Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika. Marcel H. Van Herpen
„Ainult tõde on see, mis šokeerib.”15 Ta võtab kokku: „Üks sõna välja öeldud tõde on säde, mis maandub püssirohutünnis.”16
Lenini ja Stalini propagandamasinad jätkasid ilma kahtluseta vana tsaristlikku traditsiooni ja Putin omakorda jäljendas nõukogude mudeleid. Putin siiski mitte ainult ei kopeeri, vaid ta on samuti oluline novaator, sest võttes arvesse nelja arengut, on tänapäeva Vene propagandal täiesti uus olemus. Esimene on Kremli määratud enneolematult helde eelarve propaganda läbiviimiseks. Teine on propagandamasinavärgi põhjalik ajakohastamine, mis on Putini alluvuses toimunud. Kõrgprofessionaalsel viisil on kogu meedia, mitte ainult televisioon, raadio ja press, vaid ka internet ja sotsiaalmeedia, rakendatud kaasa aitama Kremli sõnumi levitamisele. Kolmas uuendus on psühholoogiline oskusteave uue infosõja pidamiseks, mis on palju keerulisem ja põhjalikum kui Lenini- või Stalini-aegne. Kreml on võimeline nutikalt ja paindlikult oma sõnumit kohandama vastavalt sihtrühmadele eri riikides. Viimaseks, Kreml suudab külma sõja järgses maailmas Venemaa propaganda huvides ära kasutada lääne meedia suhtelist avatust, see on midagi sellist, mis ei olnud võimalik külma sõja ajal (erandiks muidugi lääne kommunistlik ajakirjandus). Need neli faktorit – Kremli erakordselt helde eelarve, professionaalne ja ühendatud jõupingutus meedias, uus psühholoogiline lähenemine ning lääne avatus – on pakkunud Kremlile loendamatuid võimalusi oma auditooriumi paisutamiseks läänes.
See on põhjus, miks mitte ainult Venemaa elanikkond, vaid ka mitte üldse väheoluline läbilõige lääne publikust kaldus uskuma Kremli sõnumit, et Maidani ülestõusu innustasid ja juhtisid lääne luureteenistused, et Ukraina uus valitsus oli ebaseaduslik ja koosnes fašistidest ning antisemiitidest17 ning et Krimmis ja Donbassis ei olnud mingit Venemaa sõjalist märkamatut sissetungi, vaid kohaliku algupäraga liikumine, mis koosnes üksnes kodumaist päritolu separatistidest. Kreml suutis esitada salakavala segu päris- ja väljamõeldud faktidest. Mõned lääne poliitikud külastasid tõepoolest Maidani ja tõsi oli ka see, et fašistliku partei Paremsektor (ukraina keeles Pravõi sektor) ja parempoolse partei Svoboda („vabadus”) liikmed osalesid Maidani liikumises. Samamoodi on tõsi see, et Ukraina separatistid olid olemas. Siiski õnnestus Kremlil negatiivseid külgi üle paisutades ja neid väljamõeldud faktidega segades – taktikaga, mis on desinformatsiooni tunnus – veenda läbilõiget lääne publikust oma versiooni õigsuses. Poola analüütik Jolanta Darczewska:
Krimmi operatsioon on pakkunud Venemaale võimaluse näidata tervele maailmale infosõja võimekust ja potentsiaali. Selle eesmärk on kasutada raskelt kindlaks tehtavaid meetodeid teiste riikide eliitide ja ühiskondade allutamiseks, kasutades selleks erinevaid salajasi ja avalikke kanaleid (salateenistused, diplomaatia ja meedia), psühholoogilist mõjutamist ning ideoloogilist ja poliitilist sabotaaži.18
Konflikti venides hakkas desinformatsioonikampaania peagi teed rajama puhtale väärinformatsioonile: jultunud ebatõdede ja selgete valede väljamõtlemisele ning levitamisele. Üks näide sellest väärinformatsioonist on Venemaa Pervõi Kanali (Esimene Kanal) uudistesaade 12. juulil 2014. Ühes intervjuus rääkis naine nimega Galina, kes väitis end olevat põgenik Ida-Ukrainast Slovjanskist, kuidas Ukraina sõdurid olla võtnud kolmeaastase poisi ja löönud ta risti „nagu Jeesuse”.
