Kurjad taimed. Sari „Looduse lood“. Amy Stewart

      Beetli-areekapalm sirgub graatsiliselt enam kui kaheteistkümne meetri kõrguseks, puul on sale tumeroheline tüvi, uhkelt läikivad tumerohelised lehed ja ilusad valged õied, mis troopilises briisis lõhna levitavad. See palm on aga vastutav ka beetlipähkli olemasolu eest – see on sõltuvust tekitav stimulant, mis muudab hambad mustaks ja sülje punaseks. Üle kogu maailma tarbib seda 400 miljonit inimest.

      Beetlipähkli mälumise komme ulatub tuhandete aastate tagusesse aega. Tais asuvast koopast on leitud seemneid, mis pärinevad aastatest 5000‒7000 eKr ning Filipiinidel leiti skelett aastast 2680 eKr, mille hambad olid beetlipähkli mahla tõttu värvi muutnud.

      Nagu kokalehed, topitakse ka beetlipähkel põse ja igeme vahele ning tavaliselt segatakse seda veel millegagi, et ergutust kätte saada. Indias pakitakse õhukesed pähkliviilud koos kustutatud lubjaga (sütelt ekstraheeritud kaltsiumhüdroksiidiga) beetlipipra värskesse lehte, lisatakse vürtse ja mõnikord ka tubakat. Beetlipipar (Piper betle) on madalakasvuline mitmeaastasene vääntaim, mille lehed on samuti stimulandid. Tegelikult on beetli-areekapalm saanud oma nime just tänu seotusele selle taimega, millega tal tegelikult sugulus puudub. Taimed võimendavad vastastikku üksteise toimet.

      Sellisel lehe ja pähkli pakikesel, mida sageli kutsutakse tubakarulliks, on kibe piprane maitse ja see päästab valla alkaloide ja nikotiini. Kasutajate tegutsemisvõime kasvab järsult, nad jäävad kergesse joobesse ning hakkavad eritama rohkelt sülge.

      Beetlit mäludes on vaid üks viis, kuidas pideva punase sülje vooluga toime tulla: see tuleb välja sülitada (allaneelamine ajab iiveldama). Maades, kus beetlipähkel on populaarne, on kõnniteed punaseid süljeplekke täis. Kui see kõlab ebameeldivalt, siis mõelge poeet Stephen Fowleri kirjeldusele: „Kogeda süljenäärmeid täiskäigul töötamas annab peaaegu orgasmitaolise rahulduse. Imeline on ennekõike järelmõju: kui olete mälumise lõpetanud, on suus hämmastavalt värske ja meeldiv tunne. Tunnete, et olete erakordselt puhastunud, kuivendatud ja kirgas.”

      Beetlipähklit nauditakse Indias, Vietnamis, Paapua Uus-Guineas, Hiinas ja Taiwanil, kus valitsus püüab võtta tarvitusele karmimaid abinõusid „beetlipähkli kaunitaride” – napis riides naiste – vastu, kes tee ääres lettide taga istuvad ja veokijuhtidele oma tooteid müüvad.

      Lisaks sõltuvust tekitavatele omadustele – loobumisel avalduvate sümptomite seas on peavalud ja äge higistamine – suurendab korrapärane beetlipähkli mälumine suuvähi tekke ohtu ja võib kaasa aidata astma ja südamehaiguse tekkele. Beetli kasutamine on maailmas suuresti reguleerimata ning rahva tervisega tegelevad ametnikud on mures, kuna see on tõsise terviseriskina tubakale võrdne rivaal.

      Riitsinus

      Sugukond: Euphorbiaceae

      Elupaik: soojad pehme talvega maad, rammusa mullaga ja päikeseküllased alad

      Levila: Ida-Aafrika, Lääne-Aasia piirkonnad

      Rahvapärased nimetused: Palma Christi

      Ühel 1978. aasta sügisõhtul kõndis kommunistist ülejooksik ja BBC ajakirjanik Georgi Markov üle Londoni Waterloo silla ja jäi peatuses bussi ootama. Ta tundis reie tagaküljel valusat torget ning nägi ümber pöörates meest, kes tõstis üles oma vihmavarju, pomises vabanduse ja jooksis minema. Järgneva paari päeva jooksul tõusis Markovil palavik, tekkisid kõneraskused ja ta hakkas verd oksendama. Lõpuks läks mees haiglasse, kus suri.

      Patoloog avastas, et pea kõik elundid Markovi kehas olid täis verevalumeid. Ta leidis ka väikese torkehaava mehe reiel ning tillukese metallist graanuli jalas. Graanul sisaldas riitsinust, mürgist riitsinuseseemne ekstrakti. Ehkki kuriteos kahtlustati KGB agente, pole kurikuulsa „vihmavarjumõrva” eest seni kellelegi süüdistust esitatud.

      Riitsinus on efektne üheaastane või õrn mitmeaastane põõ-sas, millel on sügavalt lõhestunud lehed, torkivad seemnekuprad ja suured tähnilised seemned. Mõned populaarsed dekoratiivsordid uhkustavad punaste varte ja lehtedel leiduvate lillade laikudega. Ühe kasvuhooajaga võib taim kasvada kõrgemaks kui kolm meetrit ning areneda suureks põõsaks, kui talvekülm talle liiga ei tee. Mürgised on ainult riitsinuse seemned. Kolm-neli seemet võivad inimese tappa, ehkki mürgistuse võib ka üle elada kas seetõttu, et seemneid pole piisavalt mälutud, või on organism need kiiresti väljutanud.

      Riitsinusõli on olnud populaarne kodune ravim juba sajandeid. (Mürgine riitsinus eemaldatakse tootmisprotsessis.) Lusikatäis õli on mõjus lahtisti. Riitsinus- ehk kastoorõli pakikesi kasutatakse välispidiselt, et leevendada lihasvalu ja põletikku. Lisaks leiab õli kasutamist kosmeetikas ja teistes toodetes.

      Ent isegi riitsinusõli pole alati healoomuline: 1920. aastatel oli Mussolini kõrilõikajatel kombeks dissidendid sisse piirata ja seejärel nende kõrist riitsinusõli alla kallata, mis tõi kaasa kohutava kõhulahtisuse. Sherwood Anderson kirjeldas kastoorõliga piinamist järgmiselt: „Oli lõbus vaadata, kuidas mustades särkides fašistid, pudelid puusataskutest välja tolgendamas, ajasid tänavatel metslikult taga kisendavat kommunisti. Siis saadi ta jõulise rünnakuga kätte, õnnetu punane paisati kõnniteele pikali ja suruti talle pudel suule täie ükskõiksusega kogu meie universumi jumalate ja kuradite vastu.”

      Saage tuttavaks sugulastega

      Riitsinuse sugulasteks on aias kasvav piimalill (Euphorbia L.), mis on tuntud ärritust esile kutsuva mahla poolest; jõulutäht (Euphorbia pulcherrima), mis tekitab samuti kerget ärritust, ent vastupidiselt kuulujuttudele pole see ohtlik; ning

---

Скачать книгу