Palveränd. Tiit Aleksejev
jumala eest.” Hetkeks tekkis paus, inimesed tõmbasid hinge, aga see oli ainult vaikus kahe tormihoo vahel ja ma teadsin, et peagi puhub tuul maru uuesti liikvele.
Hiljem, aastate pärast, lugesin ülestähendusi, kus kirjeldati Clermont’i väljadele kogunenud tuhandeid inimesi. Kõrgeid ülikuid nende seas. Tärisevaid kilpe ja tuules lehvivaid standardeid. Vale puha. Meid oli vaevalt paarsada. Ja meie seas polnud ühtegi suurisandat. Aga sellest piisas. Me olime ise endale isandad, Issanda isandad, nii nagu Urbanus, Servus Servorum Dei, nimekam meist, oli sulaste sulane ja teenrite teenija. Me olime Jumal ja see tegi meid suuremaks kui Jumal. Jumal oli ainult sõna. Ainult nimi. Ainult üks nimi. Jeruusalemm.
Jeruusalemm, mõtlesin. Jeruusalemm. Rahvahulk voogas. „Kas te ei tea?” hüüdis Urbanus rusikaid raputades, „kas te ei ole kuulnud? Kas teile ei ole algusest peale kuulutatud! Kas teil ei ole taipu maailma alustest, et see on tema, kes… ...veesõõri kohal… nagu rohutirtsud… kes laotab taevad laiali…” Laine mühas ja lämmatas ta kõne, aga isegi üle läbitungimatuse kostis kellegi hääl, karge, lõikav ja kilgendav nagu valge lumeväli. Ja vaata, ütles see hääl, mina äratasin põhja poolt ühe, ja ta tuli. Ta on kohale jõudnud.
Urbanus oli vaikinud. Paljude kuulajate silmis olid pisarad, teised seevastu näisid kuidagi segaduses olevat. Rahva hulgast trügis läbi mustas mantlis lühike mees, kes tõusis poodiumile ja laskus paavsti ees ühele põlvele. See oli Adémar de Monteuil, Le Puy piiskop, kes palus Pontifexilt luba sõjakäiguga ühinemiseks. Paavst õnnistas teda ja nii sai isand Adémar’ist esimene nende seast, kes Püha Haua vabastamiseks ristimärgi enda kanda võtsid. Urbanus köhatas ja andis kardinalidele ja pühitsetud vee anumatega kirikuteenritele märku ettepoole astuda. Algas usuteenistus, paikapandud ja reeglitekohane ja igal liigutusel oli oma mõte ja tähendus. Kui hea, et Jumal on loonud maailma korrapära, mõtlesin. Et asjad on just nii, nagu nad on ja ei kuidagi teisiti.
„Mis maadel sina siis võidelnud oled,” küsisin Dieterilt, kui me Toulouse’i poole tagasi ratsutasime.
„Saksimaal. Akvitaanias. Flandrias. Hispaanias. Igal pool.”
Sõjasulase maailm, mõtlesin kerge üleolekuga. Mida tema ka selle ilma vägevaist teadis.
„Aga sellist sõjakäiku, nagu eile välja kuulutati, ei ole sa ometi näinud.”
„Ma ei ole veel sedagi näinud.”
„Usu mind, see paavst oma sõnu ei loobi. Ise nägid, kuidas rüütlid ristimärke mantlitele kinnitasid.”
„Mantlile võib kinnitada mida iganes. Sõjakäiguks on vaja armee kokku saada. Ratsameeste armee. Rüütlivägi. Hispaanias ei olnud jalaväelastega mauride vastu midagi pääle hakata. Jooksivad laiali nagu lambad, mauridel oli hea neid sadulast orkide otsa ajada. Ma arvan, et türklased sõdivad samuti ratsa.”
Dieter sülitas ja mõtles veidi. „Siis on vaja väejuhtisid. Häid juhtisid, kellele see rüütlikari kuuletuks. Õige armee peab olema nigu üks keha. Ühe peaga. Mitte nagu mõni Ristija Johannes.”
Kuulasin teda huviga.
