Punane Kuninganna. Victoria Aveyard
Varandus. Meie vabadus maksab terve varanduse.
„Teie kaup läheb teele ülehomme. Siis peate tasuma.”
Suudan vaevu hingata. Vähem kui kaks päeva, et saada kokku summa, mis ületab kogu elu jooksul varastatu. Täiesti võimatu.
Tüdruk ei jäta mulle protesteerimiseks aega.
„Kas oled tingimustega nõus?”
„Vajan rohkem aega.”
Ta raputab pead ja nõjatub ettepoole. Tunnen ta nahal püssirohu lõhna. „Kas oled tingimustega nõus?”
See on võimatu. See on rumal. See on meie parim võimalus.
„Olen tingimustega nõus.”
Järgmised hetked mööduvad kui udus, kui läbi poriste varjude kodu poole vantsin. Mu mõte otsib palavikuliselt viisi, kuidas saada enda valdusesse midagi vähemalt ligilähedaseltki Farley hinna väärilist. Vaiakülas ei ole midagi, see on kindel.
Endiselt pimeduses ootav Kilorn näeb välja nagu väike eksinud poisike. Eks ta vist olegi.
„Halvad uudised?” küsib sõber ja ponnistustest hoolimata aimub ta häälest värinat.
„Põrandaalune liikumine saab meid siit minema toimetada.” Tema nimel püüan selgitades rahu säilitada. Kaks tuhat krooni võib olla sama hea kui kuninga troon hankida, kuid räägin sellest nagu tühiasjast. „Kui keegi üldse sellega hakkama saab, oleme need meie. Saame hakkama.”
„Mare.” Poisi hääl kõrvetab külmemalt kui talv, kuid veelgi hullem on tühi pilk ta silmis. „Kõik on läbi. Kaotasime.”
„Aga kui me…”
Kilorn haarab mu õlgadest ja hoiab endast käsivarre kaugusel kindlas haardes. See ei tee haiget, kuid ehmatab sellegipoolest. „Ära tee minuga nii, Mare. Ära pane mind uskuma, et sellest leidub väljapääs. Ära anna mulle tühja lootust.”
Tal on õigus. Julm tundub anda lootust olukorras, kus seda olla ei saa. Sellest saab vaid pettumus, vimm, raev – tunded, mis muudavad elu veel raskemaks, kui see juba on.
„Lase mul sellega lihtsalt leppida. Võib-olla… võib-olla saan siis oma pea klaariks, omandan korraliku väljaõppe, tagan endale seal mingisugusegi võimaluse.”
Leian ta randmed ja hoian neist kõvasti kinni. „Räägid, nagu oleksid juba surnud.”
„Võib-olla olengi.”
„Mu vennad…”
„Su isa hoolitses selle eest, et nad teaksid juba ammu enne lahkumist, mida nad tegema peavad. Ja tuleb kasuks, et nad kõik on majasuurused.” Poiss manab näole punnitatud naeratuse, püüdes mind naerma ajada. Tulutult. „Olen hea ujuja ja meremees. Neil on mind järvedel tarvis.”
Alles siis, kui ta mu embamiseks käte vahele haarab, mõistan, et värisen. „Kilorn…” pomisen vastu ta rinda. Ent rohkem sõnu ei tule. Tema asemel peaks olema mina. Kuid ka minu aeg läheneb kiirelt. Võin vaid loota, et Kilorn suudab piisavalt kaua elus püsida, et teda kasarmus või kaevikus uuesti kohtaksin. Võib-olla siis leian õiged sõnad. Võib-olla siis saan aru, mida tunnen.
„Aitäh, Mare. Kõige eest.” Ta tõmbub tagasi ja laseb minust liiga rutakalt lahti. „Kui säästma hakkad, on sul piisavalt ajaks, mil leegion sulle järele tuleb.”
Tema nimel noogutan. Paraku pole mul vähimatki kavatsust lasta tal üksinda võidelda ja surra.
Kui end tagasi asemele sätin, tean, et täna ma und ei saa. Pean midagi ette võtma ja kavatsen lahenduse välja mõelda isegi siis, kui mul kulub selleks terve öö.
Gisa köhib unes – see on viisakas, imevaikne heli. Isegi teadvusetult suudab ta daamilik olla. Pole ime, et ta nii hästi Hõbedaste sekka passib. Ta on kõik, mida nad Punases hindavad – vaikne, rahulolev ja pretensioonitu. Hea, et just tema peab Hõbedastega tegemist tegema ning aitama neil üliinimlikel toladel valida siidi ja peeneid kangaid rõivaste jaoks, mida nad vaid korra kannavad. Õe sõnul harjud lõpuks summadega, mida nad sedavõrd tühistele asjadele kulutavad. Ning Summertoni turuplatsil Suures Aias tuleb neid summasid kümnega korrutada. Koos oma emandaga õmbleb Gisa pitsi, siidi, karusnahka, isegi vääriskive ning loob nii seljaskantavat kunsti kuningaperega kõikjal kaasas käivale Hõbedasele eliidile. Õde nimetab seda ise paraadiks – kenitlevate paabulindude lõputu paraad, üks uhkem ja naeruväärsem kui teine. Kõik Hõbedased, kõik tobedad, kõik staatusehullud.
