Komandandi tydruk. Pam Jenoff
elanike vastu. Ta oli näinud, kuidas põletati maha maju, võeti ära kariloomi ja tapeti neid, kes julgesid vastu hakata. Just nende pogrommide vägivaldsus oli sundinud teda põgenema läände, Krakówisse, pärast seda, kui tema vanemad surid ebainimlikes tingimustes elamisest tekkinud haigusse. Ta oli ellu jäänud, aga ta teadis, kui väga meil on põhjust karta.
Teistes orbudekodus töötavatest naistest polnud ka eriti seltsi. Nad olid viiekümnesed või vanemad ning suures osas pärit küladest. Nad polnud just ebasõbralikud, aga nii paljude laste pesemine, söötmine ja valvamine ei jätnud eriti aega jutustamiseks. Kõige paremates suhetes olin ma Hadassa Nedermaniga, kes oli tüse lesk läheduses asuvast Bochnia külast. Ümara näoga ja alati naeratav Hadassa leidis alati aega öelda mõni lahke sõna või visata nalja. Kui lapsed olid päevauinakut tegema läinud, lobisesime meie lahjat teed juues niisama ja ehkki ma ei saanud talle Jakobist rääkida, tajus ta ilmselt minu üksindust.
Ühel päeval, kui ma olin töötanud lastetoas umbes kaks kuud, tuli proua Nederman minu juurde, käekõrval tumedapäine, samasuguse jässaka kehaehitusega tüdruk. „Emma, see on minu tütar Marta.”
„Tere!” hüüatas Marta ülevoolavalt ja kaisutas mind tugevasti, nagu oleksime ammused sõbrad. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Ta oli minust mõned aastad noorem, säravate silmadega, mis tundusid tema tohutute prilliklaaside taga eriti suured, ja tumedate lokkis juustega, mis turritasid igas suunas. Ta naeratas ja rääkis katkematult. Marta oli nõukoja kuller, kes toimetas kohale teateid ja pakke getos ning vahel ka väljapoole.
„Sa pead tulema meie sabati õhtusöögile,” kuulutas ta, kui me olime mõned minutid vestelnud.
„Sinu perekonna omale?” küsisin ma hämmeldunult. Getos ei tunnistanud eriti keegi, et nad peavad sabatit, ja veel vähem kutsuti sinna külalisi.
Marta raputas pead. „Minu sõbrad ja mina saame igal reedeõhtul kokku. See toimub seal.” Ta osutas orbudekodu vastas asuvale majale. „Ma küsisin neilt kohe, kui mu ema sinust rääkis. Nad ütlesid, et sa võid tulla.”
Ma kõhklesin, mõeldes oma vanematele. Geto sabatil olime kolmekesi, aga me tähistasime seda iga nädal. Minu isa tõi köögist salaja kaasa keelatud halā pätsi ja ema põletas taldrikul natukene olemasolevaid väheseid küünlaid, sest küünlajalad jäid Kazimierzi. Ehkki nad olid pikast ja raskest töönädalast väsinud, tundusid nad reede õhtuti justnagu toibuvat. Nende seljad läksid sirgu ja nende põskedele ilmus veidike värvi, kui nad vaikselt, aga kindlalt lugesid sabati palveid. Me istusime mitu tundi koos ja rääkisime naljakaid lugusid, mida ei jaksanud teistel päevadel jutustada. Ma ei tahtnud neid kas või ühekski reedeks kahekesi jätta.
„Ma üritan,” lubasin Martale, mõeldes, et vaevalt ma sinna lähen. Tõtt-öelda ei muretsenud ma ainult vanemate pärast. Ma olin häbelik ja mõte võõraid täis tuppa astumisest tegi mu närviliseks. End nädala edenedes tundsin, et tahan Martaga kaasa minna. Lõpuks, neljapäeva õhtul, mainisin seda oma vanematele.
„Mine,” ütlesid nad nagu ühest suust ja pead tõstes. „Sa vajad omaealiste seltskonda.”
Järgmisel pärastlõunal, kui mu vahetus orbudekodus hakkas lõppema ja lapsed olid süüa saanud, ilmus Marta ette teatamata uksele. „Oled valmis?” küsis ta, nagu oleks minu tulek algusest peale kindel olnud. Läksime koos üle tänava majja number kolmteist.
Marta läks ees üles hämaralt valgustatud trepist ja astus sisse lukustamata uksest. Tuba oli pikk ja kitsas, paremale jäi köök ja toa kaugemasse otsa veel üks uks. Pleekinud narmendavad kardinad olid ette tõmmatud. Suure osa toast võttis enda alla pikk puidust laud, mille ümber olid erineva suuruse ja kujuga toolid. Marta tutvustas mind tosinkonnale noorele, kes juba kohal olid. Mõned istusid, teised sebisid ringi. Nende nimed ei jäänud mulle meelde, aga sel polnud vist ka tähtsust. Paistis, et uustulnukad ei ole siin midagi ebatavalist ja ma unustasin tänu sõbralikule nöökimisele oma närvilisuse. Olin mõnda neist getos ringi liikumas näinud, aga siin olid nad sootuks teistsugused, kui tänaval nähtud sünged inimesed. Nad olid energilised, jutustasid ja naersid koos sõpradega, nagu viibiksid tuhandete kilomeetrite kaugusel getost mingil peol.
