Palveränd. Tiit Aleksejev
Domini 1095. Clermont.
Ja nii sattusingi ma mõned päevad enne detsembri kalende sõjasulase Dieter Lüthiga Clermont’i kirikukogule. Meie kaks olimegi need, kes pidid oma kohalolekuga tõestama, et provanslased suhtuvad Püha Kiriku üritusse piisava vaimustusega. Mina ülesandeks oli Toulouse’i naastes kõigest krahv Raymond’ile ette kanda. Dieter pidi kandma piiki, mille küljes oli krahvi värvidega lipuke. Nii nagu seda kandsid vasallid, kui nad lahingu eel lääniisanda standardi ümber koondusid. Aga muidugi ei olnud Dieter mingi vasall ega mingi rüütel. Lihtne relvakandja oli ta, ei enamat.
Dieter oli jõudnud oma elu neljandasse kümnesse ja seega oli ta sõjasulasele määratud aastad ammu ära kulutanud. Ta oli kõhn ja sitke, vesihallide silmadega ja ebaloomulikult heledate juustega. Näis, nagu oleks päike ta valgeks pleegitanud, selline päike, mis põletas märksa valusamalt kui Provance’is. Hiljem sain teada, et ta oli krahv Raymond’iga mauride vastu sõdinud ja Toleedo all vaprusega silma paistnud. Olin märganud, et muidu lärmakad relvakandjad olid tema juuresolekul vaiksemad kui tavaliselt, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu.
Minu jaoks oli ta lihtsalt eriskummalise olekuga sõjasulane. Metsiku välimusega, jah, aga seda oli neist enamik. Ning kui keegi meie teekonna alguses oleks öelnud, et meie saatused taotakse kokku nagu kaks raudlatti, millest meister mõõgatera sepitseb, oleksin ta lihtsalt välja naernud.
Palju on kirjutatud maavärinatest, ööd valgustavatest sabatähtedest ja teistest jumalikest ennetest, mis kõik kontsiilile eelnesid ja paavst Urbanus II ettevõtmisele edu kuulutasid. Mulle need meelde jäänud ei ole. Ainus märkimisväärne sündmus oli Durand’i piiskopi surm, vahetult enne kirikukogu avapäeva. Aga mõistagi ei soovinud keegi sellele kurvale vahejuhtumile sügavamat tähendust anda. Kontsiilist endast ei tea ma samuti midagi. Toimus see ju suletud uste taga, kuhu meil Dieteriga asja ei olnud. Kuid Urbanuse kõnet, mis kirikukogule punkti pani, mäletan ma elu lõpuni.
Külm talvepäev oli õhtusse jõudmas. Linna idaväravate ees väljal seisid sajad inimesed. Paljud olid kaugelt tulnud ja nägid väsinud välja. Inimesed ootasid ja sadadest suudest kerkiv hingeaur jäi õhku rippuma. Ma seisin keset rahvasumma, ühelt jalalt teisele tammudes. Dieter oli minu kõrval, lipukesega piigi oli ta enda ette maasse surunud. Külmatunne süvenes iga hetkega. Dieteril oli kaasas veinilähker, mida ta aegajalt kummutas. Ta pakkus mullegi, kuid ma keeldusin. Jumala nimega seostuval ettevõtmisel tundus joomine pühaduseteotusena.
Välja keskel kõrgus purpurse kangaga kaunistatud poodium, millele oli asetatud punaseks värvitud tool. Inimesed seisid kannatlikult, vaikuses. Viimaks astus linnaväravate vahelt välja valges rüüs mees, keda ümbritsesid relvakandjad. Voogav inimmeri tõmbus kahte lehte nagu Moosese ees. Mees sammus, pilk ainiti enda ette suunatud, ja tõusis poodiumile. Pontifex Maximus Urbanus II tõstis käed ja õnnistas rahvahulka. Seejärel ootas ta rahulikult, kuni viimane vaimustushüüd oli vaibunud.
„Vennad Kristuses! Teotuseks ja pilkealuseks oleme me saanud!” kõlas üle kogu lagendiku. Dieter, kes oli vööpandla kinnitamisele keskendunud, kergitas üllatunult pead. „See paavst põrutab nüüd küll nagu jeeriku pasunaga. Vaata et linnamüürisid kaela ei tõmma, noorärra.”
Urbanusel oli tõesti võimas hääl. Ta sõnad kajasid külmas õhus nagu vasaralöögid, jõuliselt, mõõdetult, järjekindlalt. Raud kõlises ja paindus ja muutus ja sai endale uued omadused, õhk muutus kuivemaks ja tulisemaks, hõõguv mass voogas ja tardus ja voogas uuesti, ilma silmaga nähtavate liitekohtade ja üleminekuteta.
„…uskmatud on rüvetanud jumalakojad, tallideks on nüüd kirikud saanud, tallideks ja lautadeks. Altaritele roojavad nad, kristlasi tapavad nad ja haavadest purskuva vere koguvad nad ristimisvaagnatesse ja piserdavad krutsifiksile. Kellel lasub nüüd kohustus kõigi nende jõleduste eest kätte maksta? Kellel, küsin ma teilt?”
Paavst pidas pausi ja vaatas uurivalt enda ümber.
„Meil,” ütles Dieter ja haigutas.
Pontifex sirutas käe välja ning surus sõrmed rusikasse.
