Tüdruk Online tuuril. Zoe Sugg

      20. juuni

      Kuidas kaugsuhtes vastu pidada, kui su kutt on ülikuum rokijumal

      1. Laadi oma arvutisse Skype, WhatsApp, Snapchat ja põhimõtteliselt iga viimane kui suhtlusäpp, mille kätte saad. Istu kogu öö üleval, pandakombekas seljas, ja jutusta oma kutiga, kuni su silmalaud tõmblema hakkavad ja sa lihtsalt pead magama heitma.

      2. Iga kord, kui ärkad ja temast puudust tunned, kuula kordusesitusega „Sügisetüdrukut”.

      3. Pane oma telefonis tööle äpp, mis näitab kellaaega paigas, kus tema parasjagu viibib, et sa teda rääkimiseks kogemata kombel kell kolm öösel üles ei ajaks (ilmselt olen ma seda juba oma kümme korda teinud).

      4. Osta endale kalender ja märgi ära temaga taaskohtumiseni jäänud päevade arv (muide, selle hetkeni on jäänud ainult VIIS PÄEVA VEEL).

      5. Sebi endale miskitmoodi lotovõit, et saaksid kooli sinnapaika jätta ning lennata kuhugi, kus tema parasjagu on, ja te ei peaks enam kunagi nii kaua teineteisest lahus olema.

      6. Mida sa ka ei teeks, ÄRA MINE netti, et vaadata videoid lihtsalt põrutavast popstaarist Leah Brownist, kes parasjagu miljonite kiljuvate fännides ees ümber nimetatud kuti hööritab ja twergib.

      7. Ja ÄRA TRÜKI otsingusse tema nime, et näha, milliste ülilahedate asjadega tegeleb tema sel ajal, kui sina eksamiteks õpid.

      Mu armsad lugejad, kui ma ka peaksin ühel päeval tundma, et võiksin selle blogi avalikuks teha, ei tee ma seda iial.

      Sest ma tean – ma ei tohi tunnistada, et tunnen end ebakindlalt ja kõike muud kui ilusana ja enam kui pisut armukadedana, kui mu kutt on kõige nunnum poiss kogu maailmas ja pole andnud mulle vähimatki põhjust end sedasi tunda, eks ole?

      Lubage mulle, et see tunne läheb üle. Ma lihtsalt ei tea, kuidas vastu pidada.

      Tüdruk Offline … kes ei logi enam kunagi sisse.

      Esimene peatükk

      Eksamiruumid vaatega merele peaksid täiesti ametlikult ebaseaduslikud olema.

      Kus on siin õiglus, kui meie oleme nelja seina vahel lõksus, sõrmed kahetunnisest pastaka hoidmisest krampi kiskumas, aga väljas tantsiskleb valgus laineharjadel ja kõik näib nii särav ja muretu? Kuidas peaksin ma suutma meelde tuletada, mis oli kuningas Henry VIII neljanda naise nimi, kui linnud laulavad ja võiksin vanduda, et lähedusest kostab jäätiseauto lustakat ja trillerdavat muusikat?

      Raputan pead, et hajuks nägemus mõnusalt pehmest jäätisekuhilast, millest turritab ulakalt välja Flake1, ja üritan luua otseühendust oma parima sõbra Ellioti ajuga. Tema ei pea kõigi ajalooeksami sooritamiseks vajalike faktide ja aastaarvude meeldejätmiseks suuremat pingutama. Andsin talle hüüdnime Wiki, kuna tema aju näib sisaldavat Wikipediaga võrdses mahus teadmisi, sellal kui minu kordamiseks tehtud märkmed haihtuvad mu mälust Snapchatiga2 võrreldavas tempos.

      Ohkan ja üritan eksamiküsimusele keskenduda, kuid sõnad valguvad mu silme ees laiali ja ma ei suuda oma segasest kritseldusest midagi välja lugeda. Loodetavasti saadab eksamitöö hindajat selles osas suurem edu.

      Ajaloo valimine üheks eksamiaineks oli algusest peale halb mõte. Lähtusin oma valikus lihtsalt teiste eeskujust. Teadsin vaid seda, et fotograafia on aine, mille ma pean päris kindlalt valima. Tegelikult pole mul aimugi, mida ma pärast kooli lõpetamist teha tahan.

      „No nii, kõik panevad nüüd kirjutusvahendi käest,” ütleb klassi ees seisev eksamineerija.

      Mu suu tõmbub hetkega kuivaks. Ma ei tea, kui kaua ma täpselt unelesin, aga seda, et kõigile küsimustele ma vastata ei jõudnud, tean kindlalt. Nende eksamite tulemustest sõltuvad ained, mida tuleval aastal valida saan ja juba olen ma kõik nässu keeranud. Mu peopesad tunduvad higist libedatena ning ma ei kuule enam väljast kostvat linnulaulu. Mu kõrvu kostavad vaid kajakate kriisked. Tundub, nagu skandeeriksid linnud kooris „feil, feil, feil”. Sees hakkab keerama ja tunnen, et mul vist hakkab paha.

