaapanlaste jaoks olnud unistus koos oma tehnoloogia, demokraatia ja paarisuhete võrdsuse pooldamisega. Neid ei köitnud mitte ainult linn mäe otsas, vaid ka Ameerika Ühendriikide vastalisusekultuur, näiteks protestid sõja vastu Vietnamis.”69 Arvamust, et USA pehme jõud on viimasel kümnendil vähenenud, avaldas ka Zbigniew Brzezinski, kes ütles, et selle põhjuseks on Iraagi sõda: „Ma arvan, et me oleme end kahjuks delegitimiseerinud.” 70 Ta lisas: „Siis oli Ameerika unistus laialt levinud. Tänapäeval ei ole.”71
Samasuguseid tähelepanekuid tehti Prantsuse päevalehes Le Monde, aga sedakorda Euroopa pehme jõu vähenemise kohta. Pealkirja „Euroopa ei pane aasialasi enam unistama”72 all selgitatakse, et Aasia riigid on seadnud lõputu eurokriisi tõttu kahtluse alla Euroopa uhke pehme jõu mudeli – Euroopa integratsiooni. Tõsiasi, et EL sai 2012. aastal Nobeli preemia, aitas nähtavasti natuke kompenseerida pehme jõu kaotust. Kuigi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa kombineeritud pehme jõu võimekus on jäänud siiski arvestatavaks, tuleb möönda, et on suur vahe võrreldes selle tugevusega 1990ndate alguses. Sel ajal varises kokku Nõukogude impeerium, Ameerika Ühendriigid organiseerisid ÜRO egiidi all ulatusliku rahvusvahelise koalitsiooni Saddam Husseini sissetungi vastu Kuveiti ja Maastrichtis kujundas Euroopa Ühendus end ümber Euroopa Liiduks, mis oli valmis laienema neljateistkümnesse uude riiki ja valmis astuma tähtsat sammu integratsiooni poole koos ühisraha kasutusele võtmisega. Francis Fukuyama 1989. aastal artiklis „The National Interest” („Rahvuslik huvi”) välja kuulutatud ja 1992. aastal tema raamatus73 lähemalt selgitatud ajaloo lõpp ei olnud tegelikult mitte midagi muud kui lääne pehme jõu ülekaalukuse ülistamine kindlal ajaloolisel hetkel. Fukuyama ei suutnud ette kujutada, et ükski teine poliitiline või majanduslik süsteem võiks tulevikus läänega võistelda. Ta eksis. Tänapäeval oleme tunnistajaks võistlevate poliitiliste mudelite esilekerkimisele, mille hulgas on putinism olulisim näide. Kuigi need mudelid sarnanevad näiliselt lääne mudeliga ja esitlevad end demokraatlike turumajandustena, on need tegelikult autoritaarsed poolriiklikud majandused. Nende alternatiivsete mudelite võistlus toimub ajaloolisel hetkel, kui lääne pehme jõu üleolek ei ole enam enesestmõistetav. Moisés Naím: „Pehme jõud on keskkonnas, kus uudised liiguvad kiiremini kui iial varem, vähemalt mittepüsiv mõiste ja ülemaailmsete suhete lühiajaliste muutuste poolt väga haavatav.”74 Me ei tohi tõepoolest unustada, et pehme jõud on valuuta, millel nagu igal teiselgi valuutal, ei ole kindalt ja püsivat väärtust, vaid see muutub pidevalt.
Üks probleemidest Nye pehme jõu mõistega on see, et see jäi tõepoolest pigem ebamääraseks. Jeanne Wilson rääkis „pehme jõu kui mõiste vormitust olemusest, kindlaks määratud mõõtmismeetodi puudumisest, võrreldavate andmete puudusest ja püstitatud mõõdikute subjektiivsusest”.75 Nye laiendas oma mõistet aastate jooksul, mis ei tulnud samuti kasuks. Oma raamatus „The Future of Power” („Võimu tulevik”) (2008) lisas ta majanduslikud allikad ja isegi sõjalise jõu võimaliku pehme jõu vahendina (neist viimane väljaõppekeskuste ja katastroofiabi pakkumise mõistes). Kõige sagedamini mõõdeti pehmet jõudu rahvaküsitluste abil. Näiteks koostas niimoodi Anholt-GfK Roper oma iga-aastase Overall Nation Brands Indexi (üldine riiklike brändide indeks). 2010. aasta indeksis reastati Ameerika Ühendriigid esimesele kohale, sellele järgnesid Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik vastavalt teise, kolmanda ja neljandana. Venemaa tuli kahekümne esimesele kohale, vahetult enne Luksemburgi ja Hiinat.