Üks mees naelutas, samal ajal kui [teised] kaks teda kinni hoidsid. Ja see kõik juhtus tema ema silme all. [Siis] nad võtsid ema. Ja ema nägi, kuidas laps jooksis verd. Laps nuttis ja karjus … Inimesed minestasid. Kui laps suri pärast pooletunnist agooniat, võtsid nad ema, sidusid ta teadvusetu keha tanki külge ja sõitsid kolm ringi ümber väljaku. Iga ring oli üks kilomeeter pikk.19
See lugu tekitas Venemaal suurt pahameelt, aga üsna pea paljastati, et tegemist oli puhtalt väljamõeldisega.20 Teine näide sellisest sihilikust väärinformatsioonist oli artikkel Vene veebilehel Life News, mis avaldati vahetult pärast Malaysia Airlinesi lennu MH-17 allatulistamist Ida-Ukraina kohal. Venemaa föderaalse lennundusameti Rosaviatsija kõneisik ütles, et lennuõnnetuse põhjustas „Ukraina rakett”, mis tulistati välja maa pealt või lennukilt ja mille sihtmärk „võis olla Venemaa presidendi lennuk”.21 Malaysia Airlinesi Boeing ja Putini lennuk võisid väidetavalt ühel ajal läbida sama lennukoridori Varssavi lähistel. Ilmselgelt ei olnud haiglastel fantaasiatel mitte mingeid piire. 25. jaanuaril 2015 ütles „Donetski rahvavabariigi juht” Aleksandr Zahhartšenko intervjuus Esimesele Kanalile: „Ukraina väed on endaga kaasa toonud kolm teisaldatavat krematooriumi. Neid kasutatakse surnukehade põletamiseks. Pärastpoole nad ütlevad, et su lapsed on kadunud või vangi võetud.”22
Valede kuhjumisega silmitsi seistes alustas grupp Ukraina ajakirjanikke Londonis asuva Ukraina Instituudi juhtimisel veebilehe www.stopfake.org loomist, et kontrollida Venemaa uute kanalite levitatavaid fakte ja informatsiooni. Video YouTube’is Vene sõduritest loopimas hunnikusse nende poolt tapetud dagestanlaste surnukehi on üks väärinformatsiooni näiteid, mille saidi loojad leidsid. See video oli ümbertöödeldud ja seda levitati YouTube’is tekstiga „Ukraina Rahvuskaardi karistusmissioon loopimas surnukehi Kramatorski lähistel (Donetski oblast) 3. mail 2014”.23 Veel üks näide oli Venemaa kaabeltelevisiooni kanalis RT Ühendkuningriigis 2014. aasta märtsis näidatud reportaaž juutidest, kes põgenevad Kiievist antisemiitliku Ukraina valitsuse hirmus. Reportaažis näidati rabi Miša Kapustinit, kes selgitas, et tema ja tema perekond lahkuvad isikliku turvalisuse pärast. Siiski oli tõde hoopis see, et Kapustin ei põgenenud mitte Kiievist, vaid Krimmist Simferopolist, kui Venemaa oli ebaseaduslikult poolsaare annekteerinud.24
Kremli infosõja masinavärk pandi suuremal kiirusel käima pärast Krimmi annekteerimist, kui Venemaa alustas pealetungi Donbassi piirkonnas. Kahjuks ei reageerinud lääs Vene propagandale siiski adekvaatselt, sest läänes, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, on viimaste kümnendite jooksul välisministeeriumid teravalt vähendanud oma eelarvet. See oli üks põhjustest, miks John Lenczowski kurtis, et „viimased [USA] valitsused on ebaõnnestunud avaliku diplomaatia liitmisel oma strateegiatesse”.25 Ta lisas, et „Ameerika välispoliitika ja riikliku julgeoleku kultuur ei ole avalikule diplomaatiale ülearu tähtsat kohta riiklikus strateegias andnud. Tõepoolest … seda on järjepidevalt tähelepanuta jäetud ja alarahastatud pikkadel perioodidel pärast Teist maailmasõda”.26
2011. aastal ütles toonane riigisekretär Hillary Clinton, et Ameerika Ühendriigid peavad tegema rohkem, et valitsuse toetatud meedia kaudu rääkida oma väärtustest ja levitada nii oma mõju ülejäänud maailmale. „Me oleme infosõjas ja me kaotame selle sõja,” hoiatas ta27, mainides, et Hiina ja Venemaa on loonud mitmekeelse televisiooni võrgustiku, samal ajal kui USA teeb selles valdkonnas kärpeid. Hillary Clinton ütles lõpetuseks, et „me maksame kõrget hinda”, lammutades rahvusvahelist kommunikatsioonivõrgustikku pärast külma sõja lõppu.28 2014. aasta detsembris hoiatas samuti endine BBC üleilmse uudisteteenistuse tegevjuht Peter Horrocks, et Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid võivad kaotada üleilmse infosõja. „Venemaa ja Hiina on meist rahaliselt paremini relvastatud,” ütles ta rõhutades, et „meie roll peab olema erapooletu. Me ei peaks olema ühe või teise poole poolt, me peame pakkuma midagi, mida inimesed saavad usaldada”.29 Venemaa ei ole ainus riik, kus on ilmne huvi kasv informatsiooni- ja kommunikatsioonistrateegiate suhtes. Stefan Halper: „Hiina avalike suhete juht Li Chang-Chun on selgitanud oma valitsuse seisukohta, et kahekümne esimesel sajandil on üleilmne inforuum
Custine, Lettres de Russie, 365.