Täna vihkan neid veelgi rohkem kui tavaliselt. Nende kogemata kaotatud sukk oleks ilmselt piisavalt kallis, et mind, Kilorni ja poolt Vaiaküla väekohustusest päästa.
Juba teist korda tänase õhtu jooksul tabab mind selgus.
„Gisa, ärka üles.” Ma ei sosista. See tüdruk magab nagu nott. „Gisa.”
Õde liigutab ja ägab patja. „Mõnikord tahaksin su maha lüüa,” mõmiseb ta.
„Kui armas. Nüüd ärka üles!”
Kui hüppan ja suure kassi kombel õele selga maandun, on ta silmad veel suletud. Enne kui ta jõuab kisama, vinguma ja emale kaebama hakata, surun käe ta suule. „Lihtsalt kuula, muud ei midagi. Ära räägi, ainult kuula.”
Gisa turtsub tigedalt mu käe all, kuid noogutab siiski.
„Kilorn…”
Tüdruku nahk värvub poisi nime kuuldes tulipunaseks. Ta isegi itsitab, kuigi tavaliselt ei tee ta seda kunagi. Ent mul ei ole õe kooliplikaliku armumise jaoks praegu aega.
„Lõpeta, Gisa.” Hingan värinal sisse. „Kilorn kutsutakse väeteenistusse.”
Ja siis ta naer lakkab. Väeteenistus ei ole mingi nali, mitte meie jaoks.
„Olen leidnud võimaluse ta siit minema saada ja sõjast päästa, kuid vajan selleks sinu abi.” Seda on valus öelda, kuid kuidagimoodi pressin sõnad huulte vahelt välja. „Vajan sind, Gisa. Kas aitad mind?”
Ta vastab kõhkluseta ja ma tunnen, kuidas süda armastusest õe vastu paisub.
„Jah.”
Õnneks olen lühike, muidu poleks tagavaraks mõeldud Gisa vormiriietus mulle ealeski selga mahtunud. Kangas on paks ja tume ega sobi suvepäikesesse vähimalgi määral. Tundub, nagu läheksid selle nööbid ja lukud kuumuse käes kõrbema. Seljakott mu seljas nihkub paigast ning kangaste ja õmblustarvikute kaal tõmbab mu peaaegu siruli. Ka Gisa kannab kotti ja ahistavat vormiriietust, kuid need ei näi teda raasugi häirivat. Ta on raske töö ja raske eluga harjunud.
Suurema osa maast seilame Gisa ammuse sõbra, heatahtliku talumehe pargasel nisuvakkade vahele pressituna ülesjõge. Siinsed inimesed usaldavad teda nii, nagu nad mind ealeski usaldada ei saaks. Talumees laseb meid kaldale paari kilomeetri jagu eemal, Summertoni suunduva käänulise raja juures, mis on täis linna suunduvaid kaupmehi. Nüüd liigume üheskoos vaevaliselt paiga poole, mida Gisa kutsub Aiaväravaks, kuigi mulle ei jää silma ainsatki aeda. Tegelikult on see sillerdavast klaasist värav, mis meid juba enne sisse astumist pimestab. Näib nagu ülejäänud sein oleks samast materjalist, kuid ma ei suuda uskuda, et Hõbedaste kuningas oleks nii rumal, et end klaasseinte taha varjaks.
„See ei ole klaas,” selgitab Gisa. „Või vähemalt mitte tervenisti. Hõbedased leidsid mooduse teemandi sulatamiseks ja muude materjalidega segamiseks. See on täiesti purustamatu. Isegi pomm ei saaks sellest jagu.”
Teemantseinad.
„Kõlab vajalikult.”
„Hoia pea maas. Las mina räägin,” sosistab õde.
Püsin tal kannul, pilk teel, mis muutub tasapisi mõranenud mustast asfaldist valgeks kivisillutiseks. See on nii sile, et peaaegu libastun, kuid Gisa haarab mu käsivarrest ja aitab tasakaalu hoida. Kilornil ei oleks oma madrusejalgadega mingit vaeva selle peal tatsuda. Ent Kilorn ei oleks muidugi üldse siin. Ta on juba alla andnud. Mina ei kavatsegi.
Väravale lähemale jõudes kissitan helklevas valguses