Punane Kuninganna. Victoria Aveyard
hull kui tavaliselt. „Kasutasid minu toodud pipart?”
Selle asemel, et noogutada, naeratada ja mind tähelepanelikkuse eest tänada, ema punastab ning ei vasta. Ta teab, et see on varastatud nagu kõik mu kingid.
Gisa mõistab, kuhu teema suundub, ja pööritab supitaldriku kohal silmi.
Võiks arvata, et olen sellega praeguseks harjunud, kuid nende halvakspanu muserdab mind.
Ohates katab ema näo kätega. „Mare, sa ju tead, et hindan… Lihtsalt soovin, et…”
Lõpetan tema asemel. „Et oleksin nagu Gisa?”
Ema raputab pead. Järjekordne vale. „Ei, muidugi mitte. Ma ei mõelnud seda.”
„Muidugi.” Olen kindel, et mu kibestumus on küla teise otsa tunda. Teen kõik, et mu hääl ei murduks. „See on ainuke viis, kuidas saan abiks olla, enne kui… enne, kui ära lähen.”
Sõja mainimine toob alati kiiresti vaikuse majja. Isegi isa kähisemine lõppeb. Ema pöörab pea ära, palged vihast lõkendamas. Laua all võtab Gisa mu käe endale pihku.
„Tean, et teed kõik endast oleneva ja su eesmärk on hea,” sosistab ema. Tal ei ole kerge seda öelda, kuid mind lohutab see sellegipoolest.
Hoian suu kinni ja sunnin end noogutama.
Järsku hüppab Gisa oma toolil, nagu oleks miski teda ehmatanud. „Oh, ma peaaegu unustasin. Käisin Summertonist tagasi tulles postimajast läbi. Shade’ilt on kiri.”
Tundub, nagu pomm oleks plahvatanud. Vanemad küünitavad rüseledes räpase ümbriku järele, mille Gisa jakitaskust välja tõmbab. Lasen neil seda käest kätte edasi anda ja paberit uurida. Kumbki neist ei oska lugeda ja nii nopivadki nad võimalikult palju teavet paberist endast.
Isa nuusutab kirja ja püüab selle järgi asukohta määrata. „Mänd. Mitte suits. See on hea. Ta on Vinelinnast kaugel.”
Hingame seda kuuldes kõik kergendatult. Vinelinn on purukspommitatud maariba, mis ühendab Nortat Järvemaaga. Seal toimub suurem osa lahingutest ja sõdurid veedavad enamiku ajast seal. Nad kössitavad plahvatusohtlikes kaevikutes või sooritavad hulljulgeid pealetunge, mis lõpevad veresaunaga. Ülejäänud piir on peamiselt järv, kuigi kaugel põhjas saab sellest tundra. See on liiga külm ja viljatu, et selle üle võidelda tasuks. Isa sai aastaid tagasi Vinelinnas haavata, kui tema üksusele pomm heideti. Nüüd on see paik aastakümneid kestnud lahingutest sedavõrd maatasa tehtud, et plahvatussuitsust on saanud püsiv vine ning ükski taim seal ellu ei jää. Kõik on elutu ja hall nagu sõja tulevik.
Isa ulatab viimaks kirja mulle lugemiseks. Avan selle suure ootusärevusega, ühtaegu kannatamatuna ja kartes, mida Shade võib öelda.
Kallis pere, olen elus. Ilmselgelt.
Me isaga itsitame selle peale ja isegi Gisa naeratab pisut. Emale see nii palju nalja ei paku, kuigi Shade alustab igat kirja niimoodi.
Oleme rindelt tagasi kutsutud, nagu isa on oma verekoera ninaga ilmselt juba välja nuhkinud. On tore baaslaagritesse tagasi pääseda. Siin on sama punane kui koidikul, Hõbedasi ohvitsere ei ole peaaegu nähagi. Ja ilma Vinelinna suitsuta näeb, kuidas päike iga päev võimsamana tõuseb. Aga ma ei jää siia kauaks. Väejuhatus kavatseb meie üksuse järvevõitluseks ümber õpetada ja oleme määratud ühele uuele sõjalaevale. Kohtusin ühe oma üksusest eraldatud meedikuga. Ta ütles, et tunneb Tramyt ja temaga on kõik korras. Ta sai küll Vinelinnast taganedes pisut šrapnellist haavata, kuid paranes kenasti. Põletikku ega püsivaid kahjustusi ei ole.
Ema ohkab valjult ja vangutab pead. „Püsivaid kahjustusi ei ole,” kurjustab ta.
Breest ei ole ikka veel mingeid uudiseid, kuid ma ei muretse. Ta on meist parim ja peagi saabub ta viienda aasta puhkus. Poiss on varsti kodus, ema, nii et jäta muretsemine. Rohkem uudiseid ei ole, vähemalt mitte selliseid, millest kirjas teada anda. Gisa, ära eputa liialt, kuigi sul on selleks igati põhjust. Mare, ära ole kogu aeg selline kraade ja lõpeta vaese Warreni-poisi klobimine. Isa, olen su üle uhke. Alati. Armastan teid kõiki.
