Cornwalli taeva all. Liz Fenwick
kaldale sattuma. Kuidas ta oma päästjale tasuks?
Ta mängis mõttes läbi mitmeid stsenaariume, enne kui tema ette ilmusid kai massiivsed kivid. Ta naeratas irooniliselt; täna ühtegi liiderlikku stseeni jõe ääres ei toimu. Ta hõõrus keha T-särgiga energiliselt kuivaks ja pani end riidesse. Tal oli vaja hommikusöök teha, kuid ta tundis isu palju enama kui ainult söögi järele. Kahju, et Adamit praegu siin polnud.
Ta seisis hetke paigal ja silmitses jõge, vaadates, kuidas udu sedamööda, kuidas päike õhku soojendas, kõrgemale kerkis. Täna tuleb ilus ilm. Ta pööras jõele selja ja suundus metsa. Siin oli ikka veel udune ja Victoriale tuli meelde, kuidas ta oli mõelnud, et puud on nagu hinged, kes võivad iga hetk välja astuda ja su kinni püüda. Ta mõtted läksid tagasi neile lapsepõlvemängudele, mida nad olid Perryga mänginud. Talle näis, et nad olid kõik koolist vabad päevad siin veetnud, olgu ilm vihmane või päikeseline. Victoria kummardus üht sinikellukest noppima ning selle lõhna ja helendavat sina nautides meenus talle veel üks luuletus.
Vaim õrn ning habras elamas
ka igas väikses lilles.
See Anne Brontë luuletus oli olnud osa tema lapsepõlvest, vanavanaema oli talle seda pärast metsajalutuskäike ette lugenud. Victoria ei mäletanud kogu luuletust, ainult osi sellest. Lillevart näppude vahel keerutades luges ta:
Oh, üks vaid lill mul meenutas
mu lapsepõlve õnne
mil haldjakingina näis kellukas
auhind kesk teisi lilli.
Ta hingas lille lõhna sisse. Seda polnud võimalik kirjeldada. See oli sama tabamatu kui haldjad.
Ei südametus inimsummas ma
veel polnud kogend tänamatut elu. 2
Tänamatu elu. Kui õigesti need sõnad kõlasid. Too mees oli talle kunagi oma igavese armastuse märgiks sinikellukaid kinkinud, teadmata, et haldjad armastuse ära viivad. Victoria nautis magusat lõhna. Olgu süüdi maagilised olendid või elu, tõeline armastus oli tema elust kadunud, nagu oli vahepeal ta elust kadunud olnud ka see mets. Ta oli alati seda iidset puudesalu võõraste sissetungijate eest kaitsnud ja nüüd tegi ta seda jälle. Ta polnud küll ei haldjas ega printsess, aga ta teeb kõik, et metsa tulevaste põlvede jaoks säilitada. Sellest saab tema pärand.
Perrygi oli seda armastanud, aga ta oli olnud rumal ja abiellunud armastusest, mitte kohusetundest. Nende isa oli aasta enne Perry abiellumist surnud ega saanud Perryle aru pähe panna. Jumal teab, et Victoria oli püüdnud seda ise teha, aga Perry oli olnud kõigutamatu. Victoria oli sellega muidugi harjunud. Isagi polnud teda kuulanud. Ta polnud mõistnud, kui ülekohtune oli jätta Boscawen Perryle vaid seepärast, et too oli mees. Isa loogika oli osutunud valeks ja Victorial oli lõpuks olnud õigus. Ta oli abiellunud rahaka mehega ja kui see maja oleks jäetud talle, oleks kõik läinud hästi. Boscawen poleks võõrastes kätes kannatada saanud. Victoria lõi jalaga rajal olevat kivikest ja vaatas, kuidas see sõnajalgade vahele kadus. Küüslaugu lõhn mattis kellukate aroomi enda alla ja ta korjas mõned taimed omleti jaoks kaasa. Ta kõht korises ootusest.
Läbi kerkiva udu hakkas paistma uus veranda ja Victoria hingas sügavalt sisse. Nüüd oli ta kodus ja tal oli võimalik midagigi heastada. Oli muidugi asju, mida polnud enam võimalik muuta. Iluaeda jõudnud, kummardus ta nuusutama vanal kiviaial kasvavat kuslapuud. Kõik, mis oli olnud, oli minevik. Ta peab suunama pilgu tulevikku, Boscaweni tulevikku.
KOLM
Nende ees oli kaks tühja taldrikut ja kannutäis värsket teed. Demi tundis end juba rohkem inimese moodi ja vanaisa nägi ka hoopis parem välja.
„Räägi, mis siis juhtus,” ütles vanaisa üle lugemisprillide tema poole kiigates. „Mitte et mul poleks hea meel sind näha.”
Demi keerutas käes oma kruusi. „Ma olen loll.”
Vanaisa kortsutas kulmu. „Seda ma ei taha uskuda. Ma ütleksin, et sa oled päris tark.”
