Tüdruk Online tuuril. Zoe Sugg
ühel neist päevadest, mil me pidime Kira ja Amaraga eksamiteks õppida, kuid pole seda kordagi kandnud.
„See on absoluutselt täiuslik!” lausub Elliot. „Daamid ja härrad, minu poiss: tipptasemel stilist.”
Alex kehitab õlgu. „Kuule nüüd, kui piisavalt kaua jaekaubanduses töötad, siis mõned asjad ikka külge jäävad.”
Võtan Alexi käest kleidi ja lipsan vannituppa. Tõmban kleidi selga ja takseerin end peeglist.
Ma ei suuda uskuda, et näen viimaks Noah’t kontserdil esinemas. Tundub, nagu oleksin seda ühtaegu oodanud ja kartnud alates hetkest, mil talle helistati ja öeldi, et temast saab tuuril The Sketchi soojendaja. Harutan oma pikad juuksed krunnist lahti ja need langevad lainetena mu näo ümber. Ema õpetas mulle väikest nippi silmapliiatsiga, mida katsetades ma nüüd joone silma välisnurgast ülespoole tõmban. Silmad on kohe hoopis külgetõmbavamad, kassilikud. Ehk ma isegi tulen selle kõigega toime. Minu uus tunnuslause: Noah Flynni tüdruk.
Oma peas Noah’ albumi avatakte kuuldes arvan hetkeks, et hakkan hulluks minema, kuid vannitoa ust avades saan aru, et Elliot ja Alex on mängima pannud loo „Elemendid”, ühe kaheksast laulust plaadil „Sügisetüdruk”. Iga Noah’ kirjutatud laul on eelmisest parem – aga plaadi nimilugu „Sügisetüdruk”, mille ta mulle kirjutas, on mõistagi mu lemmik.
Alexiot hoiab käest kinni ja Ellioti pea toetub Alexi õlale. Nad on lihtsalt liiga nunnud ja ma ei taha neid häirida. Aga Elliot ilmselt kuuleb mind, sest vaatab üle õla minu poole. Ta suu vajub ammuli. „Sa oled raju, Ocean Strong!”
„Oi, ma tänan,” ütlen mina ja teen kniksu.
„Olgu siis, lapsed – laseme selle jäätiseputka õhku,” ütleb Elliot sõnu madalahäälselt venitades.
Vaatame Alexiga mõlemad talle kulmu kortsutades otsa.
„Mis on, teile ei meeldi mu uued amerikanismid? Mõtlesin enne Noah’ga kohtumist väheke harjutada. Ja nüüd aksessuaarid.” Ta lükkab mu randmetele peotäie käevõrusid ja seab kaela ümber pika rippuva keti. Ta naeratab mulle. „Nüüd on sul vaid Converse’i ketse vaja ja oledki valmis.”
Vaatan end täispikkuses peeglist.
„Sa näed viimase peal välja, Pen. See komplekt on täiuslik,” ütleb Elliot. „Leah Brown, sa võid ju olla planeedi kõige kuumem popstaar, aga minu tüdruku vastu sa ei saa!”
Luban endal naeratada ja ütlen endale, et näen hea välja. Ja näengi. Ma tunnen end enesekindlana. Kuid haaran sellegipoolest jaki järele, et see peale tõmmata. Elliot teeb grimassi.
„Mis on?” küsin. „Restos võib külm olla.”
„Kui see juba jutuks tuli, siis äkki hakkaks minema!” Elliot vaatab kella.
„Tom!” hõikan trepist alla vennale. „Kas sa viid meid ära?”
Kuulen vastuseks mühatust, mida loen nõustumiseks.
Aga kui me välja jõuame, ei istu Alex koos meiega autosse. Ta surub käed taskusse. „Sorri, semud, ma pean kõigepealt kodust läbi astuma. Saame kontserdil kokku, okei?”
Ellioti õnnelik meeleolu hajub ja ta õlad vajuvad längu.
„Oled kindel?” küsin mina. „Ma saan aru, et terve karja üheteistkümnendikega on väga igav hängida, aga suurem osa meist on täitsa normaalsed.”
„Asi pole selles,” vastab tema. „Mul on lihtsalt vaja üks asi ära teha.”
„No olgu siis.”
Ta kallutab end ettepoole ja suudleb kiirustades Elliotti, kuid Elliot ei ole enam hingega asja juures. Siis, kui Alex on läinud, kehitab ta õlgu ja on hetkega jälle tema ise. „Läksime!”
Mõned minutid hiljem peatab meie armastusväärne autojuht Tom auto GBK burgeriresto ees. Elliot hüppab autost välja, aga kui olen talle järgnemas, kummardub Tom minu poole ja haarab mul käsivarrest. „Kui mingi jama on või sul peaks abi vaja minema, siis helista mulle otsekohe, said aru, Pen-Pen?”