„Igal rüütlil on vaja ühte kannupoissi ja kahte hobust. Vähemalt. Ta ei saa ise turvistki seljast. Hobused tahavad süüa. Kannupoisid tahavad süüa. Rüütlid tahavad väga hästi süüa ja juua. See tähendab suuri voorisid. Kurat, see on terve väljaränd. Ja Jeruusalemma on pikk tee. Kui juba Hispaania päike kõrvetas nii, et ei saand palja käega mõõgast kinni võtta, mis siis Palestiinast? Ma millegipärast ei usu, et see maa piima ja mett jookseb, nagu paavstiärra rääkis.”
„See oli allegooria,” seletasin talle. „Võrdluspilt. Targad mehed on öelnud, et maailma on võimalik seletada neljal moel: nii nagu see on, allegooriliselt, analoogiliselt ja metafüüsiliselt.”
„Mesasja?”
„Ei midagi.”
Mõnda aega ratsutasime vaikides.
„Mis sa arvad, kas seda sõjaretke on võimalik võita?”
„Miks mitte. Kui on head mehed ja mitte väga lollid juhid.”
See sõjasulane ei olegi nii rumal, kui esmapilgul tundub, mõtlesin.
„Dieter ei ole ju provansi nimi. Kust sa pärit oled?”
„Germaaniast. Saksimaalt.”
„Kuidas sa siis Toulouse’i sattusid?”
„Minuga juhtus Saksimaal igasuguseid asjasid. Oli parem, kui ma sealt mõneks ajaks jalga lasin. Teenisin keisriärra väes. Sattusin kuulma, et Hispaaniasse on mehi vaja, mauridega sõdima. Sattusin krahvi otsa. Raiusime maure tükkideks. Kogu lugu.”
„Tead, Dieter,” ütlesin. „Tahaksin minagi sõjaretkest osa võtta. Sellest suurest palverännust, millest Urbanus Clermont’is rääkis.”
„Või nii.”
„Ma tahan Püha Maad näha. Ja Kristuse Haua vabastamisele kaasa aidata. Ma tunnen, et midagi suurt on liikvele läinud. Ja me läheme sellega kaasa nagu jäätükid kevadise tulvaveega.”
„Ma arvan ise ka, et ega meil pääsu ole. Krahviärra on minemas ja siin ei ole teist valikut. Jäätükkidega või ilma.”
Järgmisel päeval pärast seda, kui olime pärast värskes õhus võetud einet jalgu sirutanud, võtsin ma sõjakäigu teema uuesti üles. „Ma olen kuulnud, et meie relvad on paremad kui mauridel. Vastab see tõele?”
Dieter kehitas õlgu ega öelnud midagi.
„Ja kui kerges relvastuses ratsaniku mõõgatera kohtub…”
„Kas proovime järele?” katkestas sõjasulane mind poolelt sõnalt.
„Mida me järele proovime?”
„Kuidas need terad kohtuvad. Kerged ja rasked.” Dieter läks hobuse juurde ja tõmbas reisipauna alt mõõga. Ta viskas selle mulle. Võtsin asendi sisse.
„Vale,” ütles Dieter.
„Mis on vale?”
„Kõik on vale. Sa oled surnud, noorärra. Meil pole vaja alustadagi.”
„Kuidas nii?”
„Lihtsalt,” ütles Dieter. „Sa ei tea mõõgast midagi.”
Krahv kuulas mind tülpinud näoga. Nagu oleks ta toimunust juba ammu ja märksa põhjalikumalt kuulda saanud. Hiljem sain teada, et pärast meie lahkumist jõudis Clermont’i isand Raymond’i sõnumitooja, kes andis teada, et ta senjöör on otsustanud palverännuks ristimärgi võtta. Nii võimsa üliku liitumine andis kogu ettevõtmisele hoopis teise tähenduse, mida Urbanusel vaja oligi.
Ilmselt nägi krahv mu näol pettumust, sest ta lasi isand Basompierre’il mulle tubli teenistuse eest kolm denaari välja maksta. Otsustasin neid Dieteriga jagada.
„Kaks sulle, üks mulle,” ütlesin.
Üle Dieteri näo libises vaevumärgatav vari. Sain aru, et mingil põhjusel käib raha vastu võtmine talle au pihta. Mulle tuli päästev mõte.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через