Komandandi tydruk. Pam Jenoff
, Pam Jenoff
1. peatükk
Me läheme üle turuplatsi, möödudes haisevate lompide ümber kogunenud tuvidest. Ma piidlen ettevaatlikult taevast ja pigistan Lukasze kätt kõvemini, et ta kiiremini kõnniks. Ent laps limpsib oma jäätisetuutut, panemata pilve tõmbuvat taevast ja oma heledate juuste küljes rippuvat tilka tähelegi. Jumal tänatud, et tal on heledad juuksed. Üle platsi vihiseb lõikav märtsikuine tuuleiil ning ma võitlen sooviga tema käest lahti lasta ja tõmmata oma viledaks kulunud mantel tihedamini endale ümber.
Me möödume platsi kaheks jaotava massiivse kollase turuhoone Sukennice kõrgest keskkaarest. Krakówi kesklinna põhjapoolsesse serva jääv väliturg Nowy Kleparz on veel mitme kvartali kaugusel, aga ma tunnen juba praegu, kuidas Lukasze käimistempo aeglustub ja tema tillukesed õhukese tallaga kingad lohisevad igal sammul aina rohkem mööda munakividest sillutist. Ma kaalun tema sülle võtmist, aga ta on kolmeaastane ja muutub iga päevaga raskemaks. Kui ma oleksin pidevalt normaalselt süüa saanud, saaksin sellega ehk hakkama, aga praegu tean, et jaksaksin nii kõndida vaid mõned meetrid. Kui ta ainult liiguks kiiremini. „Szybko, kochana1,” palun ma teda vaikselt. „Chocz!”2 Mulle tundub, et ta kõnnib veidi erksamalt läbi lillemüüjate, kes Mariacki katedraali tornide varjus oma kaupa pakuvad.
Varsti jõuame me väljaku teise serva ja ma tunnen jalge all tuttavat mürinat. Ma pole peaaegu aasta trollibussiga sõitnud. Kujutan ette, kuidas ma tõstan Lukasze trolli ning vaatan mööda sõites maju ja inimesi. Me jõuaksime mõne minutiga turule. Siis ma seisatan ja raputan endamisi pead. Tint meie uutel dokumentidel on vaevu kuivada jõudnud ja üllatunud ilme Lukasze näol oma esimese trollibussisõidu üle tekitaks kahtlusi. Ma ei saa meie turvalisust mugavuse vastu vahetada. Me jätkame teed jala.
Ehkki ma üritan meeles pidada, et pean pea maas hoidma ja kesknädala hommikul tänavatel oma oste tegevate inimeste pilke vältima, ei saa ma midagi parata, vaid iman seda kõike endasse. Ma pole peaaegu aasta aega kesklinnas käinud. Tõmban sügavalt hinge. Õhk on viimase sulava lume jäänustest niiske, ent nurgapealsest putkast kerkib kastanite röstimise lõhna. Siis hakkab katedraali torni trompetimängija hejnali3 mängima. See on lühike pala, mille ta läkitab igal täistunnil üle väljaku, meenutamaks tatarlaste kallaletungi Krakówile mitu sajandit tagasi. Ma ei luba endal üle õla selle heli poole vaadata, ehkki see tervitab mind nagu vana sõber.
Me läheneme Florianska tänava lõpule, kui Lukasz järsku tardub ja minu kätt pigistab. Ma vaatan teda. Ta on pillanud viimase suutäie oma hinnalisest jäätisetuutust kõnniteele, aga ta ei paista seda märkavat. Tema nägu, mis on muidu kuudepikkusest toas istumisest valge, on muutunud halliks. „Mis on?” sosistan ma tema kõrvale kükitades, aga ta ei vasta. Ma järgnen tema pilgule.
Kümne meetri kaugusel keskaegse Floriani värava juures seisab kaks automaatrelvadega natsi. Lukasz vabiseb. „Rahu, kochana. Ära karda.” Panen käe ümber tema õlgade, aga ma ei suuda teda kuidagi maha rahustada. Tema pilk vilab siia-sinna ja suu liigub sõnu kuuldavale toomata. „Tule.” Ma võtan ta sülle ja ta surub näo vastu minu kaela. Ma vaatan ringi, kas oleks võimalik pöörata mõnda kõrvaltänavasse, aga seda võimalust ei ole ja tagasi pööramine võib tähelepanu äratada. Ma heidan enda ümber vargse pilgu, et keegi ei vaataks, lükkan mahakukkunud jäätisetuutu rentslisse ja sammun natsidest mööda. Nad ei paista meid märkavat. Mõni minut hiljem, kui tunnen, et laps hingab taas rahulikult, panen ta maha.
Peagi jõuame Nowy Kleparzi turule. Mul on raske oma elevust varjata, sest ma olen üle pika aja õues, saan ringi kõndida ja normaalse inimese kombel poes käia. Putkade vahel kitsastes vahekäikudes jalutades kuulen inimesi hädaldamas. Kapsas on kahkjas ja närbunud, leib kõva ja kuiv, liha on pärit teadmata allikast ja lõhnab imelikult. Linna- ja külainimeste jaoks, kes on harjunud Poola maapiirkondade ennesõjaaegse küllusega, on selline toit jälk. Minu jaoks on see paradiis. Kõht kisub krampi.
„Kaks pätsi,” ütlen ma pagarile, hoides pilgu oma toidutalonge talle ulatades maas. Üle pagari näo libiseb uudishimulik ilme. Sa kujutad seda ette, ütlen ma endale. Ole rahulik. Võõra jaoks olen ma nagu tavaline poolakas. Minu nahk on hele, aktsent veatu, kleit silmatorkamatu. Krysia valis selle linna põhjaservas töölisklassi elurajoonis paikneva turu meelega, teades, et minu kunagised kesklinnatuttavad siin ei käi. Keegi ei tohi mind ära tunda.
