Cornwalli taeva all. Liz Fenwick
polnud seitsmekümnendatest aastatest saadik uuendatud, aga seinad olid päikesekollaseks värvitud ja see tekitas rõõmsa tunde. Terve ühe seina võttis enda alla sinisevalgekirjute portselannõudega puhvetkapp. Kapp mõjus selles kitsas ruumis kohatult. See oli ilmselt pärit mõnest taluköögist ja oli mingit veidrat teed pidi viimaks siia väikesesse ridaelamukorterisse jõudnud.
„Sa näed välja, nagu poleks sa öösel üldse maganud. Kuula nüüd isa sõna.”
Demi kortsutas „isa” peale kulmu. „Tänan.” Ta lipsas rustikaalses stiilis tagauksest välja jahedasse aeda. Ta vaatas käsivartele tekkinud kananahka hõõrudes ringi. Aed oli veidralt tuttavlik, küllap seepärast, et ta oli õpingute ajal tuhandeid pisiaedu näinud. Või võib-olla olid põhjuseks ema elavad kirjeldused viimasel ajal nii sagedaseks saanud külaskäikudest siia. Kahjuks polnud Demi kunagi emaga kaasa tulnud. Ta oli liialt Matti küljes rippunud. See mõte pani teda nägu krimpsutama. Matti pärast oli ta loobunud oma sõpradest ja hinnalisest, emaga koos veedetud ajast. Ja mis ta vastu oli saanud? Tema usaldust oli kuritarvitatud ja teda oli alandatud.
Victoria kuulis sissesõiduteel autorehvide krabinat ning pööras end voodis selili ja heitis pilgu öökapile. Kell oli alles kuus, linnud laulsid, aga Charles sõitis juba ära. Veider. Charles polnud varane tõusja ja Victoria oli kuulnud teda alles kella poole kolme paiku oma tuppa minemas.
Ta sirutas ja libistas end voodist välja. Ta läks akna alla ja vaatas välja aeda. Kõik oli mähkunud paksu uduloori, kaasa arvatud iidne tammesalu. Ta võttis haigutades hommikumantli ja tõmbas selle selga, teadmata, miks ta sellega vaeva näeb. Ta oli siin üksi ja võis soovi korral majas alasti ringi käia. Ta kummardus uurima jalale ilmunud sinikat. Need tekkisid viimasel ajal nii kergesti. Ta oli selle vist saanud Adamiga olles. Või oli ta aias jala ära löönud? Aiale mõeldes püüdis ta meenutada, kas Sam pidi tagasi tulema täna või homme. Ta polnud täpselt öelnud. Või polnud Victoria korralikult kuulanud. Võtta endale vabad päevad nüüd, kevadel, mil aias oli kõige rohkem tööd, polnud just parim mõte, aga mis sai Victoria öelda? Poiss oli väärt oma kaalu kullas, kuigi ta oli pisut liiga iseteadlik.
Victoria läks kööki ja tõstis veekannu tulele ning leidis alles siis Charlesi jäetud mõistatusliku teate.
Pean ühe juriidilise asja korda ajama, nii et sõitsin Londonisse.
Helistan sulle pärastpoole.
Küllap see oli mõni neist paljudest heategevusprojektidest, milles Charles osales, ja seda mitte ainult oma raha, vaid ka ajaga. Aja osas Victorial vastuväiteid polnud, aga rahaline pool tegi küll veidi meele mustaks, eriti kuna aia taastamiseks ei tahtnud mees eriti raha välja käia. Poolega sellest, mis ta heategevusele kulutas, oleks Victoria saanud palgata kümme Sami ja aed saanuks vähem kui kümne aastaga valmis.
Ta võttis oma tee, läks tagasi magamistuppa ning riietus seal teksadesse ja vanasse sviitrisse. Tõotas tulla ilus ilm, kuid hommik oli jahe. Ta ei hakka majas midagi tegema, vaid läheb pigem köögiaeda tööle. Hiljem pidi nagunii koristaja tulema. Ta pani möödaminnes Charlesi magamistoa ukse kinni, tundes mehe varase lahkumise üle ikka veel hämmeldust. Mis võis Londonis nii pakilist olla, et ta oli juba peaaegu enne koitu välja läinud?
Victoria jättis kruusi köögikapile ja astus hajameelselt aeda ning noppis spinatipeenrast mõned umbrohulibled. Ta teeb endale hommikusöögiks omletti spinati, metsiku küüslaugu ja juustuga. Ta läks kuuri, võttis sealt paari aiakindaid ja seadis sammud metsa poole, et küüslauku korjata. Puude varjus oli kohe külmem. Vanavanaema istutatud eukalüptid tähistasid aia ametlikku piiri. Ent mida sügavamale iidsesse, Boscaweni ja jõe vahele jäävasse metsa rada viis, seda enam hakkas domineerima tamm. Maa oli niiske ning kirbe küüslaugulõhn segunes hiliste sinikellukate magusa aroomiga. Victoria ei jäänud küüslauku korjama, vaid jalutas mälestustest haaratuna edasi. Nad olid Perryga lapsena seda metsa nii hästi tundnud. Tema oli olnud haldjakuninganna ja Perry haldjaprints, Victoria alam, nagu pidigi olema. Victoria oli aasta vanem, aga muidugi oli ta tüdruk ja mitte keegi, eriti ta vend ja isa, ei lasknud tal seda iial unustada. Tema koht maailmas oli kindlalt paika pandud ja juhiroll ei kuulunud temale. Välja arvatud metsas. Lapsena oli ta olnud pikem ja tugevam kui Perry, kes põdes astmat.
