Cornwalli taeva all. Liz Fenwick
ja räägiks, kuidas lugu tegelikult oli, ei muudaks see nende otsust. See asetaks nad rumalasse olukorda, mida ei tahaks keegi, Demi ise ka mitte.
Tema ei sobi seda tööd tegema, aga teiste ideid varastav mees sobib? Ta läks noruspäi oma laua juurde ning võttis vihmavarju ja sülearvuti. Ta pidi siit ära minema ja ta oli tööta ja paratamatult tundus talle, et see oli ta enda süü. Ema oleks nii pettunud. Vahest oligi hea, et teda polnud enam seda nägemas. Ei, nii ei saanud mõelda. Demi hammustas endale huulde ja põgenes, enne kui ta oleks veel kellegi haletsevat pilku pidanud taluma.
Westminsteri metroojaama rahvatulvas võitles Demi vihmavarjuga, aga see ei avanenud. Teinud veel paar katset, viskas ta varju prügikasti ja astus vihma kätte. Vihmavari oli kasutu. Just siis, kui tal seda neetud riistapuud vaja oli, keeldus see avanemast. Vihm piitsutas teda igast küljest, justkui talle ta rumalust ette heites. See peksis vastu ta nägu ja kastis riided läbimärjaks. Selleks ajaks, kui ta silla keskele jõudis, lirtsusid ta jalad kingades.
Teisel pool silda astus ta rahvasummast välja ja toetas selja vastu seina. Ta pidi mõtlema, mingi tegevuskava paika panema. Vihmapiisad langesid veepinnale, sulandusid peale hetkelist vastupanu jõega kokku ja liikusid, nagu jõgi ikka, ühtse voona edasi. Tema polnud vastu pannud, ta oli lihtsalt uttu tõmmanud ja lasknud sel kaabakal oma töö vilju nautida. Nüüd oli Joshil töökoht, Demile aga pakutakse parimal juhul uuesti praktikandikohta. See tõbras oli Demi tööd enda omana esitanud sellal, kui Demi oli ema matnud. Ja mida oli Demi öelnud? Mis ta oli teinud? Mitte kui midagi. Ta polnud isegi püüdnud vastu hakata ja oli nähtamatuna minema hiilinud.
Ta pööras jõe äärest eemale ja ühines jalakäijatevooluga. Ta saab oma poiss-sõbra juurde minnes küll läbimärjaks, aga seal ootab teda vähemalt vein.
„Tee rõõmsam nägu pähe, kullake, nii hullud nüüd lood ka pole,” lohutas teda nurgal seisev ajalehemüüja ja ulatas Demile lehe, mille too talle vastu naeratades endale pea kohale tõstis. Müüjal oli õigus. Nii hull asi ka polnud. Tal oli Matt.
Edasi minnes keskendus ta sellele, mida oodata, nagu näiteks Mattiga ametlikult kokku kolimine. Mitteametlikult oli ta elanud Matti juures sellest ajast saadik, kui oli ema korteri korteriperemehele üle andnud. Demi neelatas; ta ei mõtle emale, mitte praegu. Ta mõtleb hoopis sellele, kuidas Matt rõõmustab, kui Demi talle jah ütleb, ja siis mõtleb ta veel sellele, mida annaks Matti korteriga ette võtta. See oli tuimavõitu ja igav, vaatamata stiilsele kahvatulillas toonis seinavärvile, mis paistis korteri põhja poole avanevate akende tõttu küll pigem hallina. Mööbel oli suur, must ja nahkne, valitud nii, et see sobiks kokku hiigelsuure televiisoriga. See polnud maskuliine stiil, korter oli ilma igasuguse isikupärata. Demi oli alati imestanud, kuidas küll mees, kes nii hästi riietub ja oma riideid nii suure hoolega valib, pöörab nii vähe tähelepanu oma korteri hubasemaks muutmisele.
Ta naeratas: peagi see kõik muutub. Uue värvikorraga – mille seintele kandmiseks tal nüüd kahjuks aega on – ja paari kujunduselemendiga mahendab ta korteri üldmuljet ja tekitab kodusema tunde. Matt ei pane neid muudatusi arvatavasti tähelegi. Ta vaid naeratab oma filmitähelikku naeratust ja Demi sulab.
Meenutades, kuidas personalitöötaja pilk oli ta vasakule käele libisenud, küsis ta endalt, miks ta oli mõista andnud, et neil on Mattiga tõsised plaanid. Neil muidugi olidki, ja Matt võttis nende suhet väga tõsiselt, aga see ei tähendanud, et nad kavatsevad kohe abielluda ja hakata lapsi saama. Karjäär oli Demile oluline ja ta oli alles kakskümmend viis.
Läbimärjana ning tundes meeletut igatsust klaasi veini ja kallistuse järele, jäi ta Matti korteri ukse taga seisma. Tuled põlesid, mis oli tavatu, aga võib-olla oli Matt varem koju tulnud. Ta tegi arvatavasti ettevalmistusi väikeseks üllatuspeoks. Jumal, kas Demi oli tõesti arvanud, et saab selle töö? Milline narr ta oli!