Ma jalutan ühe putka juurest teise juurde, korrates mõttes vajaminevaid asju: jahu, munad, kana, kui seda on. Ma pole kunagi nimekirju koostanud ja see on praegu oluline, sest paberit on raske saada. Poemüüjad on lahked, aga asjalikud. Sõda on kestnud kuus kuud ja toitu on vähe – keegi ei lõika naeratuse eest suuremat juustutükki ja keegi ei anna suurte siniste silmadega lapsele magusat küpsist. Peagi olen ma kõik meie toidutalongid ära kasutanud, aga korv on ikka pooltühi. Me hakkame koju minema ja see on kaugel.
Turuplatsil puhus tuul ja mul hakkas jahe, nii et me läheme koju mööda kõrvaltänavaid. Mõni minut hiljem pöörame Grodzka tänavasse. See on lai, ääristatud elegantsete kaupluste ja majadega. Ma kõhklen, sest ei olnud kavatsenud siia sattuda. Rinnus pitsitab ja hingata on raske. Rahu, ütlen ma endale, sa saad hakkama. See on lihtsalt üks tänav. Ma astun mõned sammud edasi ja peatun. Seisan valge ukse ja puidust lillekastidega helekollase maja ees. Mu pilk kandub teisele korrusele. Mul on klomp kurgus ja neelata on raske. Ära tee seda, mõtlen ma, aga juba on hilja. See oli Jakobi kodu. Meie kodu.
Ma kohtusin Jakobiga poolteist aastat tagasi, kui töötasin ülikooli raamatukogus. Oli reede pärastlõuna. Mäletan seda, sest täiendasin kiiruga raamatute kataloogi, et jõuda sabati ajaks koju. „Vabandage,” ütles korraga madal hääl. Ma tõstsin pea, olles segamise pärast pahane. Kõneleja oli keskmist kasvu, tal oli peas väike kipā4, juudi palvemüts, ning tal olid korralikult pügatud habe ja vuntsid. Tema juuksed oli punakaspruunid. „Kas te oskate mõnda head raamatut soovitada?”
„Head raamatut?” Mehe tumedad sügava pilguga silmad ja ebamäärane palve ajasid mu segadusse.
„Jah, ma tahaksin nädalavahetusel midagi kerget lugeda, et õpingud hetkeks unustada. Ehk „Ilias”…?”
Ma hakkasin tahtmatult naerma. „Teie meelest on Homeros kerge lugemine?”
„Füüsikaga võrreldes küll.” Mehe silmanurgad tõmbusid kipra. Juhatasin ta ilukirjanduse osakonda, kus ta valis välja Shakespeare’i komöödiad. Meie sõrmenukid puutusid raamatut üle andes kokku ja ma tundsin, kuidas värelus liigub üle mu selja. Ma kirjutasin raamatu välja, aga ta ei lahkunud. Sain teada, et tema nimi on Jakob ja et ta on minust kaks aastat vanem, kahekümnene.
Jakob hakkas mul iga päev külas käima. Sain teada, et ehkki ta õpib füüsikat, on tema kireks poliitika ja ta on tegev mitmetes rühmitustes. Ta kirjutas artikleid, mida avaldati tudengite ja kohalikes ajalehtedes ning need olid kriitilised mitte ainult Poola valitsuse, vaid ka selle suhtes, mida Jakob nimetas „Saksamaa takistamatuks domineerimiseks” oma naabrite üle. Ma kartsin, et selline söakus on ohtlik. Ehkki minu naabruses elavad juudid vaidlesid oma koduuste, sünagoogide ja kaupluste ees poliitika ja kõige muu üle, oli mind kasvatatud uskuma, et välismaailmaga suheldes on targem tagasihoidlikuks jääda. Jakob, kes oli tuntud sotsioloogi Maximillian Bau poeg, selle pärast ei muretsenud ja teda rääkimas kuulates, tema põlevat pilku ja energiliselt liikuvaid käsi nähes unustasin ka mina hirmu.
Mind pani imestama, et rikkast ilmalikust perekonnast pärit tudeng võib olla huvitatud minust, vaese õigeuskliku juudi pagari tütrest, aga kui ta meie taustade erinevust endale teadvustas, siis paistis, et sel pole tema jaoks mingit tähtsust. Me hakkasime pühapäeva pärastlõunaid koos veetma, vesteldes ja jalutades piki Wisła jõe kallast. „Ma peaksin hakkama koju minema,” ütlesin ühel aprillikuu pühapäeval, kui taevas hakkas hämaraks tõmbuma. Olime jalutanud jõeäärsel teerajal, mis lookles Waweli lossi ümber, ja rääkinud nii pingsalt, et ma kaotasin ajataju. „Mu vanemad hakkavad muretsema.”
„Jah, ma peaksin nendega varsti kohtuma,” vastas tema seepeale asjalikult. Ma seisatasin järsult. „Nii ju tehakse, kui tahetakse küsida luba kurameerimiseks, eks?” Olin vastamiseks liiga üllatunud. Ehkki me olime Jakobiga viimastel kuudel palju aega koos veetnud ja ma teadsin, et talle meeldib minu seltsis olla, ei olnud ma kordagi mõelnud, et ta võiks tahta minuga ametlikult
1
2
3
4
Siin ja edaspidi: ülakoma tähe kohal tähendab sõnarõhku, rõhtkriips tähe kohal tähendab pikka häälikut. –