Teie lemmikpoeg ja – vend Shade.
Shade’i sõnad tungivad meile sügavale hinge nagu alati. Kui piisavalt püüan, kuulen peaaegu ta häält. Ühtäkki hakkavad tuled meie pea kohal undama.
„Kas keegi ei kasutanud normisedeleid, mille eile tõin?” küsin, enne kui tuled võbeledes kustuvad ja meid pimedusse matavad. Kui mu silmad pimedusega harjuvad, näen ema vaid pead raputamas.
Gisa oigab. „Kas me võiks selle seekord vahele jätta?” Tool kriibib põrandat, kui ta püsti tõuseb. „Lähen magama. Püüdke mitte karjuda.”
Ent me ei karju. Selline mu maailm näib olevatki – võitlemiseks liiga väsinud. Vanemad taanduvad oma tuppa ja jätavad mu üksi laua taha istuma. Tavaliselt lipsaksin välja, kuid ma ei suuda leida endas tahet millegi muu tarbeks kui magamaminek.
Ronin mööda järjekordset redelit üles pööningule, kus Gisa juba norskab. Tüdruk suudab magada nagu nott ja kustuda umbes minutiga, samas kui mina rähklen mõnikord tunde. Sätin end asemele ja tunnen rahulolu lihtsalt lebamisest ja Shade’i kirjast oma käes. Sellel on tugev männilõhn, nagu isa juba märkis.
Jõgi vuliseb täna mõnusalt, voolates üle kaldakivide ja uinutades mu magama. Mind ei häiri täna isegi vana külmik – roostes akutoitel masin, mis teeb tavaliselt sellist lärmi, et mul hakkab pea valutama. Kuid siis katkestab mu unne suikumist linnusirin. Kilorn.
Ei. Mine ära.
Veel üks kutsung, sedakorda valjem. Gisa muutub pisut rahutuks ja surub külge keerates näo patja.
Omaette torisedes ja Kilorni vihates veeretan end koikult maha ning libisen vaikselt redelist alla. Tavaline tüdruk oleks elutoas vedeleva kola otsa komistanud, kuid aastatepikkune korrakaitsjate eest pagemine on andnud mulle hea tasakaalu. Viivu pärast olen ka vaiaredelit mööda alla jõudnud ja maandun pahkluuni mutta. All oodanud Kilorn ilmub majaalustest varjudest välja.
„Loodetavasti sulle meeldivad sinised silmad, sest võin sulle selle eest vabalt…”
Sõbra nägu nähes vakatan poolelt sõnalt.
Ta on nutnud. Kilorn ei nuta. Ka ta sõrmenukid veritsevad ja ilmselt on kusagil läheduses mõni sein, mis praegu sama hirmsasti valutab. Hoolimata ärritusest ja hilisest ajast tunnen tema pärast paratamatult muret, isegi hirmu.
„Mis on? Mis lahti?” Pikemalt mõtlemata haaran ta käe ja tunnen sõrmede all verd. „Mis juhtus?”
Kilornil kulub enda kogumiseks pisut aega. Nüüd tunnen kabuhirmu.
„Mu isand… ta kukkus. Ta suri. Ma ei ole enam õpipoiss.”
Püüan ahhetust tagasi hoida, kuid see pääseb ikkagi valla, justkui meid nöökides. Kuigi Kilorn ei pea jätkama, sest tean, mida ta öelda üritab, räägib poiss edasi.
„Ma ei lõpetanud isegi väljaõpet ja nüüd…” Ta ei suuda sõnu leida. „Olen kaheksateist. Teistel kaluritel on õpipoisid. Ma ei käi tööl. Ma ei suuda tööd leida.”
Järgmised sõnad löövad mind noana südamesse. Kilorn hingab katkendlikult sisse ja soovin, et ei peaks neid sõnu kuulma.
„Nad saadavad mu sõtta.”
Kolmas peatükk
See on kestnud suurema osa viimasest sajandist. Seda ei tohiks enam isegi sõjaks nimetada, kuid niisuguse kõrgema hävinguvormi kohta ei ole eraldi sõna. Koolis räägiti, et asi algas maa pärast. Järvemaad on tasased ja viljakad ning neid ümbritsevad hiiglaslikud kaladest tulvil järved. Mitte nagu Norta kivised metsased künkad, mille põllumaad meid hädavaevu toita suudavad. Isegi Hõbedased tundsid pitsitust ja nii kuulutaski kuningas välja sõja ning tõi meile kaela konflikti, mida kumbki pool õieti võita ei saa.
Järvemaalaste