Kurjad taimed. Sari „Looduse lood“. Amy Stewart

      19. sajandi Euroopa maadeuurijate seas ringles lugu Lääne-Aafrikas kasvavast oast, mis suudab kindlaks teha inimese süü või süütuse. Kohaliku kombe järgi neelas süüdistatav oa alla ja see, mis järgnes, määras kohtumõistmise tulemuse. Kui ta oa välja oksendas, oli inimene süütu, kui aga suri, oli ta süüdi ja surma ära teeninud. Oli veel kolmaski võimalus: kui uba mõjus lahtistavalt või väljutati seedesüsteemi kaudu, siis peeti inimest samuti süüdiolevaks ning müüdi karistuseks orjaks. (1500. aastate alguseni kestnud õitsev orjakaubandus soodustas seda Lääne-Aafrika kriminaalõigussüsteemi veidrust.)

      Sellist praktikat tunti ordaal- või katsumuskohtu nime all ning selliste kohtumõistmiste jaoks kasutati erinevaid taimi. Kui kohtunikud soovisid süüdistatavale soodsat tulemust, võisid nad valida vähem mürgise taime.

      Harilik mürkuba

      Katsumusmürgiks võis valida hariliku mürkoa, mis kasvab jõudsalt soojas troopilises kliimas, kasv ulatub kuni 16 meetrini ning puu kannab ilusaid, õisoaga sarnanevaid punaseid õisi, millest arenevad lõpuks pikad paksud seemnekaunad ning kopsakad tumepruunid oad.