„Mu vennad, kitsaks on teile jäänud see mägedest ja meredest piiratud maa, see vaene ja viljatu. Ja seetõttu te tapategi, vennad, hukkate ja hukutate, aga esmajoones hukutate te iseend. Põrguhauda olete te langemas, vennad, aga veel ei ole hilja.”
Dieter kraaksatas ja sülitas jalge ette.
„…siis tõuske ometi ja minge ja võitke tagasi maa, mis jookseb piima ja mett ja mida on puudutanud Lunastaja jalg. Tõuske ja minge, sest teie olete uus Iisrael, Jumala valitud rahvas, tugev kui kalju. Ja Jumal püstitab teie käte läbi uue kuningriigi, mis jääb. Ta lõhub ja hävitab, aga ise püsib igavesti! See ongi mäest murduv kivi, millest räägib prohvet Taaniel. Kivi, mis purustab oma teel raua, vase, savi, hõbeda ja kulla! Teie olete see kivi ja teile kuulub maa!”
Urbanus kõneles ja kuulajate seast tõusis pomin, mis meenutas üha tugevnevat merekohinat. Urbanus kõneles ja rahvas oli tardunud üheksainsaks olendiks, koletiseks, kes ahmis oma tuhande kopsuga õhku ja pahistas pea kohale valgeid jugasid nagu leviaatan, kellest Pühakirjas räägitakse. Urbanus kõneles ja ta pea kohal liikusid pilved ja taevas oli kõrgel ning iga hetkega uus, nagu oleks ta tahtnud öelda: kõik kuhjub, laguneb ja langeb koost ja pudeneb sõrmede vahelt, milleks siis koguda ja hoida, jah, õigem on käsi rusikast lahti lasta ning mitte oodata, kuni sõrmed lahti murtakse. Sest lahti need murtakse.
„…sest Antikristuse aeg on lähedal ja mis saab siis, kui Pühal Maal ei ole kristlasi talle vastu seismas? Kes astub talle vastu? Kes vabastab Jeruusalemma, selle kannatava pruudi? Keda uskmatud iga hetk teotada ähvardavad. Ihualasti on ta langenud paganate ette, ainsaks katteks kuldsed juuksed.”
„See nool lendas nüüd küll metsa,” märkis Dieter. „Paavstiärral veri vemmeldab ja mõte kisub vägisi paljaste naiste ligi. Aga eks me kõik ole ühtemoodu patused ja eks mõni mees ole mitu head aega Rooma hooradest eemal olnd.”
Ma oleks tahtnud Dieterit suu pihta lüüa, aga siis ei oleks ma kõnelejat kuulnud. Ma nägin, kuidas paavsti huuled liikusid, üles ja alla, ette ja taha, ja tõepoolest, selles oli midagi riivatut või oli see ainult minu mõtteis, võimalik, et neil päevil oli Antikristus tõesti lähemal kui kunagi varem, ma oleksin tahtnud risti ette lüüa, aga mu käed olid külmast kanged.
„…ja käsi, mis hoiab piitsa, on juba tõusnud ja on iga hetk langemas selle naise valgele ihule ja kes küsin ma kes mis küsin ma kes on see naine kes…”
Urbanuse kõne oli minus äratanud kummalise iha. Selle alusmüür oli tume ja seestunud, aga sellele toetusid valged võlvid, kullast tornid ja õhtupäikeses hiilgavad katused. Õhtupäike oli linna süüdanud, kuplid hõõgusid, praksusid ja pragunesid kuumuse käes. Veel mõne hetke oli linn määratud püsima, juba söestunud talade ja väändunud metalliga, aga see oli ainult aja küsimus. Kõik oli nüüd aja küsimus, isegi igavik oli nüüd aja küsimus, igavik, maa, muld, riik, oliivipuu, õli, kannatus, antikristus ja kõik need ülejäänud sõnad, mis tuhaebemetena õhus tiirlesid. See oli iha Jeruusalemma järele. Ma olin seda oodanud. Seda tahtnud. Ma olin tahtnud, et ma seda tahaksin.
Deus volt! hüüdis keegi summa keskelt. Deus volt! Ja siis see algas. Üks ja sama hüüe, erinevates keeltes. Deus vult! Deus lo volt! Diex le viaut! Dieu le veut! Deus… siaperse! hüüdis üha rohkem purju jääv Dieter, lagistas täiest kõrist naerda ja rüüpas mehise suutäie. Siaperse! Deus Vult! Pasadeus! Türa! Müra! Türamüra! Haa! Ta virutas tühja veinilähkri kõrges kaares inimkobarate keskele. Alleluuja! Assaraisk! Kloorjaalleluujaputsjatinavile! Kloorja panterai! Asjeraado! Mu kaaslane hingas sügavalt sisse ja asetas kaks sõrme suhu, veri valgus talle näkku, ma arvasin, et ta hakkab oksendama, aga selle asemel ta hoopis vilistas läbilõikavalt. Ümberringi möllas torm, hüüded, hääled ja sõnad põrkusid, ristusid ja segunesid ja said uue tähenduse ja olid ikkagi needsamad ja alati tahtis keegi midagi, alati, alati, alati ja mul tekkis tahtmine kõrvad kätega kinni katta ja end kägarasse suruda ja omaette ulguda.
Urbanus langes toolile ja ta käed värisesid, millest, küsisin endalt, kas erutusest või hirmust või mõlemast.