Komandandi tydruk. Pam Jenoff
mu jalad lähevad soojaks. Lõpeta, ütlen endale, aga sellest pole kasu. Ma pole oma abikaasat näinud ega tema puudutust tunda saanud peaaegu pool aastat. Minu keha pakitseb igatsusest.
Terav klõpsatus kisub mu mõtteist. Mu pilk selgineb ja ma avastan end seismas kollase maja ees, vaadates teist korrust. Välisuks avaneb ja vanem, hästi riietatud naine astub välja. Ta märkab mind ja Lukaszt ning kõhkleb. Ma saan aru, et ta arutleb, kes me oleme ja miks me tema maja ees seisame. Siis pöörab ta meile ükskõikselt selja, lukustab ukse ja tuleb trepist alla. Nüüd on see tema kodu. Küllalt, käsutan ma ennast. Ma ei tohi endale kuidagi tähelepanu tõmmata. Ma raputan pead, püüdes Jakobi kuju vaimusilma eest minema peletada.
„Tule, Lukasz,” ütlen valjusti ja sikutan õrnalt lapse kätt. Me läheme edasi ja jõuame peagi kesklinna ümbritsevasse Planty parki. Puudel on esimesed pungad, mille kevadine külm kindlasti ära võtab. Lukasz pigistab mu kätt, vaadates suuri silmi oravaid, kes mängivad põõsastes, nagu olekski juba kevad. Me jätkame teed ja ma tunnen, kuidas kesklinna siluett meie taga taandub. Viis minutit hiljem oleme Alejes, laial puiesteel, mis kulgeb vasakul üle jõe lõunasse. Ma peatun ja vaatan silda. Teisele pool silda, pool kilomeetrit lõuna poole, jääb geto. Ma pöördun sinnapoole, mõeldes oma vanematele. Ehk näen ma neid müüri juures, leian võimaluse vargsi anda neile osa ostetud toidust. Krysia poleks sellele vastu. Siis ma peatun – ma ei saa sellega riskida, mitte päevavalges ja koos lapsega. Ma tunnen sisimas häbi, et muretsen oma kõhu pärast ja olen vaba, et kõnnin üle tänava, nagu poleks okupatsiooni ja sõda olemas.
Pool tundi hiljem jõuame Lukaszega Chelmskasse – külla, mida oleme hakanud oma koduks pidama. Mu jalad on ebatasasel mullateel kõndimisest ja käed toidukorvi tassimisest valusad, lisaks pidin ma viimastel meetritel ka last süles tassima. Jõudes kohta, kus peatee kaheks haruneb, tõmban sügavalt hinge – õhk on jahedam, selle puhtust rikub vaid kirbe suitsuhais, sest üks talumees põletab talvest koltunud võsa. Näen paremale jääval laugel nõlval lõkkeid suitsemas ja nende paks suits hõljub heinamaade kohale, liikudes nagu leebe roheline järv horisondi poole.
Me pöörame vasakule taludega piiratud maanteele, mis kaugemal kerkib Las Wolski metsaga kaetud mägedesse. Umbes viiekümne meetri kaugusel on Krysia maja, tumedast puidust kolmekordne mägimaja mändide vahel. Korstnast kerkib meid tervitav suitsujuga. Ma panen lapse maha ja ta jookseb maja poole. Tema samme kuuldes ilmub Krysia maja tagant nähtavale ja tuleb värava juurde. Tema hallid juuksed on pea peale kuhjatud ja nii jääb mulje, nagu viibiks ta ooperis, ainult et tal on käes pragunenud nahkkindad, mitte siidist või pitsist sõrmikud. Tema töökleidi, mis on ilusam kui ükski minu kleit, alläär on mudane. Lukaszt nähes tõmbub tema sile nägu naerule. Ta laskub kükakile ja tõstab lapse sülle.
„Kas kõik läks kenasti?” küsib Krysia minult, Lukasz endiselt puusal, ja silmitseb lapse nägu. Ta ei vaata minu poole. Mind see ei häiri. Lukasz pole kogu selle aja, mis ta meie juures on elanud, kordagi naeratanud ega sõnagi rääkinud ning me mõlemad muretseme selle pärast pidevalt.
„Enam-vähem.”
„Ah soo?” Krysia pea kerkib. „Mis juhtus?”
Ma kõhklen, soovimata lapse kuuldes sellest rääkida. „Me nägime, hmm, paari sakslast.” Ma kallutan pea Lukasze poole. „See ehmatas natuke, aga nad ei pannud meid tähele.”
„Tore. Kas te saite turult kõike, mida vaja?”
Ma raputan pead. „Ainult osa.” Kergitan veidi korvi. „Mitte nii palju, kui ma lootsin.”
„Vahet pole, me saame hakkama. Ma kaevasin aias maad, et saaksime järgmisel kuul seemned maha külvata.” Ma järgnen Krysiale majja sõnatult, imetledes tema graatsilisust ja tugevust. Ta kõnnib väga sihikindlalt ja meenutab mulle mu abikaasat.
