Punane Kuninganna. Victoria Aveyard
katab haudvaikus ja mõistmata toimuvat jälgitakse hinge kinni pidades võitlejaid. Isegi Kilornil ei ole midagi öelda.
„Lausuja,” hingeldan vaevukuuldavalt.
Ma ei ole neid kunagi areenil näinud, nagu ilmselt ka mitte keegi teine. Lausujad on haruldased, ohtlikud ja võimsad. Seda isegi Hõbedaste seas, isegi pealinnas. Nende kohta liigub erinevaid kuulujutte, kuid kokkuvõttes on asi lihtne ning kõhedusttekitav – nad suudavad tungida su pähe, lugeda su mõtteid ja kontrollida su meeli. Just seda Samson teebki – ta on end Cantose turvisest ja lihastest mööda lausunud, otse ta pähe, kus vastast ei kaitse enam miski.
Cantos tõstab väriseva käega mõõga. Ta püüab Samsoni jõuga võidelda. Ent kogu oma jõust hoolimata pole tal lootustki astuda vastu iseenda peas pesitsevale vaenlasele.
Veel üks Samsoni sõrmeviibutus ja üle liiva purskub hõbeveri, kui Cantos mõõga otse läbi turvise iseendale kõhtu lööb. Isegi üleval oma istekohal kuulen võigast lirtsatust, mille tekitab lihasse lõikuv metall.
Cantose haavast purskub verd ja kõikjalt areenilt kostavad ahhetused. Me ei ole siin kunagi nii palju verd näinud.
Sinised tuled ärkavad välgatusega ellu, katavad areenipõranda kummitusliku kumaga ja annavad märku matši lõppemisest. Hõbetervendajad kiirustavad liivale langenud Cantose juurde. Hõbedased ei peaks siin surema. Nad peavad vapralt võitlema, oma oskusi demonstreerima, korraliku etenduse andma, kuid mitte surema. Ega nad Punased ole.
Ma ei ole kunagi näinud, et korrakaitsjad end nii kiiresti liigutaks. Paar neist on kebjad, kes asuvad meid minema karjatades välkkiirelt edasi-tagasi vihisema. Nad ei taha meid sinna, kui Cantos peaks liivaplatsil hinge heitma. Samal ajal sammub Samson areenilt maha kui titaan. Ta pilk langeb Cantose maas lebavale kehale ja eeldan näha mehe vabandavat ilmet. Ent võitleja nägu on tuim, tundetu ja jääkülm. Matš ei tähendanud talle midagi. Meie ei tähenda talle midagi.
Koolis räägiti meile maailmast, mis oli enne meie aega. Taevas elavatest inglitest ja jumalatest, kes valitsesid maa-ilma lahkel ning armastaval käel. Mõne arvates on need vaid lood, kuid mina seda ei usu.
Jumalad valitsevad meid siiani. Nad on tähtedelt alla tulnud. Ja nad ei ole enam lahked.
Teine peatükk
Meie maja on isegi Vaiaküla standardite järgi tilluke, kuid vähemalt avaneb meile vaade. Enne viga saamist ehitas isa ühel sõjapuhkusel nii kõrge maja, et näeme siit jõe teisele kaldale. Isegi suvises kuumavines võime silmata lagedaid maatükke, kus kunagi kasvas nüüdseks kaduvikku raiutud mets. Need näevad välja kui haiguskolle, kuid põhja ja lääne suunas asuvad puutumata mäekünkad mõjuvad rahustava meeldetuletusena. Maailmas on nii palju enamat. Enamat kui meie, enamat kui Hõbedased, enamat kui kõik, mida tean.
Ronin redelist majani üle kulunud puidu, mida on vorminud päev päeva järel üles-alla turnivad käed. Sellelt kõrguselt näen paari ülesvoolu suunduvat paati, millele on heisatud uhkeldavad eredad lipud. Hõbedased. Vaid nemad on nii rikkad, et isiklikku transporti kasutada. Sel ajal, kui nemad naudivad ratastel sõiduriistu, lõbulaevu ja isegi kõrgustes kihutavaid turbolennukeid, peame meie läbi ajama vaid omaenda kahe jala või õnne korral tõukerattaga.
Laevad suunduvad ilmselt väikelinna Summertoni, mis kuninga suveresidentsi ümber ellu ärkab. Ka Gisa abistas seal täna õmblejannat, kelle käe all ta töötab. Kuninga külaskäigu ajal müüvad nad sageli turul oma näputööd kaupmeestele ja ülikutele, kes kuningasoost rahvale pardipoegadena järgnevad. Palee ise kannab Päikesekoja nime ja on kuuldavasti tõeline meistriteos. Mina ei ole seda oma silmaga kunagi näinud. Ma ei mõista, miks vajab kuninglik pere ka teist kodu, kui nende põhipalee on nii peen ja kaunis. Ent nagu Hõbedased ikka, ei tegutse nad vajadusest lähtudes. Neid kannustab tagant kapriis. Ja seda, mis neile pähe tuleb, nad ka saavad.