Custine, Lettres de Russie, 370.
Üks selle näiteid on Huffington Postis nädal pärast Krimmi annekteerimist avaldatud artikkel, milles autor kirjutab: „Obama administratsioon on jõuliselt eitanud süüdistusi, et Ukraina uus režiim on täis uusfašiste, vaatamata sellele, et tõendid räägivad vastupidist. Sellised kategoorilised salgamised lisavad usutavust väidetele, et USA aitas kaasa Venemaa-vastasele salasepitsusele [sic]” (Vrd Michael Hughes, „The Neo-Nazi Question in Ukraine”, The Huffington Post (11. märts 2014), http://www.huffingtonpost.com/michael-hughes/the-neo-nazi-questionin_b_4938747.html.) Neli päeva varem kirjutas BBC korrespondent: „[Paremäärmusluse] rolli presidendi ametist tagandamisel ja uue Euromaidani juhitava valitsuse moodustamisel ei tohiks üle tähtsustada … Euromaidani ametnikud ei ole fašistid, nagu ka fašistid ei domineeri valitsuses.” (Vrd „Ukraine’s Revolution and the Far Right”, BBC (7. märts 2014), http://www.bbc.com/news/world-europe-26468720.)
Jolanta Darczewska, „The Anatomy of Russian Information Warfare – The Crimean Operation, A Case Study”, Point of View, no. 42 (mai 2014), Warsaw, Center for Eastern Studies, 5.
„Беженка из Славянска вспоминает, как при ней казнили маленкого сына и жену ополченца“, Первый Канал (12. juuli 2014).
Putini iga-aastase pressikonverentsi ajal viitas Ksenia Sobtšak kanalist Dožd TV otsesõnu sellele episoodile. „Mul on tunne, et föderaalsed kanalid õhutavad teadlikult viha Vene ühiskonnas,” ütles ta, „võtke näiteks episood risti löödud poisiga Slovjanskis, mida näidati esimeses föderaalses kanalis, kus riigil on enamusosalus. See episood … tõestati, et see on vale, aga mitte keegi ei vabandanud selle pärast.” (Vrd „News Conference of Vladimir Putin”, Venemaa presidendi ametlik veebileht (18. detsember 2014), http://eng.news.kremlin.ru/news/23406/print.)
„Целю украинской ракеты мог быть самолет Владимира Путина – по словам источника в Росавиации, борт российского лидера и потерпевшего крушение „Боинга” пересекались на одном эшелоне”, Life News (17. juuli 2014).
Vrd Isabelle Mandraud, „Télépoutine”, Le Monde (12. veebruar 2015).
Stop Fake, ://www.stopfake.org. Teine väärinformatsiooni näide leidis aset 25. oktoobril 2014, üks päev enne parlamendivalimisi Ukrainas, kui Venemaad pooldavad häkkerid said ligipääsu elektroonilistele reklaamtahvlitele Kiievi tänavatel ja avaldasid fotosid väidetavatest Ukraina vägede toime pandud tapatalgutest riigi idaosas. Vene riigi omandis olev Esimene Kanal tegi neist fotodest reportaaži, kirjeldades neid kui „hirmuäratavaid pilte sündmustest Donbassis”. Siiski näitas üks piltidest tsiviilelanike massihaudu Tšetšeenias. Vene sõdur, kes figureeris originaalfotol, mis oli tehtud 1995, oli eemaldatud. (Vrd Carl Schreck, „Ukraine Unspun: Chechnya War PicPassed Off as Ukraine Atrocity by Hackers, Russian TV”, RFE/RL (27. oktoober 2014).)
John Lenczowski, Full Spectrum Diplomacy and Grand Strategy: Reforming the Structure and Culture of U.S. Foreign Policy (Lanham, MD: Lexington Books, 2011), 9.
Lenczowski, Full Spectrum Diplomacy and Grand Strategy, 10.
Colby Hall, „Hillary Clinton: ‘America Is Losing’ an Information War That ‘Al Jazeera Is Winning,’” Mediaite.com (2. märts 2011), http://www.mediaite.com/tv/hillary-clinton-claims-aljazeera-is-winning-an-information-war-that-america-is-losing/.
Hall, „Hillary Clinton: ‘America Is Losing’”.
Josh Halliday, „BBC World Service Fears Losing Information War as Russia Today Ramps Up Pressure”, The Guardian (21. detsember 2014).