Kallistan teda ja ta kannatab selle kangeks tõmbudes ära. Aga ma tean, et tegelikult ta armastab mind.
Reedeõhtune Brighton on täis Londonist töölt naasvaid pendelrändajaid ja pillerkaaritajaid, kes peavad plaani õhtu väljas veeta. Näen endast nooremat poissi kõnniteel istumas ja kitarri mängimas. Ta laulab vaikselt, kuid tal on hämmastav hääl. Mitte keegi ei peatu, et teda kuulata – isegi Elliot mitte, kes viibib nii sügaval omas maailmas, et kõnniks isegi Londoni sümfooniaorkestrist seda tähele panemata mööda –, aga mina tahaksin natuke venitada. Poisi esitatud kaunis muusika naelutab mind paigale.
„Kas ma tohin pilti teha?” küsin temalt, kui viimane akord on kõlanud.
„Ikka,” vastab poiss. Teen paar võtet ja võtan seejärel rahakotist naelase mündi, mille ta kitarrikotile asetan. Ta naeratab tänulikult ja mina sööstan burgeriresto suunas, sest taevas avaneb ja vihma hakkab ladistama. Tüüpiline briti suvi.
Sees on kõik juba ootamas. Elliot kiirustab minu poole ja sunnib mind peatuma. „Ära nüüd närvi mine,” alustab ta.
„Mida sa sellega öelda tahad?” kortsutan kulmu. Aga siis astub ta kõrvale.
Tema selja taga seisab Megan.
Ja tal on seljas täpselt samasugune kleit.
Kolmas peatükk
Mähin jaki veelgi tihedamalt enda ümber ja üritan kleiti katta. Megan naeratab malbelt ja jääb tekkinud olukorras üllatavalt rahulikuks, kuid tõenäoliselt vaid seetõttu, et mina olen piinlikkusest juba näost tomatpunaseks värvunud. Olen valmis kannapööret tegema ja otsemat teed tagasi välja astuma, aga Elliot haarab mu käest ja pigistab seda.
„Isver, Penny, meil on ühesugused kleidid!” ütleb Megan oma pikki kastanpruune juukseid seljale heites. „Kas sina ostsid selle samuti ASOSest? Parem passi peale, et Noah mind esimesena ei näeks, muidu ta võib segadusse sattuda ja hoopis mulle pääsme lava taha anda.” Ta pilgutab mulle ülepingutatult silma ja mul hakkab sees keerama. Pean paratamatult mõtlema, et tema näeb selles kleidis minust hoopis parem välja.
„Kasva suureks, Megan. See on kõigest kleit – mitte aju siirdamine, mis sinust kenama inimese teeks,” nähvab Elliot.
Kira istub Megani selja taga lauas. Ta läkitab mulle vabandava naeratuse ja kehitab õlgu. Tunnen südames valusat torget, kui mõtlen, kas Kira rääkis Meganile, et ma sellise kleidi ostsin. Aga siis ütlen endale, et ma ei tohi nii paranoiline olla.
„Tore, et tulid, Penny!” ütleb Kira. „Kas Noah tuleb ka siia?”
Tunnen, kuidas kõik minu poole vaatavad, isegi teistest laudadest. Naeran närviliselt. „Oi, ei usu. Noah on show ettevalmistamisega väga hõivatud. Ma saan temaga pärast seda kokku.”
Elliot tirib mu läbi resto ühe eraldatud lauakese juurde, mis asub ülejäänutest nii kaugel, kui ilma ebaviisakaks muutumata võimalik. Tundub, nagu kavatseksid kõik mu koolikaaslased ja pooled Ellioti omadestki sellele kontserdile minna. Mõistagi tekitab neis elevust võimalus näha Noah Flynni, kuid põhiesineja, The Sketch, on hetkel lihtsalt ülikuum. Tegemist on USA neljaliikmelise poistebändiga, mis möödunud aastal oma lauluga „On vaid üks” kuulsuseorbiidile paiskus. Nad on juba kontserte andnud Manchesteris ja Birminghamis, kuid see on esimene, kus ka Noah üles astub. Siis läheb ta koos The Sketchiga Euroopa-tuurile ja mina saan temaga kaasa minna.
Mu kõhus võbelevad närviliste, kuid elevust tundvate liblikate tiivad.
Libistan end laua äärde ja Elliot potsatab minu vastu istuma. „Oeh, ma ei suuda uskuda, et viibime Mega-Vastikuga samas ruumis,” ütleb Elliot. „Miks sa olid nõus teistega siin kokku saama?”
„Kira kutsus mind ja ma ei osanud kuidagi ära öelda. Nad kõik tulevad kontserdile ja koos minemine näis igati mõistlikuna. Pealegi toimub kontsert Brighton Centre’is. See on nii suur, et loodetavasti me isegi ei näe neid,”