Tüdruk Online tuuril. Zoe Sugg
Läksin näost tulipunaseks ning hakkasin karusnahku ja raskeid mantleid üles korjama, aga need moodustasid paraja sasipuntra. Kes muu peale minu oskaks veel Ellioti jaoks nii olulise hetke ära rikkuda.
Alex ja Elliot olid välgukiirusel mu kõrval. „Ära muretse – küll ma panen kõik tagasi,” ütles Alex.
„Ma aitan,” lubas Elliot. Nad mõlemad kummardusid, haarasid pika karusnahkse stoola kummastki otsast ja lappasid, kuni nende käed kokku puutusid. Ma peaaegu tundsin õhus pragisevat elektrilaengut. See oli nende „Leedi ja Lontu”5 spagetikausihetk – seda filmi ma olin lapsena näinud, palju kordi. Pobisesin midagi vabanduseks ja üritasin uuesti poest välja hiilida, aga sel korral ei pannud kumbki neist mind tähele. Nad on sellest hetkest peale paar olnud. Ja mulle meeldib mõelda, et minu kohmakus aitas sellele pisinatukene kaasa.
Nüüd peab Alexiot mulle üliolulisele küsimusele vastuse leidmisel abiks olema: mida selga panna, kui sa oma poisiga üle kahe kuu viimaks päriselt kohtud? Me tormame trepist ülemisele korrusele, kus asub minu tuba. Alex võtab oma pikkade koibadega kaks astet korraga. Ta on nii minust kui Elliotist kõvasti pikem.
„Ee, Penny – kas sa ei peaks mitte homme kontserttuurile minema?” küsib Alex, kui ta on trepist üles jõudnud ja minu toa uksel seisab.
„Mida sa silmas pead?”
Aga ma tean täpselt, mida ta silmas peab. Minu magamistoast oleks justkui keeristorm üle käinud. Iga viimne kui hilp, mida ma eales kandnud olen – iga sall, vöö ja müts –, vedeleb mu voodil kõrguvas hunnikus. Mu kirjutuslauale on laotud hunnikute viisi kordamismaterjale ja põrandale, kus ma oma viimast fotograafiaportfooliot kokku panin, on laiali loobitud papitükke.
Ainus lage koht mu toas on lai aknalaud, kus ilutseb kõmuajakirjast välja lõigatud pilt Noah’st, kes mul ümbert kinni hoiab. Pildi alla on kirjutatud: Noah Flynn oma tüdrukuga. Ma sattusin ajakirja esimest korda elus ja kuigi mu juuksed näevad kohutavad välja, hoidsin selle mälestuseks alles. Lisaks on aknalaual kalender, mis on peaaegu üleni kuldsete tähtedega kaetud; tänasele kuupäevale on punane ring ümber tõmmatud.
Elliot astub kikivarvul läbi selle segaduse. „Pühadevahe. Ocean Strong ei oska pakkida.”
Ocean Strong on nimi, mille me Elliotiga koos mu alter ego jaoks välja mõtlesime ja mille lainele ma lülitun iga kord, kui ärevust tunnen – täpselt nagu Beyoncé, kes kasutas oma lavakarakterina Sasha Fierce’i. Beyoncé ei vaja enam Sashat ja loodetavasti ei lähe ka minul Ocean Strongi ühel päeval enam vaja. Aga praegu klammerdun ma selle nime nagu päästerõnga külge, mis peab mind paanikahäirete tormisel merel aitama pinnal püsida.
Viipan käega voodi poole. „Ee, istuge … vist.” Toetan end peeglilaua ette toolile kuhjatud džemprivirna otsa.
„Ma kardan, et sa oled Megani laiba siia kuskile ära peitnud,” ütleb Elliot nina kirtsutades.
Näitan talle keelt. „Unista edasi.”
Kui ma kooli läksin, sai Meganist mu parim sõber – aga ühtäkki muutus ta tohutu mukkimisvajadusega poistehulluks ja selfi-sõltuvuses tüdrukuks, keda ma enam ära ei tundnud. Möödunud aastal tekitas temas kadedust minu niinimetatud suhe Olliega – poisiga, kellest olin enne Noah’ga tutvumist täiega sisse võetud. Meie vahel ei juhtunud midagi, aga isegi sellise suhte tekkimise võimalusest piisas, et Megan armukadedusest täiesti ära pööraks. See oligi Ollie, kes mu toona anonüümsest blogist teada sai, Noah Flynni ära tundis ja sellest Meganile rääkis. Megan omakorda hammustas asja läbi ja rääkis kõigest kollasele meediale, tehes minust kõmuajakirjanike ja avalikkuse tähelepanu objekti.
Sellele vaatamata õnnestus mul talle tagasi teha, kui me Elliotiga Megani ja Ollie ette võtsime – see lõppes neile jäätisekokteili pähevalamisega. Pärast jäätisekokteiliafääri ei ole ma Meganiga enam tegemist teinud. Uudised sellest vahejuhtumist – mu ainsast enda eest seismise suurhetkega seotud vaprusevälgatusest – levisid koolis kulutulena.