Teisel korrusel võtab Krysia minult korvi ja hakkas asju välja tõstma. Mina astun elutuppa. Olen elanud siin kaks nädalat ning luksuslik mööbel ja seinu katvad kaunid kunstiteosed tekitavad minus ikka veel aukartust. Ma astun mööda kamina ees seisvast tiibklaverist. Kaminasimsil on kolm raamitud fotot. Ühel on Marcin, Krysia surnud abikaasa, kes istub smokingis, tšello jalgade vahel. Teisel on Jakob, kes mängib lapsena järve ääres. Ma võtan kätte kolmanda foto. See on foto Jakobist ja minust, tehtud meie pulmapäeval. Me seisame Grodzka tänaval Baude maja ees trepil, Jakob tumedas ülikonnas, mina pahkluudeni ulatuvas valgest linasest kangast pulmakleidis, mida kandsid enne mind minu ema ja vanaema. Ehkki me peaksime vaatama kaamerasse, vaatame me hoopis teineteist, pead viltu, minu huuled naeruselt paokil nalja peale, mida ta mulle äsja kõrva sosistas.
Meil oli plaan abielluda siis, kui Jakob järgmisel aastal ülikooli lõpetab. Ent 1939. aasta juuli lõpuks oli Saksamaa võtnud Tšehhoslovakkia käest ära Sudeedimaa ja teised Lääne-Euroopa riigid ei olnud selle takistamiseks midagi ette võtnud. Hitler seisis Poola piiri ääres, valmis ründama. Me olime kuulnud jubedaid lugusid sellest, kuidas natsid kohtlesid Saksamaal ja Austrias juute. Kui nad Poolasse tulevad, kes teab, mis meie elust saab? Parem oleks kohe abielluda ja koos ebakindlale tulevikule vastu minna.
Jakob tegi abieluettepaneku ühel niiskel pärastlõunal meie pühapäevase jalutuskäigu ajal jõe ääres. „Emma…” Ta vaikis ja pöördus minu poole, vajudes seejärel ühele põlvele. Ma ei olnud väga üllatunud. Jakob oli käinud eelmisel hommikul minu isaga sünagoogis ja kuna isa vaatas mind koju tagasi tulles mõtlikult, sain ma aru, et nad ei rääkinud poliitikast ega religioonist, vaid meie ühisest tulevikust. Pisarad tungisid sellegipoolest silma. „Ajad on praegu ebakindlad,” alustas Jakob. Ma naersin endamisi. Ainult Jakob oskab abieluettepaneku poliitiliseks kõneks pöörata. „Aga ma tean, et tulgu mis tuleb, ma tahan sellele koos sinuga vastu astuda. Kas sa osutaksid mulle seda au ja tuleksid mulle naiseks?”
„Jah,” sosistasin ma, kui ta libistas mu vasaku käe sõrme väikese briljandiga hõbesõrmuse. Siis Jakob tõusis ning suudles mind pikemalt ja põhjalikumalt kui kunagi varem.
Me abiellusime mõni nädal hiljem Baude elegantses külalistoas varikatuse all. Kohal olid meie lähisugulased. Pärast pulmi tõime minu vähesed isiklikud asjad Baude majja tühja tuppa, kus me Jakobiga elama hakkasime. Professor ja proua Bau sõitsid varsti pärast meie mesinädalatelt tagasitulekut Genfi aastasele puhkusele, nii et me jäime Jakobiga kahekesi. Kuna olin kasvanud väikeses kolmetoalises korteris, polnud ma harjunud säärases luksuses elama. Maja kõrged laed ja poleeritud parkettpõrandad meenutasid pigem muuseumi. Algul tundsin end kohmetuna, nagu oleksin külaline tohutus majas, aga peagi armusin ma ellu suurejoonelises kodus, mis oli täis muusikat, kunsti ja raamatuid. Jakob ja mina lebasime õhtuti voodis ärkvel ning rääkisime sosinal järgmisest aastast, kui ta lõpetab ülikooli ja me saame endale osta oma maja.
Ühel reedesel pärastlõunal kolm nädalat pärast meie abiellumist otsustasin ma minna juudi kvartalisse Kazimierzi ning oma vanemate pagaritöökojast õhtusöögiks sabati saia osta. Kui ma kohale jõudsin, oli seal palju kliente, kes kiirustasid sabatiks valmistuma ning ma astusin leti taha, et aidata väsinud isal tellimusi täita. Olin just kliendile vahetusraha tagasi andnud, kui uks lendas lahti ja üks noor poiss tormas sisse. „Sakslased ründavad!” hüüdis ta.
Ma tardusin. Poes jäi kohe vaikseks. Mu isa tõi kähku tagaruumist raadio ja ostjad kogunesid leti äärde uudiseid kuulama. Sakslased olid rünnanud Westerplatte sadamat, mis asus Poola ühe põhjapoolse linna Gdanski lähedal. Poola ja Saksamaa olid sõjas. Mõned naised hakkasid nutma. Raadiodiktor vaikis ja hakati mängima Poola riigihümni. Mitmed kliendid laulsid seda kaasa. „Poola armee kaitseb meid,” ütles härra Klopowitz, Esimese maailmasõja kogenud veteran, kellelegi. Ent mina teadsin tegelikku olukorda. Poola sõjavägi koosnes suures osas ratsa- ja jalameestest ning neist ei oleks Saksa tankidele ja automaatrelvadele vastast. Ma vaatasin isa poole ja meie pilgud kohtusid. Tema ühe käe sõrmed näperdasid palvesalli serva, teisega pigistas ta letti, sõrmenukid valged. Taipasin, et ta kujutab ette kõige hullemat.
„Mine!” ütles isa, kui kliendid olid kiiruga oma leivapätsidega lahkunud. Ma ei läinud tagasi raamatukogusse, vaid tõttasin koju. Jakob oli juba seal, nägu hall. Ta haaras mu sõnatult embusse.
Kaks nädalat pärast Saksamaa sissetungi algust oli Poola armee taganema löödud.