Enne kui ukse avan ja tavapärasesse kaosesse astun, patsutan verandalt alla laperdavat lippu. Kolm punast tähte kollakaks tõmbunud kangal – üks iga venna eest, ja ruumi veel jätkub. Minu jaoks. Sellised lipud on enamikul majadel, mõnel neist tähtede asemel hukkunud lapsi vaikivalt meenutavad mustad triibud.
Toas higistab ema hautist segades pliidi ääres ja isa silmitseb teda ratastoolist. Gisa tikib laua ääres, luues midagi nii kaunist ja peent, et mina seda mõista ei suuda.
„Olen kodus,” ütlen otseselt kellegi poole pöördumata. Isa vastab lehvitusega, ema noogutab ja Gisa ei tõsta oma siidiribalt pilkugi.
Lasen varastatud kraami täis kotikese tema kõrval lauale kukkuda, püüdes võimalikult kõvasti müntidega kõlistada. „Seda on ehk piisavalt, et isale sünnipäevaks korralik kook hankida. Ja veel akusid, mis kogu kuu vastu peaks.”
Gisa silmitseb halvakspanevalt kulmu kortsutades mu pauna. Ta on vaid neliteist, kuid oma ea kohta terane. „Ühel päeval tulevad inimesed ja võtavad kõik, mis sul on.”
„Kadedus ei sobi sulle, Gisa,” pragan õe pead patsutades. Ta käed sööstavad üles täiuslike läikivate juuste juurde ja siluvad need tagasi veatusse krunni.
Olen endale alati selliseid juukseid igatsenud, kuigi ma ei tunnistaks Gisale seda kunagi. Kui tema juuksed lõõmavad nagu leek, siis minu omad on jõepruunid, nagu tavatseme öelda. Juurtest tumedad, otstest heledad – stressirohke elu Vaiakülas imeb värvi isegi meie juustest. Enamik külaelanikke on lühikeste juustega, et halle otsi varjata, kuid mitte mina. Mulle meeldib meelde tuletada, et isegi juuksed teavad, et elu ei peaks niisugune olema.
„Ma ei ole kade,” puhiseb tüdruk töö juurde tagasi pöördudes. Ta tikib lõõmavaid lilli, igaüks neist oivaline niidist leek läikivmusta siidi taustal.
„See on imeilus, Gee.” Libistan sõrmega üle ühe õie ja naudin selle siidisust. Õde heidab üles mu poole pilgu ja paljastab õrnalt naeratades ühtlase hambarea. Tülidest hoolimata teab ta, et on minu väike silmatera.
Ja kõik teavad, et kade olen hoopis mina, Gisa. Ma ei oska muud kui varastada inimestelt, kes suudavad midagi oma kätega teha.
Kui Gisa väljaõppe lõpetab, saab ta oma äri avada. Kõikjalt saabuvad Hõbedased, kes on valmis maksma tema valmistatud salvrättide, lippude ja rõivaste eest. Gisa saavutab selle, mida suudavad vaid vähesed Punased – hea elu. Ta hakkab vanemaid üleval pidama ja sokutab mulle vendadega mõne lihttöö, et meid sõjast päästa. Gisa veel päästab meid kunagi, vajamata selleks midagi peale nõela ja niidi.
„Nagu öö ja päev, need minu tüdrukud,” pomiseb ema ja libistab sõrmedega läbi halliseguste juuste. Ta ei mõtle seda solvangu, vaid okkalise tõena. Gisa on osav, kena ja armas. Mina olen pisut karmikoelisem, nagu ema seda leebelt sõnastab. Pimedus, mis täiendab Gisa valgust. Tundub, et meie ainuke ühine joon on vendadest mälestuseks jäänud kõrvarõngad.
Isa hakkab nurgas kähisema ja taob rusikaga vastu rindu. Selles ei ole midagi ebatavalist, arvestades, et tal on vaid üks päriskops. Õnneks päästsid ühe Punase meediku oskused ta elu ja sisse langenud kops asendati seadmega, mis hingab tema eest. Tegu ei olnud Hõbedaste leiutisega, sest nemad selliseid asju ei vaja. Nendel on tervendajad. Ent tervendajad ei raiska aega Punaste päästmise ega isegi eesliinil sõdurite elus hoidmise peale. Suurem osa neist jääb linnadesse igivanade Hõbedaste elusid pikendama ning alkoholist ja muust taolisest hävitatud maksasid ravitsema. Nii olemegi sunnitud enda olukorra parandamiseks kasutama põrandaalust tehnoloogia‐ ja leiutisteturgu. Mõned neist on tobedad, enamik ei tööta, kuid pisut kilksuvat metalli päästis mu isa elu. Kuulen alati selle tiksumist – väike pulss, mis hoiab isa hingamas.
„Ma ei taha kooki,” toriseb ta. Mul ei jää märkamata isa pilguheit oma kasvava kõhu suunas.
„Aga ütle siis, mida sa tahad, isa. Uut kella või…”
„Mare, minu arvates ei ole kellegi randmelt ära tõmmatud asi uus.”
Enne kui Barrow’de majas järjekordne sõda lahti läheb, tõstab ema hautise tulelt. „Õhtusöök