Mõni minut hiljem helistas keegi väikest kellukest. Nagu märguande peale kogunesid kõik laua ümber ja otsisid endale vaikselt koha. Marta juhatas mind laua otsa välisukse lähedale kahe vaba tooli juurde. Ma vaatasin ringi ja sain kokku vähemalt kaheksateist inimest. Tuba tundus olevat liiga väike, et mahutada nii palju inimesi, aga kõik trügisid ja nügisid laua äärde. Me seisime õlg õla kõrval vaikides.
Nüüd avanes toa kaugemas otsas uks ja sisse astus kaks meest. Üks oli jässakas ja umbes kahekümnene, teine veidi pikem ja vanem, pügatud kitsehabemega. Nad seisid toolide juurde, mis olid laua otsas tühjaks jäetud. Vanema mehe kõrval seisev noor naine süütas küünlaid. Kokkutulnud vaatasid vaikides, kuidas ta tegi leegi kohal käega kolm ringi ja luges sabati palvet.
„See on Alek Landesberg,” sosistas Marta vanema mehe poole viidates. „Tema on selle rühma juht.”
„Šólem aléihem!7” Mees hakkas meeldiva baritonihäälega laulma ja teised laulsid koos temaga traditsioonilist sabati tervituslaulu. Vaatasin lauas ringi. Tund aega tagasi olid need näod minu jaoks olnud võõrad. Nüüd, küünlavalges, olid need tuttavad, nagu oleksid nad minu perekond. Lauldes nende hääled kerkisid ja moodustasid vaiba, mis justnagu eraldas seda kohta kohutavast armetust välisest maailmast. Mulle tulid pisarad silma. Marta märkas seda ja pigistas mu kätt.
Kui laul lõppes, istusime me maha ning Alek tõstis roostes veiniklaasi ja luges kīduši õnnistuspalve. Siis luges ta halā kohal motsī8, raputas leivale soola, lõikas selle tükkideks ja saatis ringi. Leib ei olnud pärit geto köögist – see oli paksu koorikuga ja seest pehme, meenutades mulle isa pagaritöökoda. Niipea, kui taldrik oli minust mööda läinud, kahetsesin ma, et ei olnud saanud võtta ühte tükki oma vanematele viimiseks. Siis tõusid mõned tüdrukud püsti, läksid kööki ja tulid sealt tagasi auravate pottidega, millest tõstsid meie kaussidesse korraliku portsu kanapuljongit, porgandeid ja kartuleid. Mu kõht korises. Ka see polnud ilmselgelt geto köögi toit.
Inimesed lobisesid söömise ajal pidevalt. Nad olid sõbralikud, ent mõnevõrra hoolimatud, kuna paljud naljad, torked ja hüüdnimed olid arusaadavad ainult neile ning keegi ei vaevunud neid mulle selgitama. Kuulasin huviga, kuidas Marta rääkis üle minu teise tüdrukuga poistest ning vaidles siis endast vasakule jääva kahe poisiga, kas USA astub sõtta. Mind ei häirinud, et keegi ei kõnelenud minuga otse ega küsinud minult midagi. Nägin, et palveid lugenud mees vaatab laua otsast minu poole. Ta sosistas midagi oma vasakul käel istuvale jässakale nooremale mehele. Tundsin, kuidas mu põsed lähevad palavas rahvast täis toas roosaks.
Pärast õhtusööki pakkusid tüdrukud kanget musta kohvi pragunenud tassidest, millel olid erinevad alustassid, ning üks noormees võttis kitarri ja hakkas mängima. Teised nõjatusid toolide seljatoele ning nägid välja nii rõõmsad ja rahulikud, nagu oleksid nad suvepuhkusel Krynice spaas. Me laulsime ja kuulasime mitu tundi jidiši- ja heebreakeelseid laule, sealhulgas mõnesid, mida ma polnud mitu aastat kuulnud. Viimaks, kui me Martaga ei julgenud enam liikumiskeelu hirmus kauemaks jääda, tänasime teisi ja lahkusime.
Sellest päevast alates käisin ma Josefinska tänava korteris igal reedel. Püüdsin maha suruda süütunnet, et ei veeda sabatit oma vanematega. Nende tundide jooksul võisin ma igal nädalal korra unustada, kus ma olen ja mis minu ümber toimub. Sabati õhtusöögist sai minu nädala tipphetk.
Ühel reedeõhtul, kui ma olin käinud Josefinska tänava majas number kolmteist umbes kuus nädalat, tuli Helga, kes valmistas alati õhtusöögi, minu ja Marta juurde. Õhtu oli lõppemas ja me panime mantleid selga. „Alek tahaks sinuga rääkida,” ütles ta mulle.
Mu kõhus hakkas keerama. Marta heitis mulle küsiva pilgu. Ma kehitasin õlgu, püüdes käituda ükskõikselt. „Sa ei pea mind ootama,” ütlesin. Helga viitas ukse poole toa tagumises otsas. Ma läksin sinna närviliselt, arutledes, kas ma olen Alekit kuidagi solvanud. Ent kui ma paokil uksele koputasin,
Motsī – „see, kes toob esile” õnnistussõnas jumala kohta (heebrea k).