Kõik need mälestused tulvasid talle siin peale, justkui oleksid nad puude okstes tallel olnud. Kuid mets oli vaikne, nagu udust unele äiutatud. Nii palju minevikku oli siin lõksus ja nii palju oli kadunud… Victoria sirutas käe ja silitas tamme koort. Mida puud talle praegu räägiksid? Ta surus kõrva vastu tüve ja kuulas. Ta kuulis ainult enda mõtteid, kahetsusi ja ohkeid. Mets ei kõnelnud enam temaga. Mets polnud talle andestanud ja ta ise samuti mitte. Ta kõndis edasi ja jõudis vana kivist sadamasilla juurde. Kunagi oli see veetee Boscaweni elus hoidnud. Kaubad olid veeteed pidi kiiremini liikunud ja Helford oli olnud suurepärane kaubajõgi ning Gweekis oli olnud palju kohalikke kaevandusi, millest mõned olid ka Treganitele kuulunud. Praeguseks olid need kõik hävinud. Victoria pööras jõe poole.
Jõgi oli tüüne ja veepinnalt peegeldusid vastu pilved. Selle rahu rikkus ära üks kala ja Victoria jälgis pikalt, kuidas virvendus pinnal laiali levis. Sellest oli möödas aastaid, kui ta oli viimati Helfordis hommikul ujumas käinud, aga täna vesi kutsus teda. Ta võttis kõigepealt kingad jalast, siis heitis seljast sviitri, teksad ja aluspesu. Ta pani need vanast paadikuurist alles jäänud roostes sõrestikule. Siis, kui vanavanaema oli Kaug-Idast, Austraaliast ja Aafrikast korjatud taimi siia vedanud, oli siin olnud paadikuur.
Victoria seisis ihualasti, varbad kai graniitkividel krõnksus, vaatas hindavalt vee sügavust ja hüppas siis pea ees vette. Iga närv ta kehas tõmbus protestist krampi, kui jäine vesi ta endasse haaras. Ta tõusis pinnale õhku ahmima, aga kulus paar sekundit, enne kui keha piisavalt lõdvestus, nii et ta sai kopsudesse jälle õhku tõmmata. Nende mõne vee all veedetud hetkega sai ta aimu, mis tunne on uppuda. Ta nägi ülal valgust, kuid ei ulatunud selleni.
Hambad plagisesid, aga ta hakkas rahulikult jõe keskosa suunas kroolima. Mere poole viiv vool oli tugev. Pealtnäha seisis vesi vaikselt paigal, ainult Victoria liigutused lõhkusid siledat veepinda. Ta pööras end selili ja silmitses näo kohal rippuvat udu, mis varjas mõlemad jõekaldad. Kaldad olid kadunud ja koos nendega kogu maailm. Oli vaid jõgi ja Victoria. Laisa käega üle pea tõmmates keerutas ta end vees ringi ja vaatas üksikut udust läbi tunginud valgusjuga, milles tantsisklesid tolmukübemed.
Ta pööras end kõhuli ja lõikas tugevate tõmmetega läbi vee, kujutledes, kuidas kalad ta kõhu all võisid ehmuda, kui ta neist üle ujus. Nahk oli külmast trimmis ja surises. Ta peab täna Adamiga kokku saama. Adamiga seksides tundis ta, et elab. Adami embuses – või ükskõik kelle teise embuses peale Charlesi – võis ta unustada oma täitmata eesmärgid ja keskenduda hetkele, lihalikule ihale kogu selle toreduses.
Talle tuli meelde John Donne’i luuletus „Sööt”.
Mu ellu tule, armsaks saa
koos püüame uut nautida!
Kus kuldne liiv, kristalsed veed
siidnööre, hõbekonkse eel
Kuidas see edasi läks? Ta käed lõikasid vett ja miski puutus vastu ta reit ning talle meenus veel üks värss.
Jões ujun vargsi voolavas
su juurde armuihas ma.
Talle meenus, kuidas mees oli talle seda luuletust lugenud. Kuidas ta hingeõhu sosin oli Victoria kaela kõditanud ja sealt edasi allapoole liikunud. Miks see talle praegu meelde tuli? Kas sellest, kuidas vesi ta keha silitas? Kaaluta olekust?
On üleliigne pettesööt
sa oled ise enda sööt.
Need püügist pääsend kalad muud
must targemad on paraku. 1
Ta raputas pead, püüdes neid mälestusi tõrjuda, ja pööras ringi. Ta oli ennast minevikku unustades ujunud kaugemale, kui oli kavatsenud. Kumbagi kallast polnud näha. Orientiirideks olnud kai ja paadikuur olid kadunud. Teda haaras paanika. Ta sõtkus
Johne Donne’i luuletus „Sööt”, tõlge Peep Ilmet.