Kurjad taimed. Sari „Looduse lood“. Amy Stewart

      Lõuna-Ameerika ja Aafrika pärismaalaste hõimud on kasutanud mürgiseid taimi noolemürkidena juba sajandeid. Teatud troopilise väädi mürgine mahl, mida hõõrutakse noolepeale, osutus võimsaks vahendiks nii sõja- kui ka jahipidajate jaoks. Paljud noolemürgid, nende seas ka troopiline kuraareköis, põhjustavad halvatust, kopsud lakkavad töötamast ning lõpuks ka süda löömast, ent muud väliselt nähtavad agooniamärgid puuduvad.

      Tappev kuraareköis

      Tugev puitunud väät, mida leidub kogu Lõuna-Ameerikas. Sisaldab tugevatoimelist alkaloidi D-tubokurariin, mis toimib lihaste lõdvestajana. Kasulik jahimeestele, kuna muudab saaklooma kiiresti liikumisvõimetuks ja paneb isegi linnud puudelt maha kukkuma. Kuraaremahlaga mürgitatud saagi söömine on ohutu, kuna toksiin mõjub ainult siis, kui siseneb otse vereringesse, mitte seedetrakti.

      Kui saaklooma (või vaenlast) kohe ei tapeta, saabub surm mõne tunni pärast, kui halvatus jõuab hingamissüsteemini. Sel moel mürgitatud loomadega läbi viidud katsed on näidanud, et kui hingamine lakkab, töötab süda veel lühikest aega edasi, isegi siis, kui loom näib olevat surnud.

      Selle droogi võim ei jäänud märkamata 19.‒20. sajandi arstidel, kes mõistsid, et seda on võimalik kasutada kirurgiliste operatsioonide ajal patsiendi paigalhoidmiseks. Õnnetuseks puudus sel valuvaigistav toime, ometi võimaldas see arstil teha oma tööd ilma, et patsient oleks ta käte all viselnud. Kui patsiendi kopsud hoiti kogu kirurgilise protseduuri vältel kunstlikult töös, ei tekitanud kuraare pärast mõju kadumist kestvaid kõrvalmõjusid. Tegelikult kasutati pea kogu 20. sajandi vältel taime ekstrakti kombineerituna teiste anesteetikumidega, ent nüüdseks on kuraare asendatud uute, täiustatud ravimitega.

      Sõna kuraare kasutatakse ka üldnimetusena, kui tahetakse viidata üldisemalt suurele hulgale muudele taimedest saadud noolemürkidele, kaasa arvatud järgmised:

      Mürgine strühniinipuu

      Lõuna-Ameerikas kasvav igihaljas puu, mis on lähedalt suguluses hariliku strühniinipuuga (Strychnos nux-vomica). Nagu kuraare, põhjustab ka see halvatust. Tegelikult kasutati tihti mõlemat kombinatsioonis.

      Harilik südamepõõsas

      Aafrikas looduslikult kasvav väät, mis sisaldab otseselt südamele mõjuvat südameglükosiidi. Ehkki suur annus võib peatada südame töö, on ekstrakti – mida nimetakse ka kombe’ks – kasutatud ka südame stimuleerijatena südameprobleemide või ebakorrapäraste südamelöökide ravis. 19. sajandi taimeuurija Sir John Kirk, kes hankis taimi Kew kuninglikku botaanikaaeda, osales kord tahtmatult meditsiinilises eksperimendis, kui juhuslikult sattus tema hambaharjale veidi selle taime mahla. Pärast hambapesu märkas uurija kiiret pulsisageduse langust.

      Mürgine antšar

      See mooruspuu sugukonna liige kasvab looduslikult Hiinas ja teistes Aasia piirkondades. Puu koor ja lehed toodavad väga mürgist mahla. Charles Darwini vanaisa Erasmus väitis, et selle puu aurud võivad tappa igaühe, kes satub puust mõne kilomeetri kaugusele. Ehkki see on vaid legend, võib viiteid antšari mürgistele aurudele leida Charles Dickensi, lord Byroni ja Charlotte Brontë kirjutistest. Dorothy L. Sayersi romaani üks tegelasi kirjeldas kord üht sarimõrvarit kui antšari lähisugulast. Nagu teiste noolemürkidegi puhul, sisaldab ka selle puu mahl võimsatoimelist alkaloidi, mis võib seisata südame tegevuse.

      Koolupuu

      See põõsas kasvab looduslikult Lõuna-Aafrikas ning tapab samuti seeläbi, et ründab südant. Mõned teated näitavad, et seda kasutati eriti salakavalal viisil: taime mahla hõõruti kuradisarve (Tribulus terrestris) teravatele seemnetele. Need seemned kasvavad tugeva kolmeharulise või enama ogaga relva kujuliseks, mis maandub alati üks oga ülespoole. Selliste relvade metallist versioone on kasutatud Rooma aegadest alates, neid oli kerge linguga läheneva vaenlase teele heita. Koolupuu mahlaga määritud läbitungivalt teravad seemned olid tõhus viis toimetada mürk ründaja jalgesse – paari sentimeetri pikkused ogad vähendasid oluliselt vaenlase lähenemiskiirust.

      Amasoonase kaapiväät

      Nägemuse-rögajuur

      William Burroughs jõi džunglis amasoonase kapiväädi teed ja rääkis kogetust Allen Ginsbergile. Alice Walker otsis taime üles, nagu ka Paul Theroux, Paul Simon ja Sting. Väät on olnud Ühendriikides patendivaidluse teemaks, ülemkohtus arutluse all ning mitmete narkorünnakute põhjuseks.

      Puitunud kaapiväädi koorest tõmmis, kuhu kuuluvad ka nägemuse-rögajuure põõsa lehed, annavad võimsa mõjuga tee, mida kohalikud kutsuvad ayahuasca’ks (või hoasca’ks). Rögajuur sisaldab tugevatoimelist psühhoaktiivset droogi DMT (dimetüültrüptamiin), esimese astme kontrolli all olevat ainet, ent enne, kui toime end tunda annab, tuleb selle lehtede toime aktiveerida teise taime, tavaliselt amasoonase kaapiväädi abil. Viimane sisaldab looduses esinevat monoamiini oksüdaasi inhibiitorit, mis sarnaneb retseptiga väljastatavates antidepressantides leiduvate ühenditega. Pange need kaks kokku ja olete valmis teadvustmuutvaks kogemuseks.

      Üks tuntumaid religioosseid rühmitusi, kes seda teed kasutab, on União do Vegetal ehk UDV. Nende tseremooniad kestavad tavaliselt tunde ja neid juhendab väga üksikasjalikult kirikukogukonna kogenum liige. Osalised kogevad pentsikuid hallutsinatsioone. Üks neist kirjeldas oma nägemusi järgmiselt: „Tumedad olendid hõljuvad mööda. Pikkade sisisevate roomajate puntrad. Tuldsülitavad draakonid. Kisendavad inimesetaolised kogud.”

      Kogemus lõpeb tavaliselt tugeva oksendamisega. Oksendamises nähakse teatud vabanemist psühholoogilistest probleemidest või deemonitest. Tseremoonias osalenud inimesed räägivad, et see leevendas depressiooni, ravis neid terveks sõltuvusest või oli abiks teiste meditsiiniliste probleemide puhul. Ehkki selle toetuseks napib kliinilist tõendusmaterjali, on mõnda teadlast