Komandandi tydruk. Pam Jenoff
„Vabanda, et ma pole end varem tutvustanud, aga mul oli tähtsaid asjatoimetusi.” Arutlesin, mis tähtsaid asjatoimetusi siin getos olla saab. „Emma, ma olen sinuga otsekohene.” Ta tasandas häält. „Meil on ühine sõber.” Ta kergitas kulme. „Väga lähedane sõber. Ülikoolist.”
Ma taipasin, et Alek tunneb Jakobit ja mu süda hakkas peksma. Ma ei suutnud oma näoilmet kontrollida ja seal vilksatas äratundmine. Siis kogusin end ja hakkasin vastu vaidlema. „Ma… Ma ei saa aru, millest sa…”
„Ära muretse!” Alek tõstis rahustavalt käe. „Mina olen ainuke, kes teab.” Ta jätkas: „Ma kuulsin sinust tema käest tükk aega tagasi, nägin su fotot.” Ma punastasin. Ta pidas silmas meie pulmapilti, sama, mille Krysia oli ära peitnud. Teadsin, et ka Jakobil on see foto, aga ma ei teadnud, et ta oli seda kellelegi näidanud. Kas see on tal veel alles, mõtlesin. Millal ta seda sellele mehele näitas? „Ta palus mul igaks juhuks silmad lahti hoida, kui sa siia peaksid tulema,” selgitas Alek. „Ma ei teadnud, kes sa oled, veel üsna viimase ajani. Sinu sõber ja mina teeme sama tööd.” Sain aru, et ka Alek kuulub vastupanuliikumisse.
„Kas sa…?” Ma ei julgenud küsimust lõpetada.
„Me saame temalt aeg-ajalt teateid, tavaliselt meie kullerite kaudu, sest tema ei saa ju getosse tulla. Ma saadan talle teate, et me oleme rääkinud ja sinuga on kõik korras.”
„Palun. See oleks minu jaoks väga tähtis.” Ta noogutas. Ma kõhklesin ja küsisin siis: „Kas ma saan… selles töös aidata?”
Alek raputas kindlalt pead. „Anna andeks, aga ei. Meie sõber arvas, et sa seda küsid ja ta ütles väga selgelt, et sind ei tohi sellesse segada. Ta kardab sinu turvalisuse pärast.”
„Soovin, et ta muretseks vähem minu ja rohkem enda turvalisuse pärast.” Ma olin oma sõnade jõulisusest üllatunud.
Alek vaatas mind rangelt. „Sinu abikaasa on suur võitleja, Emma. Peaksid väga uhke olema.”
„Olengi,” vastasin alandlikult.
„Tore. Praegu austan ma tema soove ega sega sind asjasse, aga…” Alek vaikis, silitades oma kitsehabet, „… sa otsustad oma elu üle ise ja kui sa tahad aidata, siis võib tulla aeg, mil sa saad meile kasulik olla.” Ta viitas suurema toa poole ja sain aru, et kõik teised, kes siin koos käivad, ka Marta, on vastupanuliikumise liikmed. „Sa oled alati siia teretulnud. Muidugi ei tohi teised teada, kes sa oled – sinu abielu peab jääma saladuseks. Ma tahtsin lihtsalt sinuga tutvuda ja meid ühendavast seosest sulle teada anda.”
„Tänan sind!” Ma haarasin Aleki käest kinni, tundes kergendust ja tänulikkust. Ta noogutas ja naeratas soojalt ning asus siis taas oma paberitega tegelema, andes mõista, et meie jutuajamine on lõppenud ja ma pean lahkuma. Ma läksin läbi korteri ja uksest välja peaaegu tantsiskledes. Alek tundis Jakobit ja ta teadis meie abielust. Esimest korda pärast oma abikaasa lahkumist ei tundnud ma end enam päris üksikuna.
4. peatükk
Esmaspäeval, pärast minu jutuajamist Alekiga, tuli Marta minu vahetuse lõppedes orbudekodusse. Ma polnud üllatunud. Sellest saadik, kui me sõpradeks saime, käis ta siin peaaegu iga päev. „Ma pean poti kööki ära viima,” ütlesin ma talle. Geto suurest köögist toodi igal hommikul lastele suur potitäis suppi. Leem oli alati kahvatu ja vesine, sees ainult tillukesed kartuli- või kapsatükid. Kasin kausitäis oli üks kahest toidukorrast, mis igale lapsele päevas anti, ja see polnud kindlasti piisav. Proua Nederman, mina ja veel mõned orbudekodu töötajad jagasime oma portsjone igal võimalusel lastega.
„Ma tulen kaasa,” pakkus Marta.
„Hästi.” Võtsin ukse küljest konksu otsast mantli. Jätsime hüvasti Marta emaga ja astusime lumisele tänavale. Talvine õhk oli karge, aga jäine tuul, mis hommikul minu tööle tulles oli puhunud, oli vaibunud.
„Millest sina ja Alek reede õhtul rääkisite?” küsis Marta, kui me vasakule Lwowska tänavale keerasime ja piki geto müüri edasi läksime. Nägin, et ta oli veidi kade, et Alek mind välja oli valinud.
„Ühisest tuttavast,” vastasin ma tema poole vaatamata.
„Ah soo.” Ta näis sellega leppivat ja vaikis tükk aega. „Kas sul oli enne sõda kallim?” küsis Marta järsku, kui me lähenesime tellistest laohoonele, kus paiknes köök.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.