Noh, igatahes saavad nad tema rumaluse üle naerda. Ta polnud viimasel ajal piisavalt naernud, muidugi arusaadavatel põhjustel. Ema matustel sõpru nähes oli ta mõistnud, kui väga ta neist puudust tunneb, ja talle oli meenunud, kui lõbus neil koos oli olnud. Mattile ta sõbrad ei meeldinud, mis oli okei – või peaaegu okei – aga ta peab rohkem väljas käima. Ta armastas Matti, aga mees oli pisut liiga domineeriv. Demi seisis ukse taga ja kortsutas kulmu, kuuldes muusikat, mida nad olid kaks õhtut tagasi kuulanud. Ta kõhkles. Nad olid tol õhtul liiga palju joonud ja ta ei tahtnud mõeldagi sellele, mis ta oli teinud…
Ta keeras lukuaugus võtit ja vali heli rabas ta peaaegu jalust – poisid ja nende mänguasjad! Antud juhul surround-heli. Ta asetas koti maha, lootes, et arvuti pole vihmaga märjaks saanud, ja hiilis kikivarvul elutuppa. Seinad olid täiesti tühjad, toas oli vaid suur, kesklavana mõjuva teleri ekraan. Demi sulges silmad, kujutledes seintel paari graafilist lehte või üht suurt õlimaali. See annaks toale väärilise isikupära. Võib-olla siis, kui ema elukindlustuse raha viimaks laekub, saab ta osta Mattile selle maali, mida nad olid koos vaadanud. Oleks hea meest toetuse eest tänada. Ta oli nii suureks abiks olnud, kui Demi maailm koost lagunes.
Kõlaritest kostist mõminat. Demi ohkas ja avas silmad. Matt vaatab jälle pornot. Ta vihkas seda. See mõjus talle vastupidiselt, kui Matt soovis. Porno vaatamine võttis Demilt igasuguse seksiisu. Tema enesekindlus lõi kõikuma, kuid ta astus mehe selja taha ja pani käed ta õlgadele. Ent kui ta kummardus mehe pead suudlema, tardus ta paigale. Seal, 50-tollisel ekraanil, oli tema enda alasti keha.
„Demi, sa oled tagasi.” Matt haaras naisel käest ja tõmbas teda alla enda poole.
Demi püüdis vastu panna ja värises, kuuldes oma oigeid tühjadelt seintelt vastu kajamas. Mida Matt oli teinud?
„Lase lahti!”
Matt lasi tal käest ja tõusis püsti, varjates vaate. Demi uuris mehe kena nägu. Naeratus, mis oli alati ta südame sulatanud, näis nüüd võltsina.
„Mis… mis see on?”
„Meie, Demi. See on nii seksikas.”
Demi sulges silmad. Ta tundis, kuidas jõud temast kaob. Ta haaras diivani seljatoest ja püüdis midagi öelda, aga sõnad ei tulnud tal suust. Kuidas oli Matt võinud nii teha? Matt oli temalt luba küsinud ja Demi oli keeldunud. „Kuidas…?”
„Oma uue telefoniga.”
Demi raputas pead. „Kuidas sa võisid?” Matt oli neid filminud vaatamata sellele, et Demi oli keeldunud ja öelnud, et see mõte on talle vastumeelne. Kas Mattile ta tunded üldse korda ei läinud?
„Ära ole selline vagatseja. See on lahe – ja tõsiselt erutav.”
Demi raputas raevukalt pead. „Ei!” Kahe käega kõhust haarates tormas ta vannituppa ja hakkas seal öökima.
„Demi, lõpeta! See on nii lahe. Sa ei taha, et ma teisi naisi vaatan, nii et nüüd ma vaatan ainult sind.” Mehe hääl kõlas läbi ukse veidralt.
Demi ei vastanud, ta pesi nägu ja värises üle keha. Matt oli temalt küsinud. Ta oli ei öelnud. Ja Matt oli seda ikkagi teinud. Matt oli endaga rahul, tundis erutust. Demi tundis tülgastust, et teda oli ära kasutatud.
„Jäta, Demi. See on lihtsalt väike meelelahutus.”
Külm vesi jahutas ta tulitavat nahka. Ta tõstis pilgu peeglisse ja talle vaatasid vastu suured kurvad silmad. Mida ta nüüd teeb? Kuidas ta saab jääda inimese juurde, keda ta ei usalda? Matt oli öelnud, et on pettunud, kuid et ei filmi neid. Ta oli öelnud, et Demi ärgu muretsegu ja Demi polnud muretsenud.
Ta avas ukse, tormas mehest mööda ja lülitas teleri välja. Toas ringi vaadates nägi ta, milline hingetu paik see tegelikult oli. Ta pöördus Matti poole. Mehel olid jalas puuvillased püksid ja seljas disainerpluus. Ning ta julges veel naeratada. Ta ei saanud üldse aru, ei tundnud mingit kahetsust. Demi sai teha vaid üht: ära minna. Ta võttis maast oma koti ja kingad.
„Demi, oota!”
Ta pöördus mehe poole. „Sa lihtsalt ei saa aru.”
„Ei, sina ei saa aru.” Nüüd oli naeratus Matti näolt kadunud. „Saa täiskasvanuks. See mõjub mulle erutavalt – tõsiselt erutavalt.”
„Ma ütlesin