      „Penny, kas tuled juba?” Tõstan pilgu ja näen oma sõpra ja klassikaaslast Kirat laua juures seismas ja ootamas. Eksamineerija oli mu töö juba enda kätte krabanud ja mina ei olnud seda tähelegi pannud.

      „Ikka, üks hetk.” Haaran oma koti ja libistan end laua tagant välja.

      Ja siis, püsti tõustes, saab iiveldusest võitu kergendustunne. Tulemusest olenemata on nüüd kõik: see oli mu viimane eksam! Selleks aastaks on kooliga kõik!

      Kirale high five’i lüües on mu näol tobe irve. Tunnen oma klassikaaslaste, ennekõike kaksikute Kira ja Amara suhtes suuremat lähedustunnet kui kogu varasema kooliaja jooksul kokku. Aasta alguses toimunud draama järellainetuses koondusid nad minu ümber – moodustades uudiste hävitava tõusulaine eest kaitset pakkuva sõpruse kindla seina. Minu suhtest rokkstaar Noah Flynniga teada saades läks meedia pöördesse ja siis avastasid nad minu blogi; nad nuhkisid välja salajasi üksikasju minu elust ning ristisid mu suhtelõhkujaks, kuna Noah’l oli väidetavalt suhe megapopstaar Leah Browniga. Need olid mu elu kõige hullemad päevad, kuid mu sõbrad aitasid mul tormi üle elada. Ja siis, kui kõik oli möödas, oli kogetud draama meid lähedasteks muutnud.

      Kui me kambakesi koridori pudeneme, küsib Kira: „Tähistame burgeritega GBKs? Me kõik läheme enne kontserti sinna. Sa oled ilmselt elevil, et varsti jälle Noah’t näed.”

      Tunnen kõhus tuttavat võbelust. Ma olen elevil – muidugi olen –, aga ma olen ka närvis. Ma nägin Noah’t viimati kevadvaheajal, mil ta mu kuueteistkümnenda sünnipäeva koos minuga veetis. Peagi veedame teineteisega tervelt kaks nädalat. Ja kuigi see on ainus asi, mida ma soovin – ja ainus asi, millest mõelda suudan –, pean endalt paratamatult küsima, kas kõik on vanaviisi.

      „Ma saan teiega burgerirestos kokku,” luban Kirale. „Ma pean preili Millsi kabinetist mõned asjad ära tooma ja siis kodus riideid vahetamas käima.”

      Kira pigistab mu käsivart. „Appike, ma pean samuti välja mõtlema, mida selga panna!”

      Naeratan jõuetult, kui ta minema tuhiseb, aga eksamite lõpuga kaasnenud elevuse asemel hakkab maad võtma omamoodi ärevus. Kas-ma-meeldin-endiselt-oma-kutile-ärevus. Tean, et peaksin olema enesekindlam ja uskuma, et meeldin Noah’le sellisena, nagu olen, aga kui su esimene kutt on juhtumisi üks hetke kõige kuulsamatest noortest muusikutest tervel planeedil, siis on see teoorias lihtsam kui praktikas.

      Koridor on nüüd peaaegu tühi ja ainsus heli, mida kuulen, on mu Converse’i tossude tekitatud kriuksumine põrandat katval linoleumil. Suudan vaevu uskuda, et kohtun viimast korda oma fotograafiaõpetaja preili Millsiga. Tunnen, et ta on mind sel aastal palju aidanud – ilmselt oli ta lisaks mu vanematele ainus inimene, kellele möödunud aasta jõulude ja aastavahetuse ajal toimunust ausalt rääkisin. Ma ei räägi isegi Elliotile alati kõike. Mul polnud kunagi erapooletut kuulajat olnud – aga ma ei teadnud ka, et mul võiks sellist inimest vaja minna.

      Paanikahoog, mis tabas mind kitsas kapis, mille preili Mills oli hädapäraseks pimikuks ümber ehitanud, ei teinud asja samuti paremaks. See juhtus vaid paar nädalat pärast seda, kui uudised Noah ja minu kohta avalikkuse ette jõudsid. Harilikult mõjub pimik mulle rahustavalt, aga tookord – oli see siis põhjustatud suletud ruumi täitvatest kemikaaliaurudest või tõsiasjast, et ilmutasin parasjagu pilti, millel oli Noah’ nägus näolapp, mida ma ei saanud terve igaviku näha – oleksin ma igatahes keset kemikaale peaaegu ära minestanud. Õnneks olid tunnid juba läbi ja niisiis polnud „Paanika-Penny” järjekordsel etteastel tunnistajaid; preili Mills tegi mulle tassikese teed ja pakkus küpsiseid, kuni hakkasin rääkima ja lihtsalt ei saanud enam pidama.

      Ta on pärast seda mind korduvalt aidanud, kuid ma teadsin, millest kõige enam abi oleks: minu blogi. Blogimine mõjub alati kuidagi eriliselt vabastavalt. Ka pärast seda, kui olin teinud oma blogi viimase sissekande, „Muinasjutust õuduslooks”, ja seejärel kõik Tüdruk Online’i postitused privaatseks märkinud, ei suutnud ma tähelepanuta jätta tuttavlikku kihelust, millele soovisin järele anda – kihku oma mõtteid maailmaga jagada. Tüdruk