Demi naeratas kergelt. Kui ta oli väike, oli vanaisa oma igakuistel külaskäikudel Londonisse tundide kaupa aidanud tal matemaatikat õppida, kuigi see polnud ta eriala. Temas peituv õpetaja polnud alla andnud. Ta oli leidnud viisi, kuidas matemaatika Demile arusaadavaks teha, ja Demil olid lõpuks olnud matemaatikas hiilgavad hinded ning matemaatika ja kunstiõpetus olid olnud ta tugevaimad ained.
„Tänan, aga ma olen ikka väga rumal olnud. Esiteks olen ma olnud liiga usaldav ja teiseks lihtsalt juhm.”
Vanaisa raputas pead ja pani oma koreda käe Demi käele.
Demi neelatas. „Lühidalt, vanaisa, mul pole sentigi raha ega kusagil elada.”
Vanaisa kergitas kulmu. „See on küll väga lühidalt öeldud ega ütle mulle õieti midagi.”
„Nüüd, kui ema enam pole, pole mul ka kodu. Ema elukindlustuse eest saab küll mingi summa, aga seda ei maksta kohe välja,” rääkis Demi pead raputades. „Ma ei saanud praktika lõppedes seda töökohta, mida tahtsin, sest…” Ta hõõrus meelekohti. „Noh, tõtt öelda ma ei saanud seda sellepärast, et lasin ühel teisel endale pähe istuda ja oma töö ära varastada.”
„Või nii. Ja su peigmees? Matustel paistis ta küll väga abivalmis olevat.” Vanaisa pigistas huuled kokku ja Demi nägi ta näos hukkamõistu.
Demi noogutas. „Ta…” Ta vakatas ja silmitses teele kogunenud vahtu. „Selgus, et ta polnud see, kelleks ma teda pidasin.” Pilt nahkdiivanil istuvast Mattist, kes vaatas, kuidas Demi tegi igasuguseid asju, teadmata, et teda filmiti, ajas tal südame pahaks. Ta hingas välja. Ta ei tahtnud vanaisa ees nutma puhkeda.
„On sinuga kõik korras, kullake?”
Demi naeris kibedalt, mõeldes et jah, kõik on just nii korras, nagu sai temasugusel lollil üldse olla. „Jah.” Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste.
„Ära mõista end hukka. Sul on olnud palju üleelamisi.”
Demi otsis käega vanaisa kätt. Vanaisa oli nende paari nädalaga, mis nad polnud näinud, palju vanemaks jäänud. „Sinul ka.”
Vanaisa noogutas. „Sellised asjad jätavad oma jälje, tütar.”
Demi ajas end sirgu ja vaatas vanale mehele uurivalt otsa. Kas ta oli valesti kuulnud? Ta silmitses pea kohal õitsvat rippuba ja arvas, et küllap vist. „Ma olen siiani vihane. Kas see on normaalne?”
„Jah, leinal on erinevaid vorme,” lausus vanaisa teed juurde valades. „Pole midagi parata, kõik need etapid tuleb läbi teha.”
Demi lisas teele ohtralt piima, kuid tee värvus sellest peaaegu ei muutunudki. „Ma soovin, et see vihatunne kaoks.”
„Ära esita endale liiga suuri nõudmisi. Anna endale aega.” Ta võttis Demi lõua pihku. „Ära mõista end hukka.”
Demi ohkas. Seda oli väga raske mitte teha, kui olid nii loll, nagu tema. Kuid vanaisa ütles seda nii, nagu oleks see midagi täiesti enesestmõistetavat. „Ma püüan.”
„Jah. Ja kui sa enda pärast seda ei suuda, siis tee seda minu pärast.” Vana mehe vildakas naeratus murdis peaaegu Demi südame.
Victoria küüris omletipanni. Mis see ometi oli, mille pärast oli Charles nii ootamatult Londonisse pidanud minema? Mitte et see oleks Victoriat häirinud, aga ta oli uudishimulik. Ta võttis kummikindad käest, rüüpas kohvi ja mõtles, et peab köögilaual ja arvatavasti kogu majas olevad lilled välja vahetama. Vanaema Gladys oli pidanud täpset päevikut selle kohta, milliseid õisi kasutada ning millal ja kuhu majas need kõige paremini sobisid. Kahjuks oli päevik kadunud ja Victoria sai vaid mälule toetuda. Kui Edith ja Gladys olid Dower House’is elanud, olid nad lillede pärast tülitsenud. Gladys oli neid aina tuppa vaasi toonud, Edith aga oli lõputult vastu vaielnud, et lillede koht on aias, mitte majas. Victoria naeratas. Kui erinevad need kaks naist olid olnud. Edith, kes oli pärit Londonist, oli tulnud Boscaweni vaid
Anne Brontë luuletus „Kellukas”, tõlge Peep Ilmet.