Londonis asuv Institute for Government (valitsemise instituut) on välja arendanud selgema ja objektiivsema meetodi pehme jõu mõõtmiseks. 2010. aasta raportis mõõtis see objektiivseid kriteeriume seoses kultuuri, valitsemise, diplomaatia, hariduse ja äriga/innovatsiooniga.76 Nende objektiivsete kriteeriumite tulemusi täiendas ekspertide kogu subjektiivne hinnang. Selle tulemusel analüüsis Soft Power Index Results (pehme jõu indeksi tulemused) kahtekümmet kuut riiki. Eesotsas olid samad neli riiki, mis Overall Nations
Marquand, The End of the West, 155.
Joseph S. Nye Jr., The Future of Power (New York: Public Affairs, 2011), 168–169. Cf. Nye, Bound to Lead, 188–189: „Varasel sõjajärgsel perioodil lõikas Nõukogude Liit suurt kasu sellistest strateegilistest tarkvaradest nagu kommunistlik ideoloogia, paratamatuse müüt ja rahvusvahelised kommunistlikud institutsioonid”.
Иннокентий Адясов, „Возможная ли российская „мягкая сила?” Regnum (7. mai 2012).
Sergei Karaganov, „Venemaa euroatlantilises regioonis”, Rossiiskaja Gazeta (24. november 2009). Ingliskeelne versioon saadaval http://karaganov.ru/en/news/98.
Константин Косачев, „„Мягкая сила” как фактор сближения?” (18. mai 2012), http://baltija.eu/news/read/24577.
Nye, The Future of Power, 170, 209. Selles raamatus tutvustab Nye uut nutika jõu kontseptsiooni, mis ühendab kõva ja pehme jõu strateegiaid.
Ю. Б. Кашлев, Разрядка в Европе: от Хельсинки к Мадриду (Москва: Политиздат 1980), 78.
„L’Amérique ne fait plus rêver” (algselt avaldatud Tokyo Shimbunis), tõlgitud Courrier Internationalis nr 1129 (21.–27. juuni 2012).
„L’Amérique ne fait plus rêver”.
Zbigniew Brzezinski, „U.S. Fate Is in U.S. Hands”, TNI Interview, The National Interest no. 121 (september/oktoober 2012), 12.
Brzezinski, „U.S. Fate Is in U.S. Hands”, 14.
François Bougon, „L’Europe ne fait plus rêver les Asiatiques”, Le Monde (1.−2. juuli 2012).
Francis Fukuyama, The End of History and the Last Man (London and New York: Penguin, 1992).
Moisés Naím, The End of Power: From Boardrooms to Battlefields and Churches to States, Why Being in Charge Isn’t What It Used to Be (New York: Basic Books, 2013), 148.
Jeanne L. Wilson, „Soft Power: A Comparison of Discourse and Practice in Russia and China”, Social Science Research Network (August 2012), 3, saadaval http://ssrn.com/abstract=2134457.
Jonathan McClory, The New Persuaders: An International Ranking of Soft Power (London: Institute for Government, 2010). Kultuuri allindeks hõlmab selliseid mõõdikuid nagu välisturistide aastane arv, riigi keele üleilmne levik ja olümpiaspordi edu. Valitsuse allindeks annab mõõdikud valitsemise süsteemi kvaliteedile ja efektiivsusele, samuti isikuvabadusele ja poliitilisele vabadusele. Diplomaatiline allindeks hõlmab mõõdikuid selle kohta, kuidas riiki ja tema võimet vormida välismaal positiivset riigi narratiivi üleilmselt tajutakse. Hariduse allindeks annab mõõdikud riigi võimele köita välistudengeid ja ülikoolide kvaliteeti. Äri/innovatsiooni allindeks sisaldab avatuse ja innovatsiooni, konkurentsivõime ja korruptsiooni arve.