Aga Megani-sugused tüdrukud kaotavad oma positsiooni vaid hetkeks. Tundub, nagu oleksid nad oma sisemise enesekindlusega kõigest üle ning ebameeldivad või piinlikkust tekitavad sündmused on nende jaoks nagu hane selga vesi. Ta isegi naljatab, et just jäätis on tema piimvalge jume saladus. Ja nüüd sai ta kirja, et on vastu võetud ühte Londoni kõige paremasse teatrikooli. Ta on taas puutumatu ja maailma tipus.
Ka Ollie läheb meie koolist ära. Ta pere otsustas kolida, et aidata ta vennal tennises järgmisele tasemele tõusta. Mul on Olliest natuke kahju. Vaatamata sellele, kuidas ta minuga käitus, ei usu ma, et ta oleks halb poiss. Ja nüüd on ta oma venna varjus ega pääse sealt välja. Ühesõnaga, kaks mu peamist vastast on läinud. Mina ise olen ainus väljakutse, millega mul tuleb silmitsi seista.
Elliot plaksutab käsu. Ta on nüüdseks täiega „Sõprade” Monica korraldaja-režiimile lülitunud. „Okei, kus su kohver on?”
„Oih, tundub, et Alex istub selle peal.”
Alex hüppab püsti ja lükkab virna riideid enda alt minema. Mu asjade alt ilmuvad viimaks nähtavale erkroosa kohvri küljed.
„Kui kaua sa üldse ära oled?” uurib Alex mu kohvri punnitavaid külgi pilguga mõõtes.
„Ta on ära neliteist päeva, kolm tundi ja kakskümmend üks minutit,” ütleb Elliot. „Ma kavatsen iga sekundi üle arvet pidada!”
„Ma arvan, et mu vanemad teevad sedasama,” ütlen tobedalt naeratades.
„Kas neil võttis selle mõttega harjumine kaua aega?” küsib Alex.
„Oi, kõigest kaks kuud alates hetkest, kui Noah lihavõttepühade ajal selle ettepaneku tegi! Ausalt öeldes ei olnud ma isegi kindel, et suudan temaga kaasa minna.”
Noah’ga koos kontserttuurile minek oli suur asi. Ikkagi päris esimene reis omapead! Ja vaatamata sellele, et iga viimne kui üksikasi oli korduvalt peensusteni läbi käidud, olin siiski pisut närviline.
„Muidugi suudad. Sellest tuleb kirjeldamatult vinge kogemus ja ma olen nii kohutavalt kade. Ja nüüd, Penny, tee oma kohver lahti ja näita, mis sul seal on.”
Teen, nagu ta käskis, ja juba esimene asi, mis kohvrist silma hakkab, tekitab minus piinlikkust. Elliot torkab käe kohvrisse ja sikutab välja kõige lohvakama villase kampsuni, mida keegi kunagi näinud on ja mille laiad mugavad varrukad on nii pikad, et ma saan neid peaaegu kaks korda enda ümber mähkida. See kuulub mu emale, kes kandis seda – ta enda sõnul – ainult siis, kui ta rase oli ja mitte kordagi enne ega pärast seda.
Elliot tõstab kardigani kohvrist välja ja hoiab seda enda ees. See on nii pikk, et ulatub talle poolde säärde. „Sa ikka tead, et sa oled kontserttuuril keset suurt suve, eks ole? Miks sa pead endaga terve lambakarja kaasa vedama?”
Tõmban kampsuni ta käest ära. „See on mu lohutuskampsun.” Surun selle näo vastu ja hingan oma ema lemmikparfüümi lõhna sisse. See lõhnab nagu kodu. „See aitab paanikahoogude vastu. Preili Mills ütles, et kui ma kardan tuuril ärevust ja koduigatsust tunda, peaksin kaasa võtma mõne asja, mis aitab mul end alati turvaliselt tunda. See meenutab mulle kodu. Ma ei pidanud suleteki kohvrisse toppimist väga praktiliseks ja see kampsun oli järgmine valik.”
Elliot võtab mu käest kampsuni, voldib korralikult kokku ja paneb kohvrisse tagasi. „Okei, selle luban sul jätta. Aga seda küll mitte!” Ta sikutab välja beebiroosa eest nööbitava kleidi, mille taskutele on õmmeldud rüüsilisest kangast roosid. „Sa lähed tuurile, mitte vanaema juurde teed jooma!”
„Okei, las see jääda koju.” Ma hakkan naerma. „Ma ei ole pakkimises eriti osav.”
Elliot hõõrub teatraalselt meelekohti. „Penny, mõnikord mulle tundub, et sa oled lootusetu juhtum! Me peame selle probleemiga hiljem tegelema. Aga nüüd tagasi asja juurde. Mis sa täna õhtul selga panna kavatsed?”
Nüüd on minu kord teatraalselt esineda. „Ma olen sõna otseses mõttes iga viimast kui hilpu proovinud! Ma lihtsalt ei leia ühtki sobivat
Disney stuudio joonisfilm kokkerspanjelipreili ja tänaval elava krantsihärra armastusest.