Palveränd. Tiit Aleksejev
Ta on ka nendega toime tulnud.
Nüüd räägivad nad minust.
„Mul oleks teenrit vaja,” ütleb Raimondus. „Kedagi, kes mu asjade eest hoolt kannaks.”
Sepp mõtleb veidi. Siis kutsub ta mu laua juurde. „See isand siin pakub sulle teenistust.”
Ta pilk ei ole vihane nagu tavaliselt. Tundub, et ta tahab mulle head. Ta küsib: „Mida sa sellest mõttest arvad?”
Ma ei oska midagi arvata. Kõik on liiga ootamatu.
Raimondus köhatab. „Ma rändan palju ringi. Minuga koos näeksid sa midagi erilist. Midagi sellist, millest tavalistel surelikel aimugi pole.”
Ma küsin, mis see oleks.
Raimondus kõverdab üksteise järel sõrmi: „Uhked linnad. Võõrad rahvad. Lossid. Pühakojad.”
Ma küsin, milles mu töö seisneb.
„Teenimises,” vastab Raimondus ebamääraselt.
Ma küsin, kas ma selle eest ka mingit tasu saan.
„Minuga koos ringi rändamine ongi sinu tasuks.”
See kõik tundub kahtlane.
Sepp saab aru, et ma kõhklen. „Mine rahus,” ütleb ta. „Küla ei kao kuhugi. Siia võid sa alati tagasi tulla.”
Tundmatus hirmutab mind. Aga siis ma näen, mis Raimondusel hõbeketi otsas kaelas ripub. Sama märk, mis mulle unenäos ilmus.
Raimondus küsib: „Kuidas siis jääb?”
Ma olen nõus.
„Vaata,” ütleb Raimondus. Keset tolmust teed väänleb terashall lint. Ma olen sellist varemgi näinud, aga mitte kunagi nii suurt. Tuhanded ussikesed on end üheks olendiks liitnud ja teele asunud. Igaüks neist on liikumises, kord end välja sirutades, kord kokku tõmmates.
„Kuidas see teie keeles on?” küsib Raimondus.
Ma ütlen, et vaimuköis.
Raimondus küsib, olen ma selles kindel.
„Jah,” ütlen. „Need on surnud sõjameeste hinged.”
„Miks just sõjameeste?” küsib Raimondus.
„Sest nemad ei lahku,” ütlen. „Nii räägitakse.”
„Huvitav,” ütleb Raimondus. „See läheb päikeseloojangule vastassuunas.”
Ma tahaksin talle öelda, et kui kündes palju vingerdajaid välja tuleb, siis peetakse seda verevalamise endeks. Ja et siinkandis tuleb neid alati välja. Aga ma ei ütle midagi. Midagi tuleb alati enda teada jätta.
Raimondus heidab vaimuköiele viimase pilgu ja me asume teele. Kaugel eemal, seal, kus on rohekashallid vood, ootab meid laev. Me jõuame sinna pärast pimeduse laskumist. Öö on tähine ja selge ning kapten otsustab aega mitte kaotada. Me purjetame pimeduse merele.
Ja nii saavad alguse mu rännuaastad. See on hea aeg. Ma olen Raimondusele kannupoisi ja teenri eest. Ma teen talle süüa. Segan talle veini. Puhastan ta jalanõusid. Harjan ta riideid. Mu õpetajal on väga palju jalanõusid ja riideid. Teinekord, salaja, kui Raimondust ligidal ei ole, silitan ma tema tuunikaid ja mantleid. Need on alati kõige peenemast ja kallimast kangast. Sellisest, millest tavalistel surelikel aimugi ei ole.
Kui tal selleks mahti on, jutustab Raimondus mulle Tõelisest Jumalast. Ma saan aru, et inimeste maailm on seda Jumalat täis. Temast räägitakse kõikjal: kantslis ja peosaalis, tänavatel ja väljadel. Temast endast ja sellest, mida Ta on öelnud. Tõeline Jumal on väga palju sõnu. Need tiirlevad mu ümber ja otsivad võimalust sisenemiseks. Ära tõrgu vastu, ütleb Raimondus. Pühakirjas on rohkem väge, kui teie puudes ja kivides.
Lisaks õpetab Raimondus mulle provanssaali keelt. Ta osutab mingile esemele ja ma pean meelde jätma, kuidas seda tema kodukandis kutsutakse. See on tüütu, aga ma ei taha talle pettumust valmistada. Ühel päeval näen ma voluumenit, millel on kujutatud lõvi turjal istuvat purpurmantliga meest. Mehel on käes valge tahvel, millele on midagi kirjutatud. Lõvi on hambad tahvlisse löönud, aga ta ei paista eriti vaenulik olevat. Ma tahan teada, kes see mees on. Apostel Markus, ütleb Raimondus. Ja lõvi? Lõvi on lihtsalt lõvi. Selline, kes laisku teenreid sööb. Vastus ei rahulda mind. Ma tahan, et ta mind lugema õpetaks. Siis ei pea ma enam kedagi paluma.
See on keerulisem, kui sa arvad, ütleb Raimondus. Need uksed käivad raskelt. Käigu pealegi, ütlen. Küll mul visadust jätkub. Näita ainult, millest alustada. Mis seal’s ikka, ütleb Raimondus, teeme proovi. Ta võtab kollaka pärgamendi ja kastab sule tindi sisse. See siin on Alfa ja see Omega. Siin on nad mõlemad koos, üheainsa sümbolina. Ja siin jälle eraldi, ladina keeles. Tead, mida nad tähistavad? Ei, ütlen. Teekonda, ütleb Raimondus. Palverändu.
Ma õpin lugema. Ning aegamööda avaneb mu ees senitundmatu maailm, täis imesid ja kangelasi. Usukannatajaid, kes on endale kindlaks jäänud. Meresõitjaid, kes on käinud maailma äärel ja näinud kalju külge aheldatud Juudast. Rüütleid, kes on vallutanud kuningriike ja tapnud tuhandeid saratseene.
Ma avastan Raimondusele kuuluvaid käsikirju. Ma ahmin neid nagu näljane mees leiba. Mulle meeldib vaikus ja süvenemine, mis selles maailmas valitseb. Ma naudin kõike, mis kirjasõnaga seostub: eredavärvilisi majuskleid, nahkpaelu, millega koodekseid sõlmitakse, sule häält pärgamendil. Raimondus vangutab hämmastunult pead. Kes oleks võinud arvata, ütleb ta. Maailm, mis meid ümbritseb ja mis pidevalt muutub, ei ole vähem huvitav. Laevad. Sadamad. Linnad. Suured ja väikesed. Bremen. Antverpen. Caen. Kõik on üksainus värvilistest kividest koosnev unenägu. Ma kardan sellest ärgata.
Ühel päeval saan aru, et ma ei ole kunagi huvi tundnud, millega Raimondus täpselt tegeleb.
„Mis tööd sa teed?” küsin temalt.
„Ma kirjutan. Kas sa ei ole sellest siis veel aru saanud.”
„Aga peale selle? Kogu aeg sa ju ei kirjuta?”
„Ma räägin inimestega. Kuulan ära, mis neil mulle öelda on.”
Ma arvan, et see ei ole mingi töö. „Kõik teevad seda.”
„Kõik räägivad. Kuulata oskavad vähesed.” Mu õpetaja on täna heas tujus. Ta seletab lähemalt.
„Inimene, kel rääkida lastakse, võib oma kõige suuremad saladused välja laduda. Ilma et ta sellest arugi saaks.”
Siis ma taipan. „Sa tegeled saladustega.”
„Kõige muu seas,” ütleb Raimondus. „Sa oled terane poiss. Ma räägin sulle midagi olulist. Enamus saladusi on ajalised. Nad vananevad kiiresti. Elus tuleb otsida igavikulist. Vähemalt tuleb üritada.”
Ma küsin, mis on igavikuline.
„Kirjutamine. Käsikirjarullid on need, mis jäävad. Lõppkokkuvõtteks on nemad kõige tugevamad.”
Tugevamad kui märtrid ja kangelased? küsin.
„Jah,” ütleb Raimondus.
Saladuste maailm tundub mulle põnevam. Ma tahan sellest rohkem teada.
„Mulle tehakse ülesandeks midagi välja uurida. Ma teen seda. Mulle makstakse selle eest.”
Ma mõtlen ta sõnade üle järele. Pikka aega olen ma arvanud, et mu õpetaja on vaimulik. Ma saan aru, et see ei ole nii. Raimondus ainult mängib vaimulikku, et segamatult ringi liikuda. Samal ajal võib ta olla ka õpetlane ja kaupmees ja muistsete käsikirjade koguja. Minu isand on mees, kel on mitu nägu.
„Me läheme koju,” ütleb Raimondus ühel päeval. „Provence’i. Toulouse’i krahvi õukonda. Tema on minu käskija.”
See üllatab mind. „Ma arvasin, et sul ei ole isandat.”
„Meil kõigil on,” ütleb Raimondus tõsiselt. „Ja isandatel on jälle omad isandad. Nii on see maailm kord